Karjase kroon. Terry Pratchett
nii asusid Geoffrey ja tema kits teele, uut elu otsima. Nojah, mõtles Geoffrey oma tulevikule vastu sõites, kui nad pöördusid esimese taha sissesõidutee paljudest käänakutest, mul pole ju kusagile minna.
Kuid tuul sosistas: „Lancre.”
Lancre’is ei olnud Vanaema Weatherwaxil olnud hea päev. Üks noor puuraidur oli kõrgemal Jääraharja mägedes endal jala peaaegu otsast löönud. Ja just täna oli kohalik Igor ära ega saanud teda kokku lappida. Kui Vanaema oma vana luualoguga puuraidurite laagrisse jõudis, nägi ta kohe, et noormees on veel hullemas seisus, kui ta oli arvanud. Ta oli pingutanud, et teha vaprat nägu semude ees, kes olid tema ümber kobaras ja üritasid tal tuju tõsta, kuid Vanaema nägi tema näol valu.
Kui ta vigastust uuris, hüüdis noormees ema.
„Sina, poiss,” nähvas Vanaema ja pööras läbitungiva pilgu puuraiduri semule, kes oli talle kõige lähemal. „Kas tead, kus selle poisi pere elab?” Ja kui poiss noogutas hirmunult – paistis, et teravatipuline nõiakübar ajas noormeestele korraga väga hirmu nahka –, jätkas Vanaema: „Mine siis. Jooksuga! Ütle tema emale, et ma toon ta poja koju ja ta peab kuuma vee ja puhta voodi valmis panema. Puhta, ära unusta!” Kui poiss minema lidus, põrnitses Vanaema teisi, kes nõutult sealsamas seisid. „Teie,” nähvas ta jälle, „ärge passige niisama! Tehke nendest toigastest kanderaam, et ma saaksin teie sõbra koju viia.”
Puuraiduri jalalaba rippus peaaegu ainult nahariba otsas ja saabas oli verd täis. Vanaema surus hambad kokku ning asus asja kallale, pannes mängu kõik oma oskused ja paljude aastate jooksul kogunenud teadmised, ta töötas vaikselt, ettevaatlikult, võttis valu ära ja tõmbas selle enda sisse, kuni saab selle välja lasta.
Puuraiduri nägu elavnes, tema silmad lõid särama ja ta hakkas nõiaga lobisema nagu vana sõbraga. Vanaema puhastas ja õmbles, seletas kogu aeg noormehele rõõmsalt ja rahulikult, mida ta teeb, ning andis talle lõpuks, nagu ta ise ütles, „natuke tinktuuri”. Kui teised puuraidurid tõid Vanaemale üsna kiiruga kokku klopsitud kanderaami ja leidsid, et nende sõber räägib Vanaemale unelevalt, kuidas tema juurde saab, tundus neile, et ta on peaaegu samasugune kui enne.
Puuraidurite eluasemed mägedes olid tihtipeale lihtsalt kuurid ja tuli välja, et see puuraidur – Jack Abbotti nimeline poiss – ja tema ema elasidki just ühes sellises. See oli väike vilets onn, mida hoidis koos pigem rääm kui miski muu, ja kui Vanaema Weatherwax jõudis onni ette, kanderaam rihmadega luua alla seotud, kortsutas ta kulmu ja mõistatas, kuidas nooruki haava saab sellistes tingimustes puhtana hoida. Ema jooksis välja poja juurde ja hakkas tema ümber sekeldama, see poiss aga, kes oli uudise toonud, aitas Vanaemal kanderaami sisse tassida ja tõsta Jacki õlekotile, millele tema ema oli kuhjanud tekke, et valmistada haigele sobilik voodi.
Vanaema Weatherwax ütles vigastatud poisile vaikselt: „Sina lama ja ära üles tõuse.” Ja ahastavale emale, kes murdis käsi ja pomises midagi maksmisest, ütles ta: „Maksta pole vaja, proua – nõiad raha ei võta –, aga ma tulen teda paari päeva pärast vaatama, ja kui ma ise ei saa tulla, kutsuge proua Ogg. Ma tean, millised poisid on, ja teie poeg tahab kindlasti võimalikult ruttu jalgele saada ja tegutsema hakata, aga pange mu sõnu tähele: praegu on tal vaja lamada.”
Poisi ema vaatas Vanaemale otsa ja ütles: „Suur tänu teile, proua… ee… noh, mul pole kunagi varem oln’d vaja nõida kutsuda ja mõned siinkandis räägivad, et nõiad teevad inetuid asju. Aga nüüd ma saan neile öelda, et mina pole küll midagi sellist näin’d.”
„Või et mõned räägivad?” kordas Vanaema, hoides end vaevaga tagasi. „Noh, mina tahaksin küll teha midagi inetut selle töödejuhatajaga, kes poistel silma peal ei hoidnud, ja vaadake, et ta ei käsiks teie poisil enne üles tõusta, kui mina seda luban. Kui ta käsib tal enneaegu üles tulla, öelge talle, et Vanaema Weatherwax võtab ta ette, sest ta pani need poisid tööle, kuigi nad ei tea veel, kuidas puu otsagi ronida. Mina olen juhtumisi hea nõid, aga kui ma peaks teada saama, et teie poiss on tööl, enne kui tema jalg on ära paranenud, tuleb arveteklaarimine.”
Juba Vanaema ära saates ütles poisi ema: „Ma palvetan teie eest Omi poole, proua Weatherwax.”
„Noh, siis andke mulle ka teada, mis ta ütleb,” heitis Vanaema. „Ja ma olen preili Weatherwax, tänan väga. Aga kui teil peaks olema vanu riideid, mis ma saaksin kaasa võtta, kui järgmine kord tulen… noh, sellest oleks tõesti abi. Ma tulen teid päevakese pärast vaatama, teid ja teie poissi. Ja pidage meeles, et haav peab olema puhas.”
Vanaema valge kass Kuule ootas teda, kui ta tagasi oma majakesse jõudis, ootasid ka mitu inimest, kes tahtsid ravijooke ja salve. Paar inimest tahtsid ka nõu, kuid üldiselt hoidusid inimesed Vanaema Weatherwaxilt midagi küsimast, sest tal oli kombeks jagada nõuandeid, ükskõik, kas neid taheti või mitte, näiteks selliseid tarkusi, et väikesele Johnile ei maksa anda isetehtud tinasõdureid enne, kui ta on nii vana, et teab, et neid ei maksa ninna toppida.
Vanaema sekeldas veel tunnikese, jagas inimestele üksteise järel ravimeid, ja alles tükk aega hiljem taipas ta, et kuigi kassile oli ta loomulikult süüa andnud, ei olnud ta ise koidust saati midagi söönud ega joonud. Niisiis soojendas ta natuke hautist – see polnud just pidusöök, aga kõhu sai täis.
Siis lamas Vanaema natuke aega voodis, kuigi päevasel ajal magamine oli selline asi, mida teevad ainult väga peened prouad, niisiis ei lubanud Vanaema Weatherwax endale isegi mitte tervet silmatäit und. Alati on ju veel keegi, kelle eest tuleb hoolitseda, ja töid, mida tuleb teha.
Siis ajas ta end üles ja kuigi aeg oli juba üsna hiline, läks ta välja ja puhastas kempsu ära. Ta küüris kempsu puhtaks. Küüris selle nii puhtaks, et võis augu põhjast oma peegelpilti vaadata…
Kuid mingil moel nägi peegelpilt virvendavalt veepinnalt ka teda ning Vanaema ohkas ja pomises: „Paganas… ja homme pidi veel tulema palju parem päev.”
2. peatükk
Hääl pimeduses
Ilm on selge ja ilus, mõtles Vanaema Weatherwax, tegelikult ideaalne. Ta oli terve öö üleval olnud ning oma majakese alumise korruse tuba ja kööki koristanud, kuni kõik, mis sai särada, säraski – pliit oli läikima löödud, kaltsuvaip klopitud ja põrandakivid puhtaks küüritud.
Ta läks korgitseritaolisest keerdtrepist üles ja võttis järgmiseks ette magamistoa põranda. Ta oli sel aastal väga head seepi teinud8, nii et varsti särasid veekann ja väike pesukauss voodi kõrval puhtusest. Nurkades elutsevatele ämblikele, kes olid arvanud, et tuba on viimsepäevani nende päralt, näidati ettevaatlikult akent, välja visati ka nende võrgud, kogu kupatus. Isegi voodimadrats paistis puhas ja terve. Iga natukese aja tagant ilmus välja Kuule, Vanaema kass, et vaadata, mis toimub, ja heitis tepitud lapitekile, mis oli juba nii kokku vajutatud, et nägi välja nagu tohutu kilpkonn, millele keegi on peale astunud.
Siis koristas Vanaema lihtsalt igaks juhuks veel kord kempsu. See töö ei ole kaunile päevale kohane, kuid sellistes asjades oli Esmeralda Weatherwax piinlikult hoolas ning kemps andis tema jõupingutustele järele ja tõepoolest säras. Lausa hämmastavalt.
Kass jälgis teda silmanähtava keskendumusega. Täna on teistsugune päev, tajus Kuule. Päev, millesarnast ta polnud veel kogenud. Päev, mis oli nii tegemist täis, nagu rohkem päevi enam ei tuleks, ja nüüd, kui majas oli kõik jonksus, läks Kuule Vanaema järel nõudepesuruumi.
Siin piisas ämbritäiest veest, mis oli võetud pumbakaevust. Vanaema naeratas. Nõudepesuruumis oli talle alati meeldinud. Siin lõhnas hästi tehtud kõva töö järele. Ka siin olid ämblikud, kellest enamik oli peidus riiulitel pudelite ja purkide taga, kuid Vanaema meelest ei läinud nõudepesuruumi ämblikud päris arvesse. Ela ise ja lase teistel elada.
Seejärel läks Vanaema välja, müüridega ümbritsetud latri juurde maja taga, et vaadata, kuidas kitsedel läheb. Mõtteline graafik teatas, et taas kord on kõik nii, nagu olema peab.
Rahulolevana või siis
Vanaema seep oli samasugune nagu tema nõuandedki: tugev ja terav ja pani natuke kipitama, aga toimis.