Karjase kroon. Terry Pratchett
kanu kaitsma, ja maailm on mõnikord julm ja halastamatu. Kuid teha sellest mäng ei ole õige. See on kohutav! See on lihtsalt hukkamine. Kas me peame kõik tapma? Tapma ema, kes toidab oma kutsikaid? Me võtame nii palju ega anna midagi vastu.” Ta tõusis ja läks tagasi hobuse juurde. „Mina ei taha jahti pidada, McTavish. Ausõna, ma ei tahaks midagi ega kedagi vihata – ma ei vihka isegi oma isa –, aga see jaht võiks küll igaveseks maa pealt kaduda.”
McTavish oli murelik. „Ma arvan, et sa pead ettevaatlik olema, Geoffrey-poiss. Sa ju tead, milline su isa on. Tema on natuke jäärapäine.”
„Ta pole mitte jäärapäine, vaid ta ongi vana jäär ise!” heitis Geoffrey kibedusega.
„Noh, kui sa üritad temaga rääkida – või teeb seda sinu ema –, siis ta saab ehk aru, et sa pole valmis teistega koos jahti pidama?”
„Pole mõtet,” ütles Geoffrey. „Kui ta on otsustanud, on temaga võimatu rääkida. Ma kuulen mõnikord, kuidas ema nutab – talle ei meeldi, kui teda nutmas nähakse, aga ma tean, et ta nutab.”
Ja siis, kui ta vaatas üles ja nägi taevas pistrikku hõljumas, mõtles ta: See on vabadus. Ma tahan vabadust.
„Ma tahaksin lennata, McTavish,” ütles ta ja lisas: „Nagu lind. Nagu Langas.”7
Ja peaaegu otsekohe nägi ta nõida, kes lendas luua seljas pistriku järel, ja Geoffrey näitas taevasse ja ütles: „Ma tahan endale ka sellist. Ma tahan nõiaks saada.”
Kuid vana tallipoiss vastas: „See pole sinu jaoks, poiss. Kõik teavad, et mehed ei saa nõiaks hakata.”
„Miks siis mitte?” küsis Geoffrey.
Vanamees kehitas õlgu ja ühmas: „Keegi ei tea.”
Ja Geoffrey ütles: „Mina tahan teada saada.”
Geoffrey esimese jahi päeval traavis ta koos teistega välja, näost kahvatu, kuid sihikindel, ja mõtles: Täna on päev, mil ma pean üritama enda eest seista.
Varsti galopeeris kohalik härrasrahvas üle maastiku, kusjuures mõned läksid äärmustesse ning sööstsid kraavidesse, hekkidest läbi ja üle väravate – tihtipeale hobusest lahutatult –, Geoffrey aga hoidus hoolega jahiliste summa tagumisse otsa, kuni sai märkamatult minema lipsata. Ta pöördus jahiseltskonnast eemale ja ratsutas läbi metsa vastassuunas, süda valutamas, eriti siis, kui saak oli käes ja koerte haukumine muutus rõõmsaks kilamiseks.
Siis oli aeg häärberisse tagasi pöörduda. Seal olid kõik sellises rõõmsas seisundis, kus sõnal „homne päev” on veel tähendus ja pihus on kruus kuuma joogiga, kuhu on helde käega lisatud midagi, mis meenutas üsnagi Tiffany vanaema Ekstrakanget Lambavõiet. Tasu kojunaasnud kangelastele! Nad elasid jahi üle! Hurraa! Nad rüüpasid ja kulistasid ning jook jooksis üle nende olematu lõua.
Kuid lord Swivel vaatas Geoffrey hobust – ainsat looma, kes polnud vahule aetud ja kelle jalad polnud poripritsmeid täis – ja tema raev oli kustutamatu.
Kui vennad Geoffreyt kinni hoidsid, vaatas ema neid anuva pilguga, kuid sellest polnud abi. Kui lord Swivel määris Geoffrey näo emarebase verega, pööras ema pilgu kõrvale.
Kõrgeauline lord lausa lõõskas raevust. „Kus sa olid? Sa oleksid pidanud meiega olema, kui rebane tapeti!” möirgas ta. „Sa teed selle läbi, noormees – ja see meeldib sulle! Mina pidin selle läbi tegema, kui noor olin, ja minu isa samamoodi. Selle teed läbi ka sina. See on traditsioon. Kas sa saad aru? Kõik meie suguvõsa meessoost liikmed määritakse sinu vanuses verega! Kes oled sina, et öelda, et see on vale? Mul on sinu pärast häbi!”
Ja sealt see tuli, ratsapiits vihises üle Geoffrey selja.
Geoffrey, nägu rebase verest tilkumas, vaatas ema poole. „See rebane oli ilus olend! Miks oli vaja ta niimoodi tappa? Lõbu pärast?”
„Palun ära ärrita isa,” anus ema.
„Ma näen neid metsas, aga teie lihtsalt jahite neid. Kas neid saab süüa? Ei. Meie – see on kohutav! – ajame taga ja tapame olendeid, keda me ei saa süüa, lihtsalt vere pärast! Lõbu pärast!”
Siuh.
Piitsahoop tegi haiget. Kuid Geoffreyt täitis korraga… mis siis? Ühtäkki valdas teda hämmastav tunne, et olukorda on võimalik parandada, ja ta ütles endale: Ma saan sellega hakkama. Ma olen selles kindel. Ta ajas end sirgu ja raputas end vendade haardest vabaks.
„Ma pean sind tänama, isa,” ütles ta ootamatu tarmuga. „Ma sain täna olulise õppetunni. Kuid ma ei lase sul mind rohkem lüüa – mitte kunagi – ja kui sa ennast ei muuda, ei näe sa mind enam kunagi. Kas mõistad?” Nüüd oli tema hääletoon kummaliselt ametlik, justkui nõuaks olukord seda.
Harry ja Hugh vaatasid Geoffreyt omamoodi aukartusega ja jäid plahvatust ootama, ülejäänud jahilised aga, kes olid eemale tõmbunud, et lord Swivel saaks pojaga omaette tegelda, lõpetasid teesklemise, et nad ei vaata toimuvat. Jahi maailm oli sassi löödud, õhk oli tardunud, kuid mingil moel õnnestus sellel jätta mulje, et ta hoiab hinge kinni.
Selles pingelises vaikuses viis Geoffrey oma hobuse talli juurde, jättes lord Swiveli seisma nagu samba.
Geoffrey andis hobusele heina, võttis sadula ja ratsmed ära ning harjas hobust parajasti, kui tuli McTavish ja ütles: „Hästi tehtud, Geoffrey-poiss.” Siis lisas tallipoiss vaikselt, kuid üllatavalt avameelselt: „Sa seisid enda eest, igatahes. Ära lase sellel lurjusel enda peal talluda.”
„Kui sa niimoodi räägid, võib isa su lahti lasta ja minema ajada,” hoiatas Geoffrey. „Aga sulle ju meeldib siin.”
„Jah, poiss, selles osas on sul õigus. Eks ma olen liiga vana, et nüüd veel teistmoodi elama hakata,” vastas McTavish. „Aga sa ei andnud alla ja rohkemat ei saa üheltki mehelt tahta. Ilmselt sa lahkud nüüd meie juurest?”
„Kahjuks küll,” vastas Geoffrey. „Aga sulle aitäh, McTavish. Ma loodan, et isa oma viha sinu peale välja ei vala selle eest, et sa minuga rääkima tulid.”
Ja maailma vanim tallipoiss lausus: „Seda ta ei tee, mitte iialgi, vähemalt mitte niikaua, kui minust veel kasu on. Pealegi ma tunnen teda juba nii palju aastaid – ta on nigu need vulkanid, täpselt nii. Tükk aega käivad koledad plahvatused, hõõguvad rahnud lendavad kuhu juhtub ja ükskõik kes võib pihta saada, aga lõpuks see ikkagi vaibub. Targemad hoiavad niikaua lihtsalt silma alt ära. Teie olete olnud minuga väga viisakas ja austav, noorsand Geoffrey. Küllap te olete emasse. Tema on imetore naisterahvas, ta on alati minu vastu hea olnud ja ta aitas nii väga, kui minu Molly suremas oli. Ma ei unusta seda. Ja ma ei unusta ka teid.”
„Aitäh,” ütles Geoffrey. „Mina ei unusta sind ka.”
McTavish läitis üüratusuure piibu ja varsti tõusis õhku suitsupilv. „Ilmselt te tahate selle oma kurjavaimust kitse ka kaasa võtta?”
„Jah,” vastas Geoffrey. „Aga ma arvan, et minul pole selles osas sõnaõigust – Mefistofeles otsustab ise, mida teeb. Ta otsustab alati ise.”
McTavish vaatas silmanurgast tema poole. „Kas teil toitu on, noorsand Geoffrey? Aga raha? Ma pakun, et te ei taha praegu majja minna. Teate mis, ma laenan teile natike raha, kuni te välja mõtlete, kus olla tahate.”
„Ei!” hüüatas Geoffrey. „Ma ei saa seda vastu võtta!”
„Mina olen teie sõber, noorsand Geoffrey. Nagu ma ütlesin, on teie ema minu vastu hea olnud ja mina olen talle palju võlgu. Tulge siis teda mõnikord vaatama. Ja kui teda vaatama tulete, otsige ikka vana McTavish kah üles.”
Geoffrey läks Mefistofelest ära tooma ja rakendas kitse väikese kaherattalise vankri ette, mille McTavish oli tema jaoks teinud. Geoffrey laadis mõned asjad vankrile, võttis ohjad kätte, laksutas keelt ja nad suundusid tallihoovist välja.
Kui kitse sõrad juba peenutsevalt sissesõiduteel klõpsusid, pomises McTavish endamisi: „Kuidas see poiss seda oskab? See põrguelukas peksab vaeseomaks kõik, kes
Iga haritud poiss teadis legendi Pilotusest ja tema pojast Langasest, kes tahtsid linnu kombel lennata. Nad õmblesid sulgi ja ohakavilla kokku ja neil õnnestuski endale tiivad ehitada. Poiss isegi lendas natuke maad, kuid tema vanem ja tüsedam isa prantsatas alla. Selle loo moraal on: enne kui midagi teha, tuleb aru saada, mida sa teed.