Päästja. Jo Nesbø
kuigi hotelli vastuvõtust oli talle väidetud, et radiaatoritel oli soojus põhja keeratud. Ta tõusis. Pidi kiirustama, lennuvälja buss on poole tunni pärast hotelli ees.
Ta põrnitses kraanikausi kohal olevasse peeglisse ning üritas endale silmade ette manada Bobo nägu. Kuid see kadus märkamatult nagu virmalised. Telefon helises uuesti.
„Da, majka.”
Habe aetud, kuivatas ta end ja pani kiirelt riidesse. Ta võttis välja ühe kahest mustast hotelli seifis olevast metallkarbist ning avas selle. Llama MiniMax Sub Compact, kuhu mahtus seitse padrunit, kuus salve ja üks kambrisse. Ta võttis relva koost ning jaotas osad nelja õõnsuse vahel, mis olid spetsiaalselt kohvri nurgatugevdustesse tehtud. Kui teda tollis kinni peetaks ja kohver läbi valgustataks, varjaks nurgatugevduste metall relvaosi. Enne lahkumist kontrollis ta, kas tal oli kaasas pass ja ümbrik lennukipiletitega, mille ta naise käest saanud oli, foto sihtmärgist ning vajaminev info selle kohta, kus ja millal. See pidi toimuma homme õhtul kell seitse avalikus kohas. Naine oli öelnud, et see tööots oli riskantsem kui eelmine. Sellest hoolimata ei tundnud ta hirmu. Vahel ta mõtles, et ta oli selleks võime kaotanud, et see oli amputeeritud koos isa käega tol õhtul. Bobo oli öelnud, et ilma kartmata kaua vastu ei pea.
Väljas hakkas Zagreb tasapisi ärkama, lumetu, uduselt hall ning vingus näoga. Ta jäi hotelli sissekäigu ette seisma ning mõtles, et paari päeva pärast sõidavad nad Aadria mere äärde, kusagile väikesesse kohta, kus on tilluke hotell, majade hindade ja vähese päikesega. Ning räägivad uuest majast.
Lennuvälja buss oleks pidanud juba kohal olema. Ta põrnitses udusse. Samamoodi, nagu oli teinud tol sügisel, kägaras Bobo kõrval, ning üritanud asjata läbi valge suitsu midagi silmata. Tema ülesandeks oli olnud joosta nende teadetega, mida nad raadio teel saata ei julgenud, kuna serblased kuulasid kogu sagedusala pealt ning said kõik teada. Ja kuna ta oli nii väike, võis ta joosta piki kaitsekraave täiskiirusel, ilma et oleks pidanud end kummargil hoidma. Ta oli öelnud Bobole, et tahab tanke tappa.
Bobo oli pead vangutanud. „Sa oled sõnumitooja. Need teated on olulised, mu poeg. Mul on piisavalt neid, kes tankide eest hoolitsevad.”
„Kuid nad kardavad. Mina ei karda.”
Bobo oli kulmu kergitanud. „Sa oled kõigest poisike.”
„Ega ma sellest vanemaks saa, kui kuulid mind siin tabavad, ja mitte väljas. Ja sa ise ütlesid, et kui me sõjamasinaid ei peata, vallutavad nad linna.”
Bobo oli talle pikalt otsa vaadanud.
„Las ma mõtlen,” oli ta lõpuks öelnud. Seejärel olid nad istunud vaikides ja vaadanud valget seina, aru saamata, kust algas sügisene udu ja kust lõppes põleva linna varemetest tõusev suits. Siis oli Bobo köhatanud. „Ma saatsin Franjo ja Mirko täna öösel vallis oleva avause juurde, sinna, kust sõjamasinad väljuvad. Nende ülesandeks oli end peita ja kinnitada miinid möödaveerevate masinate külge. Sa ju tead, kuidas see lõppes?”
Ta oli jälle noogutanud. Ta oli näinud binoklist Franjo ja Mirko laipasid.
„Oleks nad väiksemad olnud, oleks nad võib-olla suutnud end peita maapinnasüvenditesse,” ütles Bobo.
Poiss oli nina alt käega tatti pühkinud.
„Kuidas ma miinid tankide külge kinnitan?”
Järgmisel varahommikul oli ta haake tehes oma rindejoone juurde naasnud, külmast lõdisev ja üleni mudaga koos. Tema selja taga vallil olid seisnud kaks purustatud serblaste sõjamasinat, suits katuseluugist tõusmas. Bobo oli ta alla kaitsekraavi tõmmanud ja võidukalt hüüdnud: „Meile on päästja sündinud!”
Ja samal õhtul, kui Bobo oli dikteerinud teadet, mis pidi raadio kaudu keskuses asuvasse peastaapi saadetama, oli ta saanud hüüdnime, mis saatis teda, kuni serblased olid okupeerinud ja maatasa teinud ta kodulinna, tapnud Bobo, tapnud massiliselt haigla arste ja patsiente ning vangistanud ja piinanud kõiki, kes vastupanu osutasid. Selles tiitlis peitus kibe paradoks. Ta oli saanud selle inimeselt, keda tal ei olnud õnnestunud päästa. Mali spasitelj. Väike päästja.
Udulaamast ilmus nähtavale punane buss.
Kuuenda korruse punase tsooni koosolekuruum sumises vaiksest vestlusest ja vaoshoitud naerust, kui Harry kohale jõudis ning tõdes, et oli saabumise õigesti ajastanud. Liiga hilja selleks, et osaleda eelnevas koosolemises, koogisöömises ja kollegiaalsete teravuste ja naljade vahetamises, mida teevad mehed, kui peavad hüvasti jätma kellegagi, keda hindavad. Õigeaegselt kinkide jagamiseks ning lopsakate väljendite ning sõnarohkete kõnede jaoks, mida mehed julgevad pidada, kui seisavad pealtvaatajate ees ega ole nelja silma all.
Harry pilk libises üle ruumi, kust ta leidis ainult kolm siiralt sõbralikku nägu. Oma tagasi astuva ülemuse Bjarne Mølleri. Politseinik Halvorseni. Ja Beate Lønni, krimitehnilise osakonna noore juhataja.
Tema pilk ei kohanud kellegi teise pilku ja ka keegi teine ei otsinud tema oma. Harry oli täiesti teadlik sellest, et ta ei olnud mõrvarühmas eriti armastatud. Møller oli kord öelnud, et ainus, mis inimestele rohkem vastu hakkab kui tõre joodik, on suur ja tõre joodik. Harry oli meeter ja üheksakümne kolmene tõre joodik ja asjaolu, et ta oli lisaks ka suurepärane uurija, pehmendas seda vaid vähesel määral. Kõik teadsid, et kui Bjarne Møller poleks oma kaitsvat kätt ta pea kohal hoidnud, oleks ta juba ammu politseijõudude ridadest eemaldatud. Ja kui Møller nüüd kadus, teadsid kõik, et juhatus vaid istus ja ootas Harry esimest eksisammu. Teda kaitses paradoksaalsel kombel see, mis oli Harry ka igaveseks ajaks autsaideriks tembeldanud: et ta oli paljastanud ühe nende endi hulgast. Printsi. Tom Waaleri, mõrvarühma vaneminspektori, kes oli olnud viimase kaheksa aasta ühe ulatuslikuma relvasmugeldamise koordineerija. Tom Waaler oli leidnud oma otsa Kampeni ühe ühiselamu all keldris vereloigus ja kolm nädalat hiljem, lühikesel hüvastijätutseremoonial sööklas oli kriminaalosakonna juhataja läbi hammaste avaldanud Harryle tunnustust selle eest, et too oli aidanud nende endi ridades korda luua. Ja Harry oli teda tänanud.
„Tänan,” oli ta öelnud ning heitnud pilgu kokkukogunenutele, et kindlaks teha, kas keegi vastas ta pilgule. Ta oli tegelikult mõelnud piirduda kõnes selle üheainsa sõnaga, kuid ärapööratud nägude ja virilate naeratuste nägemine oli tekitanud temas korraga viha ning ta oli lisanud:
„Nüüdsest alates on ilmselt raskem mind vallandada. Ajakirjandus võib nimelt arvata, et see, kes mu vallandab, teeb seda sellepärast, et kardab, et ma ka tema paljastan.”
Ja siis olid nad lõpuks ometi talle otsa vaadanud. Uskumatul pilgul. Nii et ta võis sama hästi jätkata:
„Ärge tehke midagi suuri silmi, rahvas. Tom Waaler oli siin osakonnas vaneminspektor ja just tänu oma positsioonile sai ta teha seda, mida tegi. Ta kutsus end Printsiks, ja nagu te teate…” Siinkohal oli Harry teinud pausi, pilk liikumas näolt näole, peatudes lõpuks kriminaalosakonna juhatajal: „Kus on prints, seal on enamasti ka kuningas.”
„Noh, vanapoiss. Mis mõtled?”
Harry tõstis pilgu. Tema ees seisis Halvorsen.
„Mõtlen lihtsalt kuningatest,” pomises Harry ning võttis vastu kohvitassi, mille noor politseinik talle ulatas.
„Ja seal on meie uus,” ütles Halvorsen ja osutas.
Kingituste laua ääres seisis sinises ülikonnas mees ja rääkis kriminaalosakonna juhataja ja Bjarne Mølleriga.
„Kas see on Gunnar Hagen?” küsis Harry, kohv suus. „Uus politsei osakonnajuhataja?”
„Neid ei kutsuta enam POJ-ks, Harry.”
„Ei kutsutagi?”
„PJ. Politseijuht. Nad muutsid auastmete nimetused juba neli kuud tagasi ära.”
„Tõesti? Võib-olla olin ma sellel päeval haige. Oled sa endiselt politseinik?”
Halvorsen naeratas.
Uus politseijuht jättis rohkem trimmis ja noorema mulje, kui oleks võinud arvata nende viiekümne kolme aasta järgi, mida oli mainitud ringkirjas.
Pigem keskmist kui pikka