Auru juurde. Terry Pratchett
rauast tee peal.”
Wally liigutas mingit kangi ja korraga kostis hääl, mis meenutas kiimas mardust.
„Andke andeks, aga aur tuleb välja lasta. Siin ongi kõikse tähtsam auru taltsutamine. Te kuulsite, kuidas see tüdruk laulab, ta tahab liikuda, tema jõud läheb raisku, kui ta niisama istub. Andke mulle aega ja ma panen ümber teie valduste prooviraja maha. Juba õite pea jookseb see tüdruk siin ringi, ma luban teile.”
Harry oli ebatavaliselt vaikne. Masina mürin oli omamoodi lummav. Jälle kaikus üle Harry tööstushoovi auru metalne, eksinud hinge karjet meenutav hääl ja Harry avastas, et ei suuda lahkuda. Harry polnud mees, kellele oleks meeldinud sisevaatlused ja muu selline jama, aga nüüd mõtles ta, et see, see on tõesti asi, mis väärib lähemat uurimist. Ja siis märkas ta rahva nägusid, härjapõlvlased ronisid välja, et vahtida seda uut raevutsevat saatanat, mis oli siiski kahe poisi kontrolli all, kellel olid peas sonimütsid ja kellel hammaste osas oli väga vähesest rääkida.
Harry seadis mõtted korralikult ritta, pöördus Dick Simneli poole ja lausus: „Härra Simnel, ma annan teile kaks päeva aega, see on kõik. Te saate võimaluse, ärge seda raisku laske. Nagu ma ütlesin, on mul palju tegemist. Teil on kaks päeva, et mulle midagi rabavat näidata. Laske käia.”
Päkapikud ja inimesed istusid ja kuulasid pingsalt „Siirupikaevuri”15 nurgas istuvat vanapoissi, kes võis olla inimene, kuid kellel oli habe, mida oleks ihaldanud iga auväärne päkapikk, ja kes oli otsustanud jagada nendega oma teadmisi siirupikaevandamise maailmast.
„Tulge lähemale, poisid, pange minu topsik täis ja ma räägin teile ühe sünge ja räpase loo.” Ta vaatas ühemõtteliselt oma tühja joogikannu, keegi heasoovlik isik asendas selle kõrtsikülastajate naeru saatel täis kannuga ning mees rüüpas õlut ja alustas jutuga.
Aastaid tagasi avastati Ankh-Morporki all paljude süldade sügavusel ootamatult süvasiirupi varud ja nagu kõik siirupikaevurid teavad, on sügavamalt saadud siirupil parem tekstuur ja seepärast ka parem maitse. Selles osas oli vähemalt Ankh-Morporki päkapikuklannide vahel väga vähe hõõrumist, nii et küsimuse, kes tohib avastatud kohas kaevandada, lahendasid vanapoisid, nii päkapikud kui inimesed, omavahel täiesti sõbralikult.
Kõik tunnistasid, et maa all töötamises ei saa päkapikkude vastu keegi, kuid vanemate kaevurite kurvastuseks olid väga vähesed Ankh-Morporki päkapikunoored üldse mingisugusest kaevandamisest huvitatud. Niisiis võtsid vanad hallid päkapikud rõõmuga vastu kõik kohalikud kaevurid, kes tahtsid Ankh-Morporki auväärsete tänavate all töötada, ükskõik mis liigist nad olid, lihtsalt selleks, et võiks jälle rõõmuga näha, kuidas siirupit õigesti toodetakse. Niisiis jätkasid kaevurid, ükskõik kes nad olid, oma räpast tööd ja otsisid küütlevat süvasiirupit.
Siis aga juhtus midagi Krahvkonna lähedal, kus päkapikkudest kaevurid olid tegelnud ühe üsna korraliku siirupisoonega, millest osa asus maa all, mis tollal kuulus päkapikkude Alumisele Kuningale. Nendel mitte väga kaugetel aegadel olid poliitilised suhted inimeste ja päkapikkude vahel pisut närvilised.
Pöördepunkt tuli päeval, kui oli tekkinud tumeda iirise varing – see maavara on äärmiselt hinnaline ja väga haruldane, kuid kõik siirupikaevurid kardavad seda, sest sellel on kalduvus ootamatult käikudesse vajuda. Pealtnägijate sõnul kaevasid maa all nii inimesed kui päkapikud, mõlema poole poliitikud aga vaidlesid neid lahutava poliitilise lõhe kohal. Suuremalt jaolt jäi varing siirupisoone inimestele kuuluvale poolele, paljud mehed jäid järelejätmatu kleepuva uputuse pärast maa alla lõksu.
Jutustaja mõtles hetke ja lisas: „Kui nüüd mõtlema hakata, võis see olla ka päkapikkude poolel…” Ta jätkas häbelikult: „Noh, see pole enam tähtis, kelle poolel see oli, sellest on nii palju aega möödas. Siirupisoont teiselt poolt kaevandavad kaevurid kuulsid, et seal on palju kaevureid lõksus, nad ei pääse välja ja upuvad rafineeritud suhkruderivaatide alla, ja nemad ütlesid: „Tulge, poisid, võtame tööriistad ja päästame nad sealt välja.””
Vanamees tegi jälle korraks pausi, võib-olla suurema mõju saavutamiseks, ja ütles siis: „Aga loomulikult tähendas see, et nad pidid minema läbi kahe kuramuse turvatõkke, kus olid relvastatud valvurid. Lisaks veel sellised valvurid, kellele ei läinud kaevurid eriti korda ja kes igatahes ei kavatsenud vaenlast oma pinnale lasta.”
Jälle tähendusrikas paus, siis läks lugu lennuga edasi. Kõik kaevurid olid tõkete taha kogunenud. Keegi ütles: „Me ei saa nendega kähmlema hakata, neil on relvad!” ja siis vaatasid nad üksteisele nii-öelda selgineva pilguga otsa ja keegi teine hüüdis: „Aga meil on ka, kui mõtlema hakata, ja meie relvad on suuremad!” Ja ta raputas oma tohutut rusikat ja lisas: „Ja meie kaevandame iga päev, mitte ei passi niisama ega tee uhket nägu.”
Ja nii tormasid nad tõkkele peale nagu üks päkapikk – või nagu üks mees, kuidas keegi – ja valvurid, kes said aru, et neil ei õnnestu neid enam hirmutada, pistsid jooksu, kui kirkade ja labidatega kaevurid nende poole kihutasid, ja mõlemal pool maagisoont päästeti kuuskümmend kaevurit väga kleepuvast olukorrast.
Midagi ametlikku pärast ei juhtunud, sest ametlikkus ei tahtnud selle häbiga mingit tegemist teha.”
Vanapoiss vaatas ringi ja säras, nagu oleks ta ise olnud üks neist kaevuritest, ja väga võimalik, et oligi, ja tema kann valati jälle täis ja ta lausus mõtlikult: „Aga see oli muidugi vanasti. Oleks praegu ka vanad ajad…”
Natuke enne teise päeva lõppu õnnestus Simnelil ja tema poistel panna Raudne Relss aeglaselt ja sihikindlalt mööda Harry tööstushoovi üles seatud ringikujulist rada popsutama.
Ja Harryle hakkas tahes-tahtmata silma, et masina välisilme oli muutunud ja see paistis nüüd kuidagi… siledam kui enne. Tegelikult oleks Harry tahtnud öelda lausa elegantne, kuigi viiekümnetonnist terasest kolakat on raske elegantseks nimetada, kuid jah, mõtles Harry, miks ka mitte? See poleks tohtinud ilus olla, kuid ta oli. Ta põrises, haises, urises ja suitses, kuid oli nii ilus.
Dick ütles rõõmsalt: „Me ei kiirusta, härra Harry. Me peame tugeva tee maha panema, enne kui ta saab õieti kihutada, aga ta kasvab südame külge, on ju tõsi? Ja kui me oleme ta päris valmis eh’tanud ja järelvankrid ja muud sihukesed asjad taha pannud, ei suuda enam miski seda tüdrukut peatada.”
Jälle „tüdruk”, mõtles Harry. See peaks tegelikult olema ju meessoost, aga miskipärast jäi see „tüdruk” talle külge nagu kleebitult.
Ja siis tõmbus Harry niigi üsna kortsus kulm veel enam kortsu. Oli selge, et see noormees tunneb oma tööd, ja ta ütles, et see masin võib vedada inimesi ja kaupu… aga kes tahaks sellise suure kolksuva koletisega sõita?
Teisest küljest haises hoov auru ja söe ja kuuma rasva järele – mehised, terved lõhnad… Jah, Harry annab neile poistele veel natuke aega. Võib-olla nädala. Süsi pole ju kallis ja ta ei maksa neile midagi. Harry Kuningas taipas, et on ebatavaliselt rõõmsas tujus. Jah, anname neile veel natuke aega. Ja see hais oli hea, mitte selline, millega tema ja Effie olid aastaid leppima pidanud. Igatahes, anname neile aega, aga neil peab ikkagi silma peal hoidma, et nad ennast lõdvaks ei laseks. Harry tõstis pilgu, üleval pilgutasid järelejätmatult klaksitornid ja Harry Kuningas nägi tulevikku.
Tuul klaksitornide kohal puhus Naba poolt, jahedalt ja sihikindlalt, ning Adora Belle Kallike kujutas ette, et näeb siit tornist maailma servani välja. Ta hindas selliseid hetki. Need tuletasid talle meelde aega, kui ta oli väike, päris väike, ema riputas tema hälli torni tipu külge ja hakkas ise sõnumeid kodeerima, lastes tütrel mitmesaja jala kõrgusel maapinnast rõõmsalt laliseda. Tegelikult olid ema sõnutsi olnud Adora Belle esimesteks sõnadeks „ülekande lõpp”.
Ja nüüd paistis udust selgesti Cori Celesti, mis sätendas nagu tohutu roheline jääpurikas. Adora Belle pingutas lauldes ülemise rõdu rullikuid. Ta oli kabinetist välja pääsenud, ta oli sellest nii kaugel kui võimalik ja see oli hea tunne. Tema tavaline töökoht paistis siia isegi kätte. Tegelikult paistsid siia kätte ilmselt kõigi töökohad, kuid praegu tegeles Adora Belle
Alalised kunded tundsid seda „Kleepuva kõrtsi” nime all.