Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare
olengi sinu poolt.”
„Miks sa siis mulle sugugi kaasa ei tunne?”
Clary tõstis telefoni teise kõrva äärde ja vaatas all valitsevasse hämarusse. Kuhu see Jace ometi jääb? Noormees oli läinud veel üht nööri tooma ja lubanud olla viie minuti pärast tagasi. Kui Jace näeks teda siin üleval telefoniga rääkimas, teeks ta Claryle arvatavasti korraliku peapesu. Noormees juhendas Clary treeninguid harva – kuni Hodge’ile polnud veel leitud asendajat, tegeles sellega enamasti Maryse, Kadir või mõni teine New Yorgi Konklaavi liige, kellele see oli ülesandeks tehtud –, aga kord juba asja käsile võtnud, ei teinud Jace iial mingeid järeleandmisi. „Sellepärast,” vastas Clary, „et sinu probleemid pole tõelised. Sa käid korraga kahe ilusa tüdrukuga. Mõtle ise. Niisuguste probleemidega maadlevad… rokitähed.”
„Ühesugused probleemid ongi tõenäoliselt ainus, mille poolest võin end tõelise rokitähega võrdväärsena tunda.”
„Keegi ei käskinud sul panna oma bändile nimeks Rõve Hallitus, mu sõber.”
„Meil on juba ammu uus nimi, Millenniumi Lõuend,” õiendas Simon.
„Kuule, peaasi et sa enne pulma otsusele jõuad. Kui nad mõlemad loodavad sinuga sinna minna ja saavad alles laulatusel teada, et oled käinud mõlemaga, löövad nad su maha.” Ta tõusis püsti. „Siis on mu ema pulm rikutud ja tema lööb su maha. Nõnda oled surnud juba kahte surma. Puht tehniliselt koguni kolme…”
„Ma pole kummalegi mõista andnud, et kavatsen pulmas just tema kaaslane olla!” Simoni häälest kostis paanika.
„Tõsi küll. Aga tüdrukud eeldavad seda. Sellepärast me üldse poisiga käima hakkamegi. Et oleks keegi, kes viiks meid kõikvõimalikele igavatele üritustele.” Clary kõndis tala otsani ja vaatas alla hämarusse, mida nõiavalgus asjatult hajutada püüdis. Põrandal paistis ähmaselt vana, kriidiga joonistatud treenimisring, mis nägi välja nagu märklaud. „Igatahes pean mina nüüd laetalalt alla hüppama – võib-olla vastu kohutavale surmale. Räägime homme edasi.”
„Kell kaks on mul bändiproov, ära unusta. Seal näeme.”
„Näeme.” Clary lõpetas kõne ja torkas telefoni rinnahoidja vahele. Treeningurõivastel ei olnud taskuid ja mis muud siis tüdrukul üle jäi?
„Noh, kavatsed kogu ööks sinna jääda või?” Jace oli astunud märklaua keskele ja vaatas üles tema poole. Noormees ei kandnud treeninguülikonda nagu Clary, vaid lahinguvarustust, ning tema heledad juuksed moodustasid tumedate rõivastega rabava kontrasti. Nüüd kui suvi oli läbi, olid need küll pisut tumedamaks muutunud, pigem tumekuldsed kui blondid, ning nõnda sobis Jace’ile isegi paremini, mõtles Clary. Tõdemusest, et ta oli tundnud noormeest juba piisavalt kaua, märkamaks tolle väikesi muutusi, läbistas teda jahmatavalt tugev õnnetunne.
„Arvasin, et tuled siia üles,” hõikas ta. „Kas plaanid on muutunud?”
„Pikk jutt.” Jace ajas naerdes pea kuklasse. „Mis siis? Kas tahad saltosid harjutada?”
Clary ohkas. Saltode harjutamine tähendas seda, et tal tuli hüpata talalt tühjusesse, tõugata end elastse nööri otsas rippudes seintest eemale, teha kukerpalle, õppida pööreldes hoope jagama ja põiklema, kartmata saada kõval põrandal sinikaid ja marrastusi. Clary oli jälginud, kuidas Jace seda tegi – tollel õnnestus läbi õhu sööstes ja balletitantsija graatsilisusega ringiratast tiireldes välja näha lausa ingellik. Tema seevastu tõmbus põrandat lähenemas nähes kägarasse nagu kartulimardikas ning puht teoreetilisest teadmisest, et tegelikult ta vastu maad ei prantsata, ei paistnud seejuures olevat vähimatki kasu.
Claryl oli juba hakanud tekkima hirm, et treeningutega on jäädud hiljaks ning õiget või enam-vähem talutavatki varjukütti ei saa temast iial – olgu ta pealegi selleks sündinud. Või siis et anded, mis talle ja Jace’ile sünnipäraselt kaasa anti, olid nende vahel jaotatud ebaühtlaselt: noormees oli saanud kogu füüsilise nõtkuse ja temale, Claryle, polnud jagunud suurt midagi.
„Lase käia, Clary,” õhutas Jace. „Hüppa.” Tüdruk sulges silmad ja hüppas. Hetke vältel tundis ta end rippuvat vabana kaalutult õhus. Siis astus jõusse gravitatsioon ja ta tuhises põranda poole. Vaistlikult tõmbas Clary käed ja jalad keha ligi ning pigistas silmad kõvasti kinni. Köis tõmbus pingule ja ta paiskus uuesti õhku, et hakata seejärel taas langema. Kui kiirus vähenes, avas tüdruk silmad ning nägi, et ripub umbes viie jala kõrgusel Jace’i kohal. Poisi nägu oli naerul.
„Ilus,” lausus Jace. „Graatsiline nagu hõljuv lumehelbeke.”
„Kas ma karjusin?” küsis Clary uudishimulikult. „Siis kui alla kukkusin?”
Jace noogutas. „Hea, et kedagi kodus ei ole, vastasel korral oleksid nad arvanud, et kipun sulle kõri kallale.”
„Või veel. Sa ei saa mind kättegi.” Clary vibutas jalga ja hakkas õhus tasakesi tiirlema.
Jace’i silmades süttis säde. „Kas veame kihla?”
See ilme oli Claryle tuttav. „Ei,” vastas ta kiiresti. „Mida sa ka iganes ei kavatseks…”
Aga noormees oli juba tegutsenud. Jace’i kõige kiiremad liigutused olid alati silmale peaaegu tabamatud. Clary nägi tema kätt vööle tõusvat ning kohe vihises miski läbi õhu. Kostis materjali rebenemist – teda kinnihoidev nöör katkes. Tüdruk tundis end köidikust pääsenuna vabalt langemas ega jõudnud üllatusest isegi karjatada, kui oli juba Jace’i käte vahel. Kukkumise hoog lõi poisi vankuma; koos prantsatasid nad põrandale laotatud mattidele, Jace all, Clary peal. Naerdes vaatas noormees alt üles tüdrukule näkku.
„Näed,” lausus Jace, „hakkab juba minema. Seekord ei karjunud sa üldse.”
„Ei saanud mahti.” Claryl oli hing kinni ning sugugi mitte üksnes kukkumisest. Tõsiasi, et ta lamab Jace’i peal ja tunneb enda vastas tema ihu, pani tüdrukul käed värisema ja südame kloppima. Neiu oli arvanud, et tema keha – nende mõlema keha – ei reageeri enam teisele nii tugevasti, kui nad omavahel tuttavamaks saavad, aga see polnud nõnda. Pigem oli nende sagedasem koosviibimine teinud asja hoopis hullemaks või siis ehk paremaks, mõtiskles Clary – olenevalt sellest, mis nurga alt läheneda.
Jace vaatas teda oma tumekuldsete silmadega ning tüdruk arutles endamisi, kas polnud need muutunud veel säravamaks, pärast seda kui noormees oli kohtunud Idrises Lyni järve ääres ingel Razieliga. Tal ei olnud seda kelleltki küsida. Ehkki üldiselt polnud saladus, et Valentine oli Ingli välja kutsunud ning too oli parandanud haavad, mis Valentine Jace’ile oli löönud, ei teadnud keegi peale Clary ja Jace’i, et Valentine polnud kasupoega üksnes haavanud. Ta oli löönud esilemanamise tseremoonia ajal mõõga Jace’ile südamesse, oli torganud noormehe läbi ja hoidnud teda käte vahel, kuni ta suri. Clary palvel oli Raziel noormehe surnuist tagasi toonud. Seda kõikevaldavat kogemust ei suutnud Clary unustada ja arvas, et ka Jace’il on see alati meeles. Nad olid leppinud kokku hoida ainult enda teada, et noormees oli, ehkki lühikest aega, olnud päriselt surnud. See oli nende saladus.
Poiss tõstis käe ja lükkas Claryl juuksed silmilt. „Ma tegin nalja,” ütles ta. „Sul ei lähe sugugi pahasti. Sinust saab asja. Oleksid sa näinud, kuidas käisid Aleci esimesed saltod. Ta lõi vist endale isegi korra jalaga vastu pead.”
„No muidugi,” vastas Clary. „Alec oli siis arvatavasti üheteistkümneaastane.” Tüdruk uudistas Jace’i. „Sina oled vist alati olnud niisugustes asjades jube osav.”
„Ma juba sündisin jube osavana.” Noormees paitas sõrmeotstega Clary põske ning sellest kergest puudutusest piisas, et neiut läbistaks värin. Ta ei lausunud sõnagi; poiss oli mõelnud seda naljana, aga öeldu oli mõnes mõttes tõsi. Jace oli sündinud selleks, kes ta on. „Kui kauaks sa täna õhtul saad jääda?”
Clary naeratas põgusalt. „Kas trenn on läbi?”
„Tahaksin loota, et õhtu kohustusliku osaga oleme küll ühele poole jõudnud. On jäänud siiski veel mõni element, mida tahaksin harjutada…”