Mees nimega Ove. Fredrik Backman
millegi muuni ei küüni.
Ove pistab käed tumesiniste pükste taskusse. Virutab nõudlikult jalaga vastu põrandaliistu. See ridaelamukorter on Ovele ja Ove naisele tegelikult natuke liiga suur, on ta ehk valmis möönma. Aga see on kinni makstud. Tal pole enam kroonigi laenu kaelas. On üsna kindel, et too kekats ei saaks enda kohta sedasama öelda. Tänapäeval ju ainult laenu peal elataksegi, teada puha, kuidas inimesed laristavad. Aga Ove on laenu tagasi maksnud. Ausalt. Käinud tööl. Pole elu jooksul päevagi haige olnud. On vedanud oma koormat. Vastutanud. Seda ei tee enam keegi, ei vastuta. Nüüd on ainult arvutid ja konsultandid ja linnavalitsuse asjapulgad, kes käivad pornoklubides ja parseldavad althõlma kortereid. Maksuparadiisid ja aktsiaportfellid. Tööd teha ei taha keegi. Terve riigitäis rahvast, kes soovib päevad otsa ainult lõunat süüa.
„Kas pole tore, et saad nüüd natuke puhata?” Nii öeldi Ovele eile töö juures. Kui seletati, et valitseb tööpuudus ja nad peavad vanema generatsiooni osakaalu vähendama. Kolmandik sajandit ühel ja samal töökohal, ja nemad nimetavad Ovet nüüd niimoodi. Mingiks kuradi generatsiooniks. Sest nüüd on kõik 31-aastased ja kannavad liiga kitsaid pükse ega joo enam tavalist kohvi. Ja vastutada ei taha keegi. Igal pool on karjakaupa vigurhabemega mehi, kes vahetavad töökohti ja vahetavad naisi ja vahetavad automarke. Suvaliselt. Millal aga pähe tuleb.
Ove põrnitseb läbi akna välja. Kekats teeb tervisejooksu. Ja asi pole selles, et tervisejooks Ovele närvidele käiks, sugugi mitte. Ovel ei ole sellest sooja ega külma, kas inimesed jooksevad või ei. Ta ei saa ainult aru, miks nad sellest nii suure numbri teevad. Ajavad suu enesega rahulolevalt kõrvuni, justkui raviksid kopsuemfüseemi. Nad kõnnivad kiiresti või jooksevad aeglaselt – niimoodi tervisejooksjad teevadki. See on 40-aastase mehe viis maailmale näidata, et ta ei oska mitte midagi õigesti teha. Selleks on pealegi vaja panna ennast niimoodi riidesse nagu mõni 12-aastane rumeenia võimleja – kas seda on ikka tõesti vaja? Kas selleks, et kolmveerand tundi sihitult ringi looberdada, on vaja välja näha nagu kelgutajate olümpiavõistkond?
Ja pruut on tal ka, sel kekatsil. Kümme aastat noorem. Blond beibe, nagu Ove teda nimetab. Kõnnib siin ringi ja kakerdab nagu purjus panda kõrgetel kontsadel, mis on nagu padrunvõtmed, nägu üleni klounivõõpa täis ja nii suured päikeseprillid ees, et ei saa aru, kas need on prillid või kiiver. Pealegi on tal üks sihuke pisike käekotiloom, kes jookseb ilma rihmata ringi ja klähvib ja kuseb Ove korteri ees sillutusplaatide peale. Beibe arvab, et Ove ei pane seda tähele, aga Ove paneb küll.
Ja see ei ole õige asi, et elu on niisuguseks muutunud. Nii on lood.
„Kas pole tore, et saad nüüd natuke puhata?” öeldi talle eile töö juures. Ja nüüd seisab Ove siin oma õlitatud tööpinna kõrval. See ei ole õige asi, et teisipäevasel päeval on aega tööpinda õlitada.
Ta vahib läbi akna vastasmaja, mis on täpselt samasugune. Sinna on ilmselt kolinud üks lastega pere. Võõramaalased, nagu Ove on aru saanud. Ta ei tea veel, milline auto neil on. Loodetavasti mitte Audi. Või midagi veel hullemat, mõni Jaapani auto.
Ove noogutab endamisi, nagu oleks ta just öelnud midagi, millele ta kahe käega alla kirjutaks. Vaatab elutoa lakke. Täna paigaldab ta sinna konksu. Kusjuures mitte mingi suvalise konksu. Tavalise nigela konksu oskaks paigaldada ka iga IT-konsultant, kellel on suurtähtedega diagnoos ja sihuke kahtlaselt naiselik kootud jakk, nagu neil kõigil nüüdsel ajal on. Aga Ove konks peab olema kindel nagu kalju. Ta kavatseb kinnitada selle nii kõvasti, et kui maja lammutama hakatakse, on konks viimane asi, mis järele annab.
Juba mõne päeva pärast seisab siin mõni titepeasuuruse lipsusõlmega maaklerikekats ja pläägutab renoveerimispotentsiaalist ja efektiivsest pinnakasutusest, ja see tüüp võib Ove kohta nii mõndagi öelda, aga Ove konksu kohta ei saa tal mingit ütlemist olla. Kirjutagu see endale kõrva taha.
Elutoa põrandal seisab Ove väike tarvilike asjade kast. Niimoodi ongi see majapidamine jaotatud. Kõik Ove naise ostetud asjad on ilusad või mõnusad. Kõik Ove ostetud asjad on tarvilikud. Asjad, millel on funktsioon. Ta hoiab neid kahes kastis: suures ja väikeses tarvilike asjade kastis. Praegu on tal välja võetud väike. Seal on kruvid ja naelad ja padrunvõtmed ja muud säärased asjad. Nüüdsel ajal koguvad inimesed ainult mõttetut träni. Neil on kakskümmend paari kingi, aga nad ei tea kunagi, kus kingalusikas on. Maja on täis mikrolaineahje ja lameda ekraaniga televiisoreid, aga korralikku betoonitüüblit nad ei leiaks, isegi kui keegi neile vaibanoa kõrile paneks.
Ove tarvilike asjade kastis on terve lahtritäis betoonitüübleid. Ta seisab seal ja silmitseb neid nagu malendeid. Talle ei meeldi uisapäisa otsustada, kui on vaja betoonitüüblit valida. Seda tuleb teha kiirustamata. Iga tüübel on protsess, igaühel on oma kasutusvaldkond. Inimestel ei ole enam lugupidamist hariliku ausa funktsionaalsuse vastu, nüüdsel ajal peab kõik hea välja nägema ja arvutis olema, aga Ove teeb kõike nii, nagu peab.
„Tore, et saad nüüd puhata,” ütlesid nad töö juures. Tulid esmaspäeval tema kabinetti ja ütlesid, et nad ei tahtnud sellest reedel rääkida, et mitte Ove nädalavahetust ära rikkuda. „Kas pole tore, et saad nüüd natuke puhata?” ütlesid nad. Neil ei ole aimugi, mis tunne on inimesel, kui ta ühel teisipäeval ärkab ja tõdeb, et tal ei ole enam mingit funktsiooni. Mida teavad need Internettide ja espressode inimesed vastutusest?
Ove vaatab lakke. Kissitab silmi. Oluline on paigutada konks täpselt keskele, otsustab ta.
Keset seda üliolulist asjatoimetust häirib teda jõhkralt mingi pikk krigin. See kõlab peaaegu sedamoodi, nagu üritaks mõni suur lontkõrv Ove korteri välisseina ääres tagurdada Jaapani autot, millel on järelkäru taga.
3
MEES NIMEGA OVE TAGURDAB JÄRELKÄRUGA
Ove tõmbab roheliselillelised kardinad, mida Ove naine on juba mitu aastat tahtnud välja vahetada, järsu ropsuga eest. Ta näeb väikest kasvu, mustade juustega ja ilmselgelt võõramaist, umbes 30-aastast naist. Naine seisab ja teeb ägedaid žeste ühele omavanusele liiga suurt kasvu blondile lontkõrvale, kes on litsutud liiga väikese Jaapani auto esiistmele, ja sõidukil on taga käru, mis parajasti Ove ridaelamukorteri välisseina kraapab.
Lontkõrv näib üritavat naisele peente žestide ja märkidega mõista anda, et tagurdada ei olegi nii lihtne, kui arvata võiks. Naine näib üritavat tunduvalt vähem peente žestidega mõista anda, et tõenäoliselt on asi selles, et lontkõrv on igavene tainapea.
„Sa sinine …” möirgab Ove läbi akna, kui järelkäru ratas Ove lillepeenrasse veereb.
Ta viskab tarvilike asjade kasti põrandale. Surub käed rusikasse. Paar sekundit hiljem lendab tema välisuks lahti, justkui avaneks see vabatahtlikult, kartes, et muidu läheb Ove läbi ukse.
„Mida paganat te oma arust teete?” röögib Ove mustajuukselisele naisele.
„Jah, seda tahaks mina ka teada!” karjub naine vastu.
Ove on paariks sekundiks pahviks löödud. Ta põrnitseb naist. Naine jõllitab vastu.
„Elumajade vahel ei tohi autoga sõita! Kas sa ei oska rootsikeelseid silte lugeda või?”
Väike võõramaine naine astub sammu tema poole ja alles nüüd märkab Ove, et ta on kas väga rase või siis väga selektiivselt rasvunud.
„Mina ju ei sõidagi!”
Ove jõllitab teda mõne sekundi vaikides. Siis pöördub ta suure blondi lontkõrva poole, kes on Jaapani autost välja pugenud ja laiutab vabandavalt käsi. Mehel on kootud jakk ja ilmse kaltsiumivaeguse alla kannatava inimese rüht.
„Ja kes sina oled?” tahab Ove teada.
„Mina olen see, kes sõidab,” noogutab lontkõrv reipalt.
Ta on ilmselt ligi kaks meetrit pikk. Ove suhtub inimestesse, kes on pikemad kui üks kaheksakümmend, alati vaistliku skepsisega. Sellistel ei jõua veri ajusse, teab ta kogemuste põhjal.
„Ah soo? Kas tõesti? Sedamoodi küll ei paista!” pahvatab rase mustajuukseline naine, kes paistab silma järgi olevat lontkõrvast pool meetrit lühem, ja laksab mõlema peoga vastu mehe käsivart.
„Ja