Postkaardid minevikust. Sari Varraku ajaviitreomaan. Marcia Willett
Billa, peaaegu kõik metsikud kevadlilled on kollased.”
Ta taipas, et õde püüab leida lille, mis pole kollane, tõestada, et vend eksib, aga seegi ülesanne näis tüdruku jaoks liiga raskena ja poisi hirm kasvas.
„Mis sul juba kirjas on?” päris õde tuimalt.
Poiss luges nimekirja ette ja jäi pingsalt ootama, kuni õde ragistas ajusid ja püüdis välja mõelda lille, mille vend on unustanud. Ta soovis, et õde ei annaks alla, sest igatses endist elurõõmsat Billat, kes innustas venda olema kõiges parim.
„Astelhernes!” hüüatas tüdruk viimaks võidurõõmsalt – ja Edil hakkas suurest kergendusest pea ringi käima, justkui oleks ta ületanud kõrge takistuse. „Ja forsüütia.”
Õde veeris talle sõna tähthaaval ette ja ta kirjutas kuulekalt, jättes mainimata, et forsüütia pole metsalill, vaid kodustatud aiapõõsas. Sellest hoolimata valdas teda kirjeldamatu vaimustus: nad olid taas vahetanud rollid ja tal oli õnnestunud õde kuristiku servalt tagasi tõmmata. Tegelikult oli hoopis Dom olnud see, kes mõlemad meeleheitest päästis.
„Dominic on justkui meie sugulane,” oli ema neile öelnud. Tema kohmetust ilmest võis välja lugeda vastumeelsust selle teema suhtes, aga Edi ja Billat rõõmustas uudis, et proua Tregellise lapselaps on tulnud külla oma vanaemale, kes elab nende lähedal.
„Ta on ainult kaheteistkümneaastane,” oli Billa emale öelnud, „aga sõitis juba üksipäini Bristolist rongiga siia. Pealegi on ta Ediga nii ühte nägu. Veider lugu. Proua Tregellis väidab, et me oleme sugulased.”
Alles siis oli ema viimaks tunnistanud: „Dominic ongi teatud mõttes meie sugulane.” Tema põsed olid värvunud tumepunaseks ja suu tõmbunud karmiks kriipsuks, aga lapsed olid liiga elevil, et midagi märgata. Domi saabumine oli nende mõtted leinalt kõrvale juhtinud ja uusi tegevusi pakkunud.
Terav telefonihelin katkestab Edi mõtted. Ta sirutab kuivaks pühitud käe telefonitoru poole, aga just siis helin lakkab ja ta mõistab, et Billa on vastanud paralleeltelefonile. Tõenäoliselt on helistajaks mõni õe kolleeg heategevusfirmast. Ta kallab kohvi juurde ja võtab plaadimängijast Miles Davise CD. Plaadi oma kohale tagasi pannud, jääb ta ebalevalt seisma, silmitseb CD-virnaga riiulit ja valib viimaks Dinah Washingtoni plaadi.
Billa lõpetab vestluse laekuriga, asetab telefonitoru alusele ja jääb üksisilmi arvutiekraani vaatama. Väikesest ruumist köögi kõrval on saanud tema töötuba. Vana männipuust pesutarvete kapp on nüüd töölaud ja kohver, millega Ed kunagi koolis käis, kartoteegikapp. Naine on uskumatult lohakas. Isegi Ed, kes pole samuti eriline korraarmastaja, jääb Billa kodukontoris valitsevat segadust vaadates vait.
„Huvitav, kuidas sa suutsid tööl käies kontori korras hoida?” oli mees temalt kohutavat kaost nähes pärinud.
„Korda hoidsid minu abi ja sekretär,” oli naine lühidalt vastanud. „Kartoteegi pidamise eest mulle ei makstud. Mulle maksti raha sisse toomise eest.”
Paberilehed, raamatud ja kirjad on kuhjatud põrandale, töölauale, Lloyd Loomi toolile, laiale graniidist aknalauale. Aeg-ajalt korraldab naine koristussessioone.
„Jumal tänatud, et tänapäeval saab paljusid asju korda ajada meili teel,” tavatseb Billa sellistel puhkudel kööki astudes öelda, lühikesed heledad juuksed turris ja pluusikäised üles kääritud. „Ole armas ja tee mulle kohvi, Ed. Ma suren janusse.”
Ta põrnitseb meili, mis pajatab heategevusest ja peatselt Wadebridge’is aset leidvast üritusest, aga mõtleb Tristanile. Tema esimene mõte on kaitsta Edi, teine pidada nõu Domiga. Kogu elu – sestsaadik, kui isa suri ja tema turvalisusetunne pöördumatult kahjustada sai – on ta nõuannet või lohutust vajades läinud Domi juurde. Naine jätkas Domile kirjutamist isegi siis, kui Dom töötas kodunt kaugel Lõuna-Aafrikas, jagas mehega oma rõõme ja muresid ka hiljem, kui mees oli juba abielus. Ta tunneb, et on mehega alatiseks seotud. Edil ja temal oli algusest peale olnud tunne, et nende isa on poisi kuju võtnud ja nende juurde tagasi tulnud.
Dom ehitas jõele tammi ja metsa pöögipuu okste vahele maja – mitte väga kõrgele, sest Ed oli veel pisike – ning näitas neile, kuidas süüdata laagrilõket ja valmistada lihtsaid roogasid. Kogu selle pika suve – isa surmale järgnenud suve – veetis Dom nende seltsis. Ta oli pikka kasvu ja leidlik ning neile oli tuttav tema pilk, harjumus naerma puhkedes pea kuklasse heita ja midagi kirjeldades käte abil õhku piirjooned tõmmata. Tema seltsis oli turvaline; neil oli tunne, et isa on jälle nende juures – noor, ülemeelik ja lõbus.
Ema ei jaganud nende entusiasmi – nad tajusid ema leina ega tahtnud teda ärritada –, Dom aga eelistas vanale võivabrikule ja seda ümbritsevale krundile vanaema maja ja maakoha metsikut loodust.
„Ma ei kujuta ette, kuidas me nüüd hakkama saame,” ütles Billa Domile, kui nad kõrvuti vaikse sügava tiigi kaldal istusid ja tammi taga pladistavat Edi vaatasid. „Ma mõtlen, isata. Ed on veel liiga väike, et meie eest hoolt kanda, ema aga …”
Ta lõi kõhklema, leidmata õiget sõna, millega kirjeldada alateadlikku kursisolekut ema tähelepanuvajaduse ja sõltuvussooviga, järskude meeleolumuutustega, mis pendeldasid pisarate ja naeru vahel, tema vaimse tasakaalutusega.
Metstuvid kudrutasid mõnuga kõrges lopsakas lehestikus, mis päikesevalguse ja varjude väreleva mustriga nende laagripaiga laiguliseks muutis; kõrged sõrmkübarad klammerdusid üle jõe kaarduva vana jalakäijate silla sees kivilõhedesse, silla all sööstsid selges pruunis madalas vees edasi-tagasi tibatillukesed kalad.
„Minu isa on samuti surnud,” lausus Dom. „Ma pole teda kordagi näinud. Ta teenis sõja ajal mereväes ja sai surma, kui mina olin päris pisike.”
See oli veel üks haruldane kokkusattumus. „Ka meie isa teenis mereväes,” ütles Billa. „Temagi oleks võinud surma saada, aga pääses haavaga. Sellepärast ta surigi. Sai haavata ja hiljem tabas teda infarkt. Ma ei kujuta ette, kuidas ema temata hakkama saab.”
Ta ei maininud kohutavat kaotusvalu, mida ta ise tundis.
„Minu ema töötab,” sõnas Dom. „Ta on ka praegu tööl. Sellepärast ma sõitsingi üksipäini siia. Tema arust olen ma küllalt suur.”
„Nii tore, et sa oled siin,” lausus Billa. „Meil on selle üle hea meel ja me oleme rõõmsad, et sa oled meie sugulane.”
Seda kuuldes oli Dom talle otsa vaadanud, nägu tõsine. „Kas pole veider lugu?” oli ta pomisenud, ja miskipärast oli tema ilme tüdrukut hirmutanud – aga ka erutanud. Poiss oli tuttav ja ometi täiesti võõras. Ta oleks tahtnud teda puudutada, jääda alatiseks tema juurde.
Billa haarab pikemalt kaalumata telefonitoru ja valib numbri.
„Dominic Blake kuuleb.” Domi jahe neutraalne hääl rahustab ta kohe maha.
„Tere, Dom, mina siin. Ma tahtsin lihtsalt teada, kas ma tohin sulle homme hommikul külla tulla?”
„Tere, Billa. Muidugi tohid. Kas kõik on korras?”
„Jah. Tegelikult …”
„See ei kõla just veenvalt.”
„Ei kõla tõesti. Asi on selles,” naine alandab alateadlikult häält, „et me saime postkaardi Tristanilt.”
„Tristanilt?!”
„Jah. Kas pole veider, nii palju aastaid hiljem?”
„Mida ta tahab?”
„Selles konks ongi. Postkaardil on kirjas, et teda võib varsti külla oodata.”
Järgnenud vaikuses kerkib naise vaimusilma ette Domi nägu: tuttavlik keskendunud mõtlik ilme, kissi tõmbunud pruunid silmad; laubale langenud paksud musta-hallitriibulised juuksed – samasugused, nagu Edil; kipras sirged kulmud.
„Mida Ed arvab?”
„Ma ei ole talle veel öelnud. Ma ei taha, et ta muretsema hakkaks.”
Naine kuuleb kannatlikku lõbustatud turtsatust, millega Dom tunnustab temas sügavalt juurdunud