Postkaardid minevikust. Sari Varraku ajaviitreomaan. Marcia Willett
Kas Tilly on kodus?”
„Jah. Me sõime just õhtust.”
„Kas ta on kodus ka homme hommikul?”
„Kümne paiku peaks läinud olema.”
„Ma tulen umbes üheteistkümneks.”
„Hästi.”
Billa ohkab kergendatult. Telefoni alusele tagasi pannes kuuleb ta Dinah Washingtoni laulmas „It Could Happen to You”. Ta läheb läbi köögi halli, kus Ed kuhjab kaminasse halge ja Karu pikutab oma lemmikpaigas välisukse ees jahedal kiviplaatidega kaetud põrandal. Billa jääb neid vaatama, hinges siiras soe tunne mõlema vastu.
Juba homme räägib ta Domiga; kõik saab korda.
Teine peatükk
Dom seisab vaikides, käsivarred rinnal vaheliti, nägu mõtlik. Tristan – Edi ja Billa kasuvend. Mehe vaimusilma ette kerkib poisi nägu: kõhn, teravate joontega, võluv; jäistest hallidest silmadest peegeldub kiretu väljakutse. Tristan Carri esimest korda nähes oli Dom olnud kaheteistkümnene, aga polnud kordagi kohanud nii tugeva hävitamiskirega last. Veel nüüdki, viiskümmend aastat hiljem, meenub Domile šokk, mille nende esmakohtumine oli temas tekitanud: tal oli olnud tunne, et tema päikesepõimikut tabas rusikahoop.
Ta oli taas Cornwallis, äsja sisse saanud Camborne’i kaevanduskooli, kus õpetati välja kaevandusinsenere. Ta tundis end tugeva, uhke ja vabana ning ootas kannatamatult kohtumist Billa ja Ediga, eriti vaese Billaga, kes oli talle kirjutanud, kui kohutav on nende ema teine abielu.
„Kui sa vaid näeksid seda vastikut Trisi,” kirjutas tüdruk. „Ta on täiesti jälestusväärne. Hea seegi, et meie Ediga terveks semestriks kooli jääme. Ed ei suudaks eales Trisiga võistelda. Mina samuti mitte …”
Dom oli tema kirjale vastanud, teda lohutada püüdnud, tema vaenuliku suhtumise üle nalja heitnud.
„Nii õel ta nüüd ka ei saa ju olla?” oli ta kirjutanud. „Kas sa mitte ei maininud, et ta on alles kümnene? Ma olen kindel, et ühest kümneaastasest poisist saad sa kerge vaevaga jagu …”
Kui Dom mööda külateed vana võivabriku poole jalutas, vilksatas saarepuu all kellegi vari ja kiitsakas punakate juustega poiss astus Domile teele ette. Poiss põrnitses teda viivu – ta pidi Domile alt üles vaatama, ent ei lasknud end sellest häirida –, seejärel kerkis tema vasak kulm kõrgemale ja huuled kõverdusid, justkui teeks äratundmine talle nalja.
„Tähendab, sina oledki see hoorapoeg,” lausus poiss muretult.
Veel nüüdki, palju aastaid hiljem, tõmbuvad Domi käed seda kohtumist meenutades rusikasse. Teda ründavad mälestused, katkendlikud ja juhuslikud: väike maja Bristolis, kus ta elas oma ema ja nõoga, ja kus nad kolmekesi köögilaua all kükitasid, kui langesid pommid. Talle öeldi, et tema isa James Blake on kodunt ära, merel, sõjas – ja seejärel, et ta sai surma. Hilisemast ajast mäletas ta pisikest koolimaja kõrvaltänavas, ja kui Dom oli kaheksane ning sõda ammu lõppenud, käis ta kloostrikoolis vestlusel. Ta võitis stipendiumi, laulis poistekooris, kasvas pikemaks. Ja kogu selle aja jooksul saatis neid varjuna keegi, kellelt nad said raha ja toetust.
„See on meie sugulane,” vastas ema puiklevalt. „Sul on Cornwallis sugulased. Ma ei mõtle sinu vanaema. Teisi sugulasi. Kui sa vanemaks saad, siis räägin.” Aga lõpuks oli ta ikkagi just vanaemalt tõtt kuulnud.
Mälestused muudavad kuju. Ta on palaval juunikuu pärastlõunal Billa seltsis köögiviljaaias. Vanaema köögiviljaaed, kus soojas õhus hõljub maitsetaimede ja lavendli lõhn, on imepärane paik. Kui vanaema mees 1919. aastal Levanti piirkonnas kaevanduskatastroofis hukkus, oli vanaema vaid kakskümmend üks. Et vana Matthew St Enedoc lubas tal elada oma majas senikaua, kuni ta suudab imepisikest üüri maksta, hankis naine endale töökoha vanas võivabrikus ning suunas kogu energia pooleaastase tütre Mary kasvatamisele ja maja taha rajatud aia eest hoolitsemisele.
Vanaema kasvatas ise kõik vajalikud aedviljad – väikese maalapi peale mahtus neid päris palju –, aga armastas ka lilli ja istutas köögiviljade keskele oma lemmikud. Õrnad lillherned ronisid mööda tokke ülespoole, kollaste peadega päevalilled piilusid välja õisubasid toetavatest pajuokstest vigvamitest, lavendel ääristas kitsaid jalgradasid. Suured mungalilled rippusid kellukate, kurerehade ja nelkide kõrval kivimüüril. Lehtsalati, punapeedi ja punakollaste vartega lehtpeedi vahel kasvasid maitsetaimepuhmad: apteegitill, basiilik, murulauk, rosmariin, tüümian.
Noor lesk hellitas aeda vaat et sama palju nagu oma tütart, kes tatsas tema lähedal, prantsatas pikali, ajas taga liblikat, potsatas istuma, et uurida keppi või kivi. Laps kasvas, läks väiksesse külakooli, muutus kaunitariks – aga kogu selle aja jooksul kõmisesid kusagil kaugel kahurimürinana kuuldused järgmisest sõjast. Ühel päeval astus nende juurest läbi noor Harry St Enedoc. Noormehe isa oli surnud ja tema nende uus isand. Ta juhtis elegantset läikivat autot ning oli heasüdamlik ja lõbus. Esialgu olid kaks naist tema seltsis häbelikud, aga ajapikku pinge kadus. Noormees jõi väikeses võõrastetoas teed, tegi Maryle komplimente, kiitis tema ema maitsvat kooki, ning jätkas mööda külateed teekonda võivabriku poole.
„Ta on nii kena,” lausus Mary, silmis sära ja põsed sama punased nagu moonid köögiviljaias.
„On,” nõustus ema, aga pilgus, millega ta tütart vaatas, segunes hirm südant piinava kaastundega. „Meie jaoks ehk veidi liiga kena.”
Aga Mary ei kuulanud ema: neiu keerutas unelevalt juuksesalku sõrme ümber ja läks peagi külateele jalutama …
Juunikuisel pärastlõunal kaheksateist aastat hiljem, kui Dom Billaga köögiviljaaias herneid korjas, polnud vanaema poisile seda lugu veel rääkinud.
Billa oli tige. Hernekaunu varte küljest lahti keerates tüdruk aina rääkis ja rääkis, teatas, et ema kavatseb abielluda Andrew’-nimelise mehega, kellel on poeg Tristan, ja et see poiss jääbki nende juurde ning seejärel pole nende elu enam kunagi endine. Billa oli siis neliteist, Dom ligi kaheksateist. Viis viimast aastat olid Billa, Dom ja Ed pikkadel suvevaheaegadel lahutamatud olnud. Nüüd olid tüdruku küpse odra karva juustesse haakunud lehed ja aedkannikese värvi silmades hiilgasid pisarad. Billa vaatas Domile värisevate huultega otsa ja mõtlemata, mida teeb, põimis Dom käed tema piha ümber ja tõmbas ta lähemale. Poisi üllatuseks – ja suureks rõõmuks – haaras tüdruk temast tugevalt kinni ja klammerdus tema külge.
„Mida me peame tegema?” nuuksus ta. „Mitte miski pole enam nii, nagu varem, ei ole ju? Kõik on rikutud.”
Poiss hoidis tüdrukut kaisus ja lohutas teda, aga märkas siis vanaema, kes kitsal jalgrajal seistes neid jälgis. Miski naise ilmes sundis teda Billat kähku lahti laskma, aga ta kohtles tütarlast õrnalt ja viis jalgrajale, kus vanaema tüdruku enda hoolde võttis ja tagasi majja viis.
Vanaema tegi teed, kuulas Billa ära ja jalutas koos temaga tagasi vanasse võivabrikusse, jättes Domi kartulipõllule kaevama. Poiss töötas palehigis palava päikese käes senikaua, kuni vanaema tagasi jõudis ja lõhnavas köögiviljaaias pisikesel pingil noore Harry St Enedoci ja tema kiire luksusauto loo ära rääkis.
Ta selgitas, et Harry ei teadnud lapsest midagi, sest läks sõtta paar kuud enne seda, kui pisarais ja murest murtud Mary emale tunnistas, et oli salaja jõeäärses hõredas metsas kohtamas käinud – ja nende kohtumiste tulemus kasvas nüüd tema üsas. Ema mõtles kähku järele, mida selline ootamatu paratamatus endaga kaasa toob. Ta kujutles kohalikku klatši: kuidas verivärske kuulujutt ühelt innukalt keelelt teisele rännates mõnust huuli lakub. Siis aga meenus talle Bristolis elav nõbu Susan. Ehkki Susan oli noorelt leseks jäänud ja tal polnud lapsi, oli naine alati kenasti üksi toime tulnud, aga sünget sõjaaega arvestades võis ta seltskonna üle rõõmustada. Mary saadetigi üle Tamari silla Bristolisse, abiks nõbu Susanile, ja kui mõni aeg hiljem levis uudis, et Mary on leidnud kena noore meremehe nimega James Blake ja peagi sünnib neile laps, oli tema vanadel sõpradel ja naabritel Cornwallis hea meel. Selleks ajaks, kui 1942. aastal ehk kolm aastat hiljem kena noor madrus merel hukkus, oli see lugu kõigile teada ja külarahvas