Mees nimega Ove. Fredrik Backman
naerda ja öelda, et Ove on ainus inimene, keda ta teab, kes oleks matustel parema meelega see mees, kes kirstus lamab, kui see, kes invataksoga kohale tuuakse. Ja selles jutus on vist tõetera sees.
Muuseas, täna hommikul istus seal jälle see kassiraisk. Peaaegu et lausa nende ukse taga. Kui teda saab üldse kassiks nimetada.
Ove oli tõusnud kell kolmveerand kuus. Teinud endale ja oma naisele kohvi. Käinud ringi ja katsunud kõiki radiaatoreid, et kontrollida, ega naine pole neid jälle salaja soojemaks keeranud. Radiaatorite regulaatorid olid muidugi täpselt samas asendis nagu eile, aga Ove keeras soojust veel natuke vähemaks. Igaks juhuks. Siis võttis ta oma jope sellest ainsast esikunagist, mis ei olnud naise riideid täis riputatud. Sooritas kontrollkäigu. Pani autonumbrid kirja ja lõngutas kontrollimiseks garaažiuksi. Ta pani tähele, et väljas oli külmemaks läinud. Oli peaaegu õige aeg sinine sügisjope sinise talvejope vastu vahetada.
Ta teab alati ette, millal lumi maha tuleb, sest siis hakkab tema naine peale käima, et nad magamistoas sooja juurde keeraksid. Hullumeelsus, raiub Ove igal aastal vastu. Ta ei kavatsegi lasta elektrifirma ülemustel nende arvel rikkaks saada ainult sellepärast, et talv hakkab kätte jõudma. Temperatuuri tõstmine viie kraadi võrra läheb aastas maksma mitu tuhat krooni, selle on Ove välja rehkendanud. Niisiis tassib ta igal talvel pööningult alla väikese diiselgeneraatori, mille ta täikal vana grammofoni eest vahetuskaubaks sai. Seejärel ühendab ta selle külge auto soojapuhuri, mille ta ostis sooduspakkumisega kolmekümne üheksa krooni eest. Kui generaator on puhuri soojaks ajanud, suudab puhur pool tundi töötada väikese aku jõul, mille Ove on selle külge paigaldanud, ja sellel võib siis enne magamaminekut Ove naise voodipoole all natuke aega töötada lasta. Kuigi Ove tuletab talle muidugi meelde, et ka sellega tuleb kokkuhoidlik olla. Diisel ei ole ju tasuta. Ja Ove naine teeb nii, nagu enamasti ikka. Noogutab ja ütleb, et Ovel on ilmselt õigus. Ja ise keerab terve talve jooksul radiaatoreid vargsi soojemaks, kui Ove ei näe. Täpselt nagu igal aastal.
Ove toksab jälle jalaga vastu maad. Ta mõtleb, kas rääkida naisele kassist. See istus jälle seal, kui Ove kontrollkäigult tagasi jõudis. Ove vaatas teda. Kass vaatas Ovet. Ove näitas kassi poole näpuga ja röögatas, et too jalga laseks, nii valjusti, et tema hääl põrkles majade vahel nagu raevunud plastpall. Kass vaatas Ovet veel natuke aega. Siis ajas ta end väga pikkamisi jalule. Justkui tahaks rõhutada, et ta ei tee minekut mitte Ove käsu peale, vaid sellepärast, et tal on muidki asjatoimetusi. Seejärel kadus ta kuuri nurga taha.
Ove otsustab, et ei räägi sellest naisele. Ta oletab, et naine saaks tema peale pahaseks, sest ta ajas kassi minema. Kui naine oma tahtmise saaks, siis oleks neil maja hulguseid täis, karvakasukaga ja ilma.
Ovel on seljas sinine ülikond. Valge särgi kaelus on lõpuni kinni nööbitud. Naine räägib talle alatasa, et ta võib ülemise nööbi lahti jätta, kui ta lipsu kaela ei pane, ja Ove vastab iga kord, et ta ei ole mingi kuramuse kreeka lamamistoolilaenutaja, ja paneb ülemise nööbi ikkagi kinni. Randmel on tal vana mõlkis käekell, see, mille isa päris vanaisalt, kui ta üheksateist sai, ja mille Ove päris isalt, kui too omakorda suri, mõni päev pärast Ove kuueteistkümnendat sünnipäeva.
Ove naisele meeldib see ülikond. Ta ütleb ikka, et Ove näeb sellega stiilne välja. Ove ise arvab muidugi, nagu kõik teisedki arukad inimesed, et argipäeviti kannavad pidulikku ülikonda ainult kekatsid. Aga täna hommikul otsustas ta erandi teha. Ta pani koguni mustad peokingad jalga ja viksis neid korraliku koguse kingakreemiga.
Enne väljaminekut esikunagist oma sinist sügisjopet võttes heitis ta mõtliku pilgu naise üleriietele. Imestas, kuidas ühel inimesel, kes on pealegi nii väikest kasvu, saab olla nii palju talvemantleid. „Võiks peaaegu arvata, et siit läbi astudes satud Narniasse,” naljatas kunagi üks Ove naise sõbranna. Ovel ei olnud aimugi, mida ta sellega mõtles. Aga kohutavalt palju mantleid oli seal küll.
Ove läks kodust välja enne ülejäänud kvartali ärkamist. Kõndis parklasse. Avas võtmega oma garaaži. Tal on garaažiukse pult küll olemas, aga ta ei ole kunagi taibanud, milleks seda vaja on, kui iga aus inimene saab ukse vabalt oma käega lahti teha. Ta avas Saabi ukse, samuti võtmega. Nii on ta kõik need aastad väga hästi hakkama saanud. Pole põhjust hakata teisiti tegema. Ta istus juhi kohale ja keeras raadio jaamanuppu pool tiiru edasi ja pool tiiru tagasi. Sättis kõiki peegleid. Justkui murraks mõni vandaal regulaarselt tema Saabi sisse ning krutiks Ove peeglid ja raadiojaama kiusu pärast paigast ära.
Kui ta läbi parkla sõitis, tuli talle vastu naabermaja rase võõramaalanna. Too hoidis kolmeaastasel käest kinni. Suur blond lontkõrv kõndis nende kõrval. Nad silmasid Ovet ja lehvitasid kõik kolmekesi rõõmsalt. Ove ei lehvitanud vastu. Ta tahtis algul peatuda ja sellele naisterahvale teatada, et nende kvartalis ei lasta lastel parklas ringi joosta nagu mingil avalikul mängumurul. Aga otsustas, et ei hakka selle peale aega raiskama.
Ta sõitis ridamajade piirkonnast välja suurele teele ja möödus tervest hulgast samasugustest majadest nagu tema oma. Kui Ove ja Ove naine siia kolisid, oli siin ainult kuus maja. Nüüd on aga mitusada. Vanasti oli siin mets, aga nüüd on igal pool majad. Muidugi puha laenuga ostetud. Niimoodi nüüdsel ajal ju tehakse. Ostetakse võlgu ja sõidetakse elektriautoga ja kutsutakse töömehed, kui on vaja lambipirni vahetada. Põrandale pannakse laminaatparkett ja seina äärde elektrikamin, ja nii edasi. Terve ühiskond, mis ei tee korraliku betoonitüübli ja kõrvakiilu vahel vahet, nüüdsel ajal on see ilmselt normaalne.
Sõit kaubanduskeskusse lillepoodi võttis Ovel aega neliteist minutit. Ove pidas kõikidest kiiruspiirangutest täpselt kinni, ka seal viiekümne-teel, kus kõik need lollid lipsuga uustulnukad nüüdsel ajal üheksakümnega sõidavad. Oma majade juurde panevad nad hirmsa hulga lamavaid politseinikke ja hoiatussilte „Mängivad lapsed”, aga teiste inimeste majade vahel võib ilmselt vabalt kihutada, on Ove sealt läbi sõites oma naisele viimase kümne aasta jooksul iga kord öelnud. Kusjuures kogu aeg läheb see asi aina hullemaks, lisab ta tavaliselt. Juhuks, kui naine selle jutu esimestel kordadel kõrvust mööda laskis.
Täna ei jõudnud ta kaht kilomeetritki sõita, enne kui üks must Mercedes tema Saabile küünrapikkuse pikivahega sappa asus. Ove andis kolm korda pidurituledega märku. Mercedes vilgutas vastuseks nördinult kaugtulesid. Ove mühatas peeglisse. Justkui oleks kõik kohustatud teepeenrale tõmbuma, niipea kui mõni sihuke tüüp suvatseb arvata, et kiiruspiirangud tema kohta ei kehti. Ove ei nihkunud kõrvale. Mercedes vilgutas jälle kaugtulesid. Ove võttis kiiruse maha. Mercedes andis signaali. Ove võttis kiirust veel vähemaks. Mercedes törtsutas kõvemini. Ove langetas kiiruse kahekümne peale. Kui nad künkaharjale lähenesid, sõitis Mercedes möirates mööda. Selle roolis istuv 40-aastane lipsuga mees, kelle kõrvadest tolknesid välja valged plastjuhtmed, näitas Ovele läbi akna keskmist sõrme. Ove vastas sellele žestile nii, nagu kõik korraliku kasvatuse saanud 59-aastased mehed teeks: koputas nimetissõrmega meelekohale. Mercedese juht röögatas nii, et sülg pritsis vastu akent, andis gaasi ja kadus silmist.
Kaks minutit hiljem jõudis Ove foori juurde, kus põles punane tuli. Mercedes oli sabas viimane. Ove vilgutas talle kaugtulesid. Ta nägi, kuidas mees järsult pead pööras, nii et valge plastjuhe vastu armatuurlauda lendas. Ove noogutas rahulolevalt.
Foorituli läks roheliseks. Autoderivi ei liikunud paigast. Ove andis signaali. Ei midagi. Ove vangutas pead. Ju vist jälle mõni naisterahvas. Või teeremont. Või Audi. Kui kolmkümmend sekundit oli mööda läinud, ilma et midagi oleks toimunud, pani Ove vabakäigu sisse, avas ukse ja tuli Saabist välja, jättes mootori käima. Seisis tänaval ja vahtis piki rivi ettepoole, käed puusas. Umbes nii, nagu Superman seisaks, käed nördinult puusas, kui ta liiklusummikusse satuks.
Mercedese-mees andis signaali. „Idioot,” mõtles Ove. Samal sekundil hakkas saba liikuma. Ove ees seisnud autod sõitsid minema. Tema taga seisev Volkswagen andis signaali. Selle juht viipas kärsitult Ovele. Ove põrnitses talle vastu. Istus põrmugi kiirustamata Saabi ja tõmbas ukse kinni. „No küll on mõnel ikka kiire,” lausus ta valjusti salongipeeglisse ja hakkas liikuma.
Järgmise punase fooritule juures sattus ta jälle Mercedese taha. Uus ummik. Ove vaatas kella ja pööras vasakule. Sealtkaudu oli kaubanduskeskuse juurde pikem tee, aga foore oli vähem. Mitte et Ove oleks kooner. Aga siililegi on selge, et liikuv