Kõige tumedam tund. Barbara Erskine
siis, kui tulin siia tagasi ja vaatasin uuesti pilti, sain aru, et see oli hoopis keegi teine mees, ja läksin paanikasse.”
„Väga huvitav.” Phil võttis mõtlikult suure aeglase sõõmu oma kruusist. „Kas ta on siin pildil veel kusagil mujal, mis sa arvad? Võib-olla Evie teise õla taga?” Robin krimpsutas kahtlevalt nägu. „Siin pole ju ruumi. Vaata maali kompositsiooni. Nii see oli ilmselt mõeldud, kui ta seda maalis. Ilma selle mehe figuurita seisaks Evie liiga vasakul. Tema taga oleks tohutu suur tühi koht. Vean kihla, et ka Lol märkas seda. Temale pidi see paistma vale. Tal oli fantastiline silm. Ta pidi nägema, et midagi on tasakaalust väljas. Vahest ehk sellepärast ta arvaski, et see pole üldse Lucase töö. Evie vist otsustas ümber, kui mees oli sinna juba maalitud. Võib-olla läksid tülli.” Robin sirutas käe ja võttis Lucy oma. „Sina ju tead, mida see tähendab, Luce, eks? Sul tuleb kogu see lugu välja uurida. Kes need mehed olid ja mida nad Eviele tähendasid? Võib-olla tahab see kutt, et sa oma raamatu valmis kirjutaksid.”
Vaadates teda kõrvalt ja silmates ta kahvatunud nägu, naeratas Robin julgustavalt. „Oled sa valmis täna öösel siin omaette olema? Miks sa ei võiks meiega kaasa tulla?” Ta sai veel sõnasabast kinni, et mitte öelda: „Võib-olla ta ei tahagi, et sa selle kirjutad?”
Lucy raputas pead. „Ma ei saa siit ära minna, Robin. Sa tead ju küll, et ma ei saa.”
„Siis jääme meie siia.” Alati praktiline Phil sirutas käe veekannu järele ja täitis Robini pooltühja kruusi. „Sina valmistu magama all elutoas.”
„Jääksite?” Lucy ei mõelnud seda öelda. See lihtsalt lipsas tal suust, enne kui ta pidama sai. Ta ei tahtnud tunnistada, kui pingul olid ikka veel ta närvid juhtunust. Olla koos nendega siin toas oli üks asi. Hoopis midagi muud oli viibida üksi majas, kus trepiastmed kriuksuvad ja põrandalauad nagisevad.
„Muidugi jääksime. Kui su sinises vormis poiss midagi üritab, küll me teda siis alles üllatame.” Phil turtsatas naerma.
Lucygi naeratas. „Olete parandamatud.”
„Alati.”
„Aga tänan ikkagi.”
18. juunil oli Churchill pidanud kõne, milles ta teatas kogu maale, et võitlus Prantsusmaa pärast on lõppenud ja algamas on lahing Inglismaa pärast. Maa ootas seda nädalate viisi, kuni 13. augustil algasid esimesed massrünnakud. Saksa hävitajate ja pommitajate tohutud formeeringud liikusid halastamatu möirgega üle La Manche’i väina, osa suunaga Londonisse, teised Doveri, Southamptoni ja Portsmouthi peale, seejuures täpselt ja eksimatult Lõuna-Inglismaad kaitsva lennuväljade ahela poole, ning seal eesliinil võitles ka Ralph.
Evie istus parajasti A-lennu baraki ees tühjal bensiinivaadil, kui sees helises telefon. Kõik mehed ta vaateväljas peatasid käsiloleva tegevuse. Temagi käsi tardus paberi kohal, hinge kinni pidades ja vaikselt loendades.
Ta kuulis barakist häältepominat ja siis visati telefonitoru hargile ning kuulda oli üksainus sõna „Õhkutõus!”
See oli sellel päeval juba kolmas.
Ta neelatas tugevasti, püüdes hoida kätt kindlalt paberil, et skitseerimist jätkata. Need poisid olid talle kõik juba tuttavaks saanud, naeratasid talle ja vahetasid nalju oma väljalende oodates. Nad olid sõbrad. Ja mõned neist kohe kindlasti ei tulnud enam tagasi. Möödunud kolme päeva jooksul oli üksteist pilooti hukkunud ning enamik lennukitest kas kahjustatud või hävinud. Ellujäänud mehed näisid olevat kurnatud. Maapealne meeskond oli vaid hädaga jõudnud lõpetada veel rivis olevate lennukite tankimise ja relvavarude täiendamise. Pilootidel oli vaevalt aega tass teed juua. Evie teritas pliiatsi ja pööras lehte, sundides ennast keskenduma sellele, mida ta tegi, et mitte lasta adrenaliinil enda üle võimust võtta. Ta ei tohi neile näidata oma hirmu. Tema ülesandeks on jääda nähtamatuks, olla professionaal oma alal, varjutada ja lisada heledust söejoonistustele: üks mees tõmbab pähe lennukiivrit, teine sõlmib salli ümber kaela; traktor veab kütusetanki tee pealt eest ära. Juba käivitatakse mootoreid, eemaldatakse ratastelt kinnituskiilud; propellerite vihisedes lisavad lennukid kiirust, ja siis ongi nad läinud – need, kes on veel alles Hurricane’ide eskadrillist. Nad sööstavad üles õhku ja ta kuuleb, kuidas kauguses hakkavad huilgama õhuhäiresignaalid.
Ta selja taga seisatas üks mehaanikutest, et vaadata visandilehte. „Pärastlõunal tuleb siia uus eskadrill. 911. eskadrill. Kas nägid kahte suurt Harrow’d, mis lendasid sisse täna hommikul kogu oma maapealse meeskonna ja varustusega?” küsis ta. Ta viipas käega ja Evie nägi tõesti kahte suurt lennukit, mis olid reastatud külg külje kõrvale puuderivi ette. „Need on Spitfire’i eskadrillist nagu su venna omagi. Midagi uut sulle joonistamiseks. Meie poisid rõõmustavad muidugi puhkuse üle, need vaesed nadikaelad. Fritsud on meid viimastel päevadel kõvasti nahutanud.”
Evie vaatas talle otsa ja manas naeratuse näole. „Meie poisid saavad hakkama.”
„Jah-ah. Kindlasti.” Mees tõmbas välimundri taskust õlise kaltsu ja pühkis sellega käsi. Ta vaatas üles taevasse, kus võis juba aimata lähenevat rünnakut. Sellal kui nad seda uurisid, lendasid neist üle kenas korras hävitajate formeeringud Tangmere’ist, et oma poistega ühineda. Ent juba hakkaski peale − mõne sekundi jooksul läks taevas lahti möll.
„Arvan, et oleks vaja ennast nende tagasitulekuks valmis seada… kui nad ikka tulevad,” sõnas ta ohates.
Evie saatis teda silmadega, jagades ta muret. Paari sekundiga oli ta visandanud mehe eemalduva kuju, ta longus õlad, ta peahoiaku, selle, kuidas ta veel kord heitis pilgu taevasse. Evie järgis ta pilku ja märkas nagu esimest korda pääsukesi, kes sooritasid sööstlende lennuvälja kohal, täielikus teadmatuses draamast kaugel ülal taevas… ja ta joonistas lehenurka väikese linnu.
Vaid mõni hetk hiljem rebisid kaks lennukit ennast lahti üldisest lahinguraginast ja Evie nägi mitmestki barakist mehi väljuvat, pilgud ülal taevas, sest madalal pea kohal käis üksikvõitlus. Relvad tärisesid, kui kaks lennukit teineteise eest põiklesid, kuninglike õhujõudude ümmargune tunnusmärk ja ruutu moodustavad mustad ristid selgesti nähtavad. Hurricane ja Messerschmitt 109 teineteise vastu. Evie märkas, et ta hoiab hinge kinni. Nad olid nüüd nii lähedal, et ta arvas nägevat lennukites mehigi. Siis sööstsid nad üles edasi päikese poole. Käis viimane kärgatus ja äkki oli kõik läbi. Saksa lennuk pööras ja hakkas allapoole langema, lennukikerest paiskusid välja leegid. Ta oli võtnud suuna otse nende poole. Evie jälgis teda − ta suu kuivas, ta ei suutnud liigutada, tajudes vaid vaevu enda ümber hõikeid, jooksvaid mehi, mootorite moonutatud uratusi, ning siis oli lennuk maa peal, kadudes leekidesse heki teises otsas, vaevalt viiekümne jardi kaugusel. Mitu sekundit oli Evie hirmust halvatud. Ta avastas, et oli visandiploki ja pliiatsi maha pillanud, oli vist peaaegu hingatagi unustanud. Mehed jooksid üle välja lennukivraki poole, kuid seal polnud enam midagi teha. Mehel lennukis tuli oma saatusega leppida. Evie hingas sügavalt sisse ja pühkis tigedalt silmist pisaraid. See oli ju vaenlane, tema pärast ei peaks endast niimoodi välja minema.
Nende omadest pöördus lahingulennult tagasi vaid viis lennukit, üks neist lõpetas, rattad püsti, peaaegu tema ees väljal. Evie hüppas ehmunult jalule ja nägi, et juba jooksid meedikud kanderaamiga välja. Ta märkas sedagi, et piloot oli end ilma välise abita rihmadest vabastanud ja vaarus lennuki juurest eemale, hoides kramplikult kinni käsivarrest, mis rippus lõdvalt külje pealt alla. Ta liikus paar sammu joostes ja peatus siis vankudes – ilmselt ei orienteerunud −, kuid mehed jõudsid juba kanderaamiga ta juurde.
Möödus mitu sekundit, enne kui Evie haaras mehaaniliselt visandiploki järele, ent võbisev käsi ei lasknud tal joonistamist jätkata.
Ta istus ikka veel oimetuna sama koha peal, kui lubatud uus eskadrill nähtavale ilmus, jäädes esialgu mootorite kõrvulukustava mürina saatel rivistuses lennuvälja kohal ringlema. Viisteist Spitfire’i hävitajat maandusid peagi üksteise järel ja jäid lõpuks paigale barakkide lähedale puude alla. Mootorid lõpetasid möirgamise ning lennuväljale laskus kummaline vaikus, kostis vaid lõokese kauge trillerdus.
Pärast veidrat elamust muutusid ööd Lucyle