Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare
tooli serval. „Tõtt-öelda ma ei joo.”
„Muidugi,” vastas naine mõistvalt. „Oled ju alles sama hästi kui verisulis pojuke, eks? Ära liiga palju muretse. Mõne aja pärast harjutad end jooma veini ja teisigi jooke. Mõned vanemad meietaolised suudavad süüa isegi inimeste toitu, ilma et see neile eriti palju halba teeks.”
Eriti paljuhalba? Simoni meelest kõlas see halvasti. „Kas teil läheb kaua aega?” küsis ta, vaadates rõhutatult mobiiltelefoni, mis näitas, et kell on juba pool üksteist läbi. „Ma pean koju minema.”
Camille võttis sõõmu veini. „Pead või? Miks siis?”
Sellepärast et ema ootab mind. Heakene küll, naine ei pidanud seda ilmtingimata teadma. „Mul jäi teie kutse pärast kohtamine pooleli,” vastas ta. „Tahaksin teada, mis edasilükkamatu asi see on.”
„Sa elad ikka veel ema pool, eks?” sõnas naine ja asetas klaasi lauale. „Kas pole see pisut imelik: sinutaoline mõjuvõimas vampiir keeldub kodust lahkumast ning klanniga ühinemast?”
„Niisiis katkestasite mu kohtingu, soovides minu üle nalja heita, et elan ikka veel ema juures. Kas te poleks võinud valida selleks õhtut, kui ma tüdrukuga kokku ei saa? Niisugused on enamuses, kui see teile huvi peaks pakkuma.”
„Ma ei pilka sind, Simon.” Camille libistas keelega üle alahuule, just nagu sooviks tunda äsja joodud veini maitset. „Tahan teada, miks sa pole ühinenud Raphaeli klanniga.”
See on ju ühtlasi sinu klann, kas pole? „Raphael andis üsna üheselt mõista, et ei soovi mind sinna,” vastas Simon. „Õigupoolest ütles ta suisa välja, et jätab mu rahule, kuni mina teda ei tülita. Olengi siis hoidunud tülitamast.”
„Oled või?” Naise rohelised silmad hiilgasid.
„Ma ei soovinud vampiiriks saada,” vastas Simon, imestades endamisi, mispärast ta seda tollele võõrale naisele räägib. „Tahtsin elada tavalist elu. Kui avastasin, et olen Valguses Kõndija, mõtlesin, et see on võimalik. Kas või ligilähedaseltki. Võin käia koolis, võin elada kodus, võin viibida koos ema ja õega…”
„Niikaua kui sa kunagi nendega koos ei söö,” vastas Camille. „Niikaua kui suudad varjata oma vajadust juua verd. Sa pole eales toitunud vaid inimesest, ega ju? Oled tarvitanud kotiverd. Kolkunud. Looma oma.” Naine kirtsutas nina.
Simonile meenus Jace, kuid ta tõrjus selle mõtte kiiresti eemale. Jace polnud rangelt võttes inimene. „Ei ole.”
„Ükskord teed seda niikuinii. Ja kui see juhtub, ei unusta sa seda kunagi.” Camille kummardus Simoni poole ning tema heledad juuksed riivasid poisi kätt. „Sa ei saa oma tõelist olemust lõpmatuseni varjata.”
„Missugune teismeline poleks vanematele valetanud?” küsis Simon. „Igatahes ei saa ma aru, kuidas see teile korda läheb. Tõtt-öelda ei mõista ma sedagi, miks ma üldse siin olen.”
Camille küünitas end tema poole. Naise musta siidpluusi kaelus avanes seejuures sügavalt. Kui Simon olnuks veel inimene, oleks ta kindlasti punastanud. „Kas lubad mul seda vaadata?”
Simon lausa tundis, kuidas tal silmad pärani läksid. „Mida vaadata?”
Naine naeratas. „Märki, sa rumaluke. Rändaja märki.”
Simon avas suu, aga pani selle kohe uuesti kinni. Kuidas naine seda teab? Üksnes väga vähesed olid teadlikud märgist, mille Clary talle Idrises oli teinud. Raphael oli andnud mõista, et see on midagi surmavalt salajast, ning saladuses oli Simon seda hoidnudki.
Aga Camille’i silmad olid väga rohelised ja vankumatud ning teadmata põhjusel tahtis poiss teha seda, mida naine soovib. Viisis, kuidas Camille teda vaatas, ja naise hääle meloodilises kõlas oli midagi vastupandamatut. Simon tõstis käe ning lükkas juuksed kõrvale, paljastades lauba teise pilgule.
Camille’i silmad läksid suureks ja huuled paotusid. Tema sõrmed puudutasid kergelt kurgualust, justkui otsiksid sealt olematut pulssi. „Oo,” lausus ta. „Kui õnnelik sa oled, Simon. Kuidas sul on vedanud.”
„See on needus,” vastas poiss. „Needus, mitte õnnistus. Seda te ju ometi teate, eks?”
Naise silmades süttis säde. „Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda.” Kas see on suurem, kui sina suudad kanda, Simon?”
Simon naaldus uuesti toolileenile ja laskis juustel tagasi laubale langeda. „Mina suudan seda kanda.”
„Suudad, aga ei taha.” Naine vedas kinnastatud sõrmega mööda veiniklaasi serva, pilk ikka veel Simonil. „Mida sa kostaksid, kui ütlen, et võin pakkuda võimalust muuta eeliseks see, milles näed oma needust?”
Ütleksin, et hakkad lõpuks jõudma põhjuseni, miks sa mind õigupoolest üldse siia kutsusid. „Kuulan teid.”
„Kui ütlesin, kes olen, tundsid sa mu nime ära,” jätkas Camille. „Raphael on mind sulle maininud, eks?” Naisel oli mingi aktsent, aga nii vaevumärgatav, et Simon ei osanud öelda, kust see pärineb.
„Ta ütles, et olete klanni pealik ja tema täidab juhi kohustusi, kuni teie eemal viibite. On teie asetäitja… nagu asepresident või midagi niisugust.”
„Aa.” Camille hammustas kergelt alahuulde. „Õigupoolest polnud see päris tõsi. Tahan rääkida sulle tõtt, Simon. Tahan teha sulle pakkumise. Aga enne on sul tarvis mulle midagi lubada.”
„Ja mida siis?”
„Et kõik, mis siin täna õhtul meie vahel toimub, jääb saladuseks. Sellest ei tohi mitte keegi teada. Ei sinu väike punapäine sõbranna Clary. Ei kumbki su kallim. Ei ükski Lightwood. Mitte keegi.”
Simon laskis end toolil seljakile. „Ja mis saab siis, kui ma pole nõus seda tõotama?”
„Sellisel juhul võid lahkuda, kui tahad,” vastas naine. „Ainult et siis ei saa sa kunagi teada, mida ma tahtsin sulle rääkida. Ja seda on sul põhjust kahetseda.”
„Ma olen uudishimulik,” ütles Simon. „Aga kas nii uudishimulik, ei oska ma öelda.”
Camille’i silmades välgatav säde reetis üllatust ja lõbusust ning Simonile tundus, et koguni veidi austust. „Asi, millest tahan rääkida, ei puuduta vähimalgi määral neid. See ei mõjuta nende julgeolekut ega heaolu. Tahan hoida seda salajas üksnes selleks, et kaitsta iseennast.”
Simon seiras teda kahtlustavalt. Kas naine mõtleb seda tõsiselt? Vampiirid polnud nagu haldjad, kes ei olnud suutelised valetama. Sellegipoolest ei saanud poiss salata, et teda vaevab uudishimu. „Olgu peale. Ma ei räägi sellest kellelegi senikaua, kui mulle tundub, et miski teie jutus ohustab mu sõpru. Sellisel juhul muutub meie kokkulepe kehtetuks.”
Naise naeratus oli jäine; Simon nägi, et Camille’ile ei meeldi, kui tema sõnades kaheldakse. „Hüva,” lausus vampiiritar. „Nähtavasti ei jää mul midagi muud üle, sest vajan hädasti sinu abi.” Ta kallutas end ettepoole, keerutades saleda käe sõrmede vahel veiniklaasi jalga. „Alles üsna hiljaaegu juhtisin õnnelikult Manhattani klanni. Meil olid Upper East Side’is ilusad ruumid ühes vanas sõjaeelses majas – mitte mingis rotiurkast hotellis, kus Santiago praegu mu rahvast hoiab. Santiago, Raphael, nagu sina teda kutsud, oli mu esimene asetäitja. Mu ustavaim kaaslane – nõnda ma igatahes arvasin. Ühel ööl avastasin, et ta mõrvab inimesi: ajab nad tollesse hispaanlaste Harlemis asuvasse vanasse hotelli ja lõbustab end sellega, et joob nende verd. Luud viskab väljas olevasse prügikonteinerisse. Püha Seadust rikkudes seadis ta end rumalalt ohtu.” Camille rüüpas sõõmu veini. „Kui temalt selle kohta aru pärisin, sain teada, et ta oli teistele klanni liikmetele rääkinud, nagu oleksin mina mõrtsukas ja seaduserikkuja. See oli lõks. Tal oli plaanis mind tappa ja võim enda kätte haarata. Põgenesin, ainsateks kaitsjateks kaasas üksnes Walker ja Archer.”
„Kogu selle aja on ta siis teinud näo, et täidab pealikukohuseid ainult nii kaua, kuni teie tagasi pöördute?”
Camille tegi grimassi.