Auru juurde. Terry Pratchett
hõivatud Suure Toru juhtimisest, Niiske aga tegeles Kuningliku Pangaga, Postiteenistusega ja Mündikojaga. Hoolimata sellest, mida arvas isand Vetinari, tegi Niiske neis asutustes siiski tõelist tööd, milleks oli vähemalt tema enda arvates kõigi nimetatud asutuste tööshoidmine. Kõik toimis, tegelikult toimis kõik lausa väga hästi, aga Niiske meelest toimis kõik tänu sellele, et teda oli Pangas või Mündikojas või Postimajas alati näha, tema oligi Pank, Postiteenistus ja Mündikoda.
Ta vestles töötajatega tühjast-tähjast, rääkis nende tööst, küsis, kuidas läheb nende abikaasadel, kuna ta oli meelde jätnud vestluskaaslase kõigi perekonnaliikmete nimed. See oli anne, imeline anne, ja see andis suurepäraseid tulemusi. Kui sa kõigi oma töötajate vastu huvi tunned, tunnevad nemad huvi oma töö vastu, ja nõnda oli eluliselt tähtis, et ta oleks alati kohal ja hoiaks võluväe voolamas.
Mis puutub Adora Bellesse, siis temal olid klaksid juba veres, see oli tema pärand – ja häda kõigile, kes ei lasknud tal neile pühenduda8, isegi kui seda takistas tema abikaasa.
Miskipärast toimis süsteem sama hästi kui nemad ise ja nii võisid nad palgale võtta ülemteener Crossly ja ka proua Crossly9. Nende majas Kaljase avenüül oli ka aednik, kes paistis kuuluvat maja juurde. Krõbe10 oli ka üsna lahtiste kätega ja üpris jutukas, kuigi Niiske ei saanud ühestki tema sõnast aru. Ta oli pärit kuskilt maakohast ja kasutas sõnavara, mis teoreetiliselt oli pärit morporki keelest, kuid kus tegelikult oli palju õlgi ja sõnnikut ning igas jutuajamises pidi kõvasti tööd tegema silp „ööh”. Ta valmistas aia serval seisvas hütis siidrit, kasutades eelmise omaniku hoolikalt hellitatud õunapuude vilju. Lisaks pesi ta endastmõistetavalt aknaid ning tegi oma üüratu suure tööriistakasti abiga, mis oli täis kõikvõimalikke haamreid, saage, puure, kruvikeerajaid ja peitleid, naelakotte ja teisi esemeid, mida Niiske ei tundnud ega tahtnudki tundma õppida, Niiske elu lihtsaks, kusjuures Krõbe ise sai võimalik et kõige rikkamaks töömeheks ümbruskonnas.
Niiske von Lipwig oli kunagi ka ise rasket tööd teinud ja ta ei näinud sellel mingit tulevikku, kuid seda vaadata võis ta tundide kaupa, muidugi tingimusel, et seda teeb keegi teine ja oli selge, et teistele see meeldib, niisiis kehitas ta õlgu ja rõõmustas, et Krõbe on rõõmuga töömees, tema aga ei pea tõstma midagi joogiklaasist raskemat. Tema töö oli ju nähtamatu ja põhines sõnadel, mis õnneks pole kuigi rasked ja mida pole vaja õlitada. Tema sulikarjääri ajal olid sõnad teda hästi teeninud ja nüüd oli Niiske üsna rahul, et sai neid ühiskonna hüvanguks rakendada.
Pankuril ja sulil on vahe, tõepoolest on, ja kuigi see on väga-väga tilluke, tundis Niiske vajadust rõhutada, et see on siiski olemas, pealegi hoidis isand Vetinari tal kogu aeg silma peal.
Niisiis olid kõik rahul ning Niiske läks igal hommikul tööle väga puhaste riiete ja väga puhta südametunnistusega.
Kui ta oli end oma isiklikus vannitoas11 pesnud ja juba mainitud puhtad riided selga pannud, läks Niiske vaatama oma naist, harjutades teel sinna naeratust ja üritades lustakas välja näha. Adora Bellet ei võinud kunagi teada12, mõnikord oli ta üsna terav. Ta juhtis nüüd ju ikkagi tervet klaksisüsteemi.
Lisaks meeldisid talle härjapõlvlased ja just selle pärast elasidki mõned härjapõlvlased maja seina vahel ja teised katusel. Nad haisesid, kuid nende hais polnudki nii väga hull, kui esimesest jahmatusest üle said. Plussiks oli aga see, et härjapõlvlased olid võtnud klaksid oma kõhna ja sitkesse südamesse, viimane kui üks neist. Rattad ja kangid lummasid neid. Niiske teadis, et tavaliselt redutavad härjapõlvlased koobastes ja ebatervislikes kohtades, millest inimesed ei hooli, kuid nüüd, mil neid koheldi ühtäkki nagu inimesi, olid nad avastanud, et nende elemendiks on hoopis taevas. Nad ronisid klaksitorni kiiremini, kui ükski inimene suudaks joosta, ning klakside lõgisev, kolisev ja pidevalt usinalt töötav masinavärk oli nad täielikult endasse haaranud.
Pärast kõigest mõnda linnas veedetud kuud olid härjapõlvlased klaksisüsteemi tõhusust Sto tasandikul kolmekordistanud. Nad olid pimeduse olendid, kuid nende valgustaju oli tähelepanuväärne. Katusel oli härjapõlvlasi terve pahakond13, aga kui sa tahtsid, et klaksid lendaksid kiiresti, ei kasutanud sa seda sõna valjusti. Muinasjuturaamatute paharetid olid lõpuks leidnud oma koha ühiskonnas. Selleks oli vaja ainult tehnoloogiat.
Kui Dick Simnel söör Harry Kuninga tööstushoovile astus, polnud tal aimugi, kuidas peene rahvaga rääkida. Tal õnnestus siiski pääseda mööda eesruumist, kus inimesed olid üsna sapised ja paistsid arvavat, et nende kohus on kindlustada, et söör Harry Kuninga juurde ei pääseks ilmaski mitte keegi, eriti aga võidunud olekuga noormehed, kellel on hõõguv pilk ja kes pingutavad kõigest väest, et näha auväärsed välja oma äärmiselt vanades riietes, mis vajaksid väravavalvurite arvates natuke kohendamist, võib-olla näiteks lõkkes. Kuid Dick oli sihikindel nagu herilane ja terane nagu habemenuga, niisiis laekus ta lõpuks härda palujana hiiglasuure mehe kirjutuslaua ette.
Punase näoga ja kannatamatu Harry vaatas üle laua ja ütles talle: „Poiss, aeg on raha ja minul on palju tegemist. Sa ütlesid sekretär Nancyle, et sul on miskit, mis võiks mulle meeldida. Jäta nüüd see nihelemine ja vaata mulle otsa. Kui sa oled järjekordne õnneotsija, kes tahab mind lohku tõmmata, siis lendad sa sellest Kuramuse14 trepist alla, enne kui arugi saad.”
Dick vaatas Harryle hetke sõnagi lausumata otsa ja ütles siis: „Härr’ söör Kuningas, ma tegin masina, mis saab viia inimesi ja kaupu peaaegu igale poole ja sellel pole ‘obuseid vaja ja see töötab vee ja söe peal. See on minu masin, mina ehitasin selle ja ma võin selle veel paremaks teha, kui te leiate võimaluse sellesse natuke raha sisse panna.”
Harry Kuningas pistis käe taskusse ja tõmbas välja raske kulduuri. Dick märkas tahes-tahtmata ka kuulsaid kuldsõrmuseid, mida söör Harry kuuldavasti alati kandis, võimalik, et ühiskondlikult aktsepteerivate ja äärmiselt väärtuslike asendajatena lööginukkidele.
„Kas ma kuulsin õigesti? Sinu nimi oli Simnel, eks ole? Sa saad viis minutit, et minu huvi äratada ja kui mulle tundub, et sa oled järjekordne tüssumeister, kaod sa siit tüki maad kiiremini, kui tulid.”
„Minu kallis ema ütleb alati, et oma silm on kuningas, härra Kuningas, sellepärast olen ma valmistunud. Kui ma saan poisid ja ‘obused kutsuda…” Dick köhatas ja jätkas: „Ma pean ütlema, härra söör Harry, et ma julgesin nad parkida otse teie hoovi väravate taha, sest ma rääkisin inimestega ja kõik ütlesid, et kui Harry Kuningas tahab, et midagi toimuks, peab see toimuma kähku.” Ta ebales. Kas Harry silmis välgatas miski?
„Nooh,” porises magnaat üsna tehtult. „Noormees, aeg on küll raha, aga jutt ei maksa midagi. Ma tulen viie minuti pärast välja ja ma loodan väga, et sul on mulle midagi head näidata.”
„Aitäh, söör Kuningas, see on teist väga lahke, härra, aga me peame kõigepealt katla vabisema saama, härra, niisiis läheb meil selle tüdrukuga kõigest kaks tundi, härra.”
Harry Kuningas võttis sigari suust ja mühatas: „Mida?! Vabisema?”
Dick naeratas närviliselt. „Küll te näete, härra, küll te näete.”
Õige pea pärast seda ja täpselt õigel ajal mähkusid söör Harry valdused suitsu ja auru sisse ning Harry Kuningas nägi ja oli tõepoolest hämmastunud.
Ja Harry Kuningas oligi tõepoolest hämmastunud. See metallist asjandus meenutas natuke putukat, mingid osad sellest käisid kogu aeg ringi ja kogu kaadervärk oli varjatud tema enda tekitatud suitsu- ja aurupilvest. Harry Kuninga ees oli kehastunud sihikindlus. Ja veel selline sihikindlus, mis tõenäoliselt ei küsi kunagi vaba päeva vanaema matustel käimiseks.
Harry karjus üle lärmi: „Kuidas sa seda asja kutsusid, poiss?”
„Raudne Relss, härr’ Kuningas. See on masin,
Häda kõigile peale golemite. Süngetel aegadel, mil nende pere klaksikompanii olid vallutanud
Adora Belle teadis ka ise, et on loominguliselt halb kokk, peamiselt seetõttu, et tema meelest oli söögitegemine vähegi terve mõistusega naisterahva jaoks lihtsalt ajaraiskamine, ja kuna Niiske oli enam-vähem samal seisukohal igasuguse kätega tehtava töö suhtes, paistis, et selline korraldus sobib kõigile asjaosalistele.
See oli tema
Eraldi vannitoad on loomulikult iga õnneliku abielu võti.
Tema armastav mees kutsus teda Kontsakeseks. Tema vend kutsus teda Murdjaks, aga ta mõtles seda ilusti.
Ametlik nimetus härjapõlvlaste karjale.
Kuramuse metsa imeline värviküllane tammepuit oli kõrgema klassi puusepatööde juures väga nõutud.