Sinimäed 1944. Mart Laar
juba 1944. aasta lõpuks Euroopa südamesse. Olemasolevaid jõude arvestades tundus selle plaani teostamine igati reaalsena.
Selleks aga tuli esiteks edukalt lõpule viia esimene stalinlik löök ning purustada väegrupp „Nord”. Ettevalmistused selleks algasid viivitamatult Kremlis toimunud nõupidamise järel. Leningradi alla koondati vaikselt täiendavaid üksusi ning paigutati need pealetungiks määratud rindelõikudesse. Suurt tähelepanu osutati suurtükiväe koondamisele läbimurdelõikudesse, rindeüksuste tegevus kooskõlastati Saksa tagalas tegutsevate partisanikoondistega.26
Saksamaa jaoks algas 1944. aasta süngetes värvides. Kui Hitler ise oli säilitanud vähemalt väliselt endise optimismi, siis Saksa armee juhtkonnas valitses arvamus, et ees ei seisa mitte võitlus võidu, vaid elu pärast. Paljud kõrgemad väejuhid olid veendunud, et Saksa armeel ei jätku enam jõudu sedavõrd pika rindejoone kaitsmiseks ning ta tuleb Saksamaa piiridele tagasi tõmmata. Eriti ohustatuks pidas oma olukorda väegrupp „Nord” ülemjuhataja kindral-feldmarssal Georg von Küchler. 1881. aastal Ida-Preisimaal junkru perekonnas sündinud Küchler äratas tähelepanu I maailmasõjas, jäädes Hitlerile silma 1930. aastatel Ida-Preisimaal teenides. 1939. aastal marssis Küchler, Ida-Preisimaal asuva I. armeekorpuse komandeeriv kindral, koos Himmleri ja Erich Kochiga Saksa vägede eesotsas sisse Leedult annekteeritud Klaipedasse. Küchler hiilgas sõjakäigul Poola vastu, teenides siin välja Raudristi Rüütliristi. Sellest ajast pärineb aga ka esimene Küchleri konflikt natsliku juhtkonnaga. Nimelt ignoreeris Küchler Himmleri korraldusi, andes sõjakohtu alla iga Saksa sõduri, kes tarvitas vägivalda kohalike elanike vastu. See võinuks kaasa tuua Küchleri karjääri lõpu, kuid 1940. aastal osales ta sedavõrd silmapaistvalt Prantsuse kampaanias – saades siin Dunkerque vallutamise eest hüüdnime General Dünkirchen –, et tema kõrvalejätmine sõjakäigust idas osutus mõeldamatuks. 1941. aastal juhtis Küchler väegrupi „Nord” vasakul tiival 18. armeed, mis puhastas muuhulgas punaväest ka Eesti. 1942. aasta jaanuaris tõstis Hitler Küchleri Wilhelm von Leebi asemel väegrupi „Nord” ülemjuhatajaks. Partisaniliikumise mahasurumiseks oma tagalas kasutas Küchler karme meetodeid, mis tõid talle hiljem süüdimõistva otsuse Nürnbergi tribunalis ning lühikese vangistuse Landsbergi vanglas. Üldiselt sattus aristokraatlik Küchler Hitleriga aga järjest suuremasse konflikti, julgemata talle siiski avalikult vastu astuda.27 Samal ajal oli tegemist professionaalse sõjaväelasega, kes ei lasknud end mõjutada Hitleri ilukõnest.
Nii polnud sugugi juhuslik, et peaaaegu samal ajal kui Kremlis – ehk
1943. aasta detsembris – arutati olukorda idarinde põhjalõigus ka väegrupi „Nord” staabis. Väegrupp oli 1943. aasta jooksul sunnitud teistesse rindelõikudesse saatma suure hulga oma väekoondisi, järelejäänud jõududest ei piisanud rindejoone kaitsmiseks. Seetõttu pöördus Küchler korduvalt Hitleri poole ettepanekutega tõmmata väegrupp tagasi vähemalt Narva jõe – Peipsi järve joonele. Küchler ennustas, et kui väegrupile ei anta luba Leningradi alt taanduda, lõigatakse ette nihutatud Saksa armeeüksused Punaarmee rünnaku korral ära ning purustatakse. Saksa luure oli 1943. aasta lõpus Küchlerile esitatud ülevaates küllalt täpselt ära määranud Punaarmee eelseisva suurpealetungi peamised suunad ja eesmärgid.28 Väegrupi „Nord” luureülema ettekannetest vastu vaatav pilt sundis Küchlerit veelgi tungivamalt taotlema Hitlerilt luba tõmmata Saksa väed Leningradi alt välja.
Paraku polnud Küchleri ettepanekutel lootust läbi minna. Esiteks välistas Hitler Leningradi alt taandumise põhjusel, et see võib vähendada Soome kaitsetahet ning kaasa tuua Soome väljalangemise sõjast. Soome etendas Hitleri strateegilistes plaanides üliolulist rolli, tema sõjas hoidmiseks oli Hitler valmis kasutama kõiki vahendeid. Teiseks ei jaganud mitmed Küchleri alluvad tema pessimismi. Vahetult Leningradi all seisva 18. armee ülemjuhataja ratsaväekindral Georg Lindemanni tugevaks küljeks polnud mitte hea arusaamine strateegiast, vaid vankumatu usk võidusse. Hitleri juurde kutsutuna kinnitas Lindemann veendunult, et 18. armee suudab oma positsioone igal juhul hoida ega tagane Leningradi alt kuskile. Lindemanni õigustuseks võib öelda, et ühel korral oli ta Punaarmee suurrünnaku Leningradi all tõepoolest juba tagasi löönud. Just Lindemannile alluvad üksused etendasid otsustavat rolli 2. Löögiarmee läbimurdekatse purustamises Volhovi soodes 1942. aastal. Sakslaste võit oli sel korral olnud sedavõrd mõjus, et antud lõigus punavägesid juhtinud ning sakslaste kätte vangi langenud kindralleitnant Andrei Vlassov asus koostööle sakslastega ning tõusis Vene Vabastusarmee etteotsa. Paraku unustas Lindemann, et kahe aasta jooksul oli jõudude vahekord idarindel otsustavalt muutunud. Seda ei arvestanud oma plaanides ka Hitler, kellele Lindemanni optimistlik hoiak oli Küchleri pessimismist tunduvalt lähedasem.
Saksa armeed ja armeekorpused ning Punaarmee rinded ja armeed väegrupi „Nord” rindelõigus 1944. aasta jaanuaris
Araabia numbritega on tähistatud Saksa ja nõukogude armeed. Rooma numbritega Saksa armeekorpused.
Retreat from Leningrad. Army Group North 1944–1945. Edited by Steven A. Newton.
Nii lükati kategooriliselt tagasi Küchleri ettepanek väegrupp Leningradi alt kaugemale tõmmata, samas ei saanud Küchler positsioonide hoidmiseks aga lisajõude. Selline asjade areng vastas igati Nõukogude väejuhatuse plaanidele. Sakslaste taandumine Leningradi alt enne punaväe suurrrünnakut oleks olnud Punaarmee juhtkonnale tõeliselt mustaks stsenaariumiks, kuigi ka selleks oli Punaarmee juhtkonnas plaan välja töötatud. Kuid Stalini eesmärgiks polnud mitte Leningradi deblokeerimine, vaid väegrupi „Nord” täielik purustamine. Selleks pidi väegrupp „Nord” aga ootama Punaarmee pealetungi oma senistel positsioonidel. Peab tunnistama, et selles küsimuses osutus Hitler Stalini parimaks liitlaseks.
Siiski ei kavatsenud Küchler Hitleri korraldusi täht-tähelt täita. Kuigi tal oli keelatud taandumisele isegi mõelda, alustas Küchler selleks salamisi ettevalmistusi. Need keskendusid nii uute kaitseliinide ning viivituspositsioonide ehitamisele väegrupi tagalas kui ka võimalike taandumisteede väljatöötamisele ning kindlustamisele.29 1944. aasta esimestel nädalatel alustas Küchler suure saladuskatte all üksuste väljatõmbamist eesliinilt ning nende paigutamist tagumistele kaitseliinidele. Eriti puudutas see suurtükiväge, mille säilitamist Küchler pidas Punaarmee pealetungi peatamise seisukohast ülioluliseks. Suurtükivägi ja oskuslik tulejuhtimine kompenseerisid sakslaste jaoks osaliselt allajäämise elavjõu suuruses, mistõttu raskesuurtükiväe kaotamine olnuks nende jaoks katastroof.
Mis aga kõige tähtsam: 1944. aasta alguseks oli Leningradi all seisvate Saksa üksuste selja taga valmimas terve uus kaitseliin, millele oli antud nimeks „Panther”. See oli osa niinimetatud Idavallist, Soome lahest kuni Musta mereni kavandatud kaitseliinide süsteemist, mis selle ainsa osana peaaegu valmis ehitati. Kaitseliini rajamist juhtis kindralmajor Erich Abberger, väegrupi „Nord” Kõrgem Pioneeriüksuste Ülem, kes kuulus 1941. aastal nende väheste Saksa ohvitseride hulka, kes esitasid oma ülemusele kirjaliku protestiavalduse Julgeolekupolitsei ja SD üksuste vägivallaaktide kohta juutide suhtes. Kaitseliini pikkuseks oli 500 kilomeetrit, millest 160 kilomeetrit oli kaetud Peipsi järvega. Tööd kaitseliinil algasid
1943. aasta septembris ning aasta lõpuks oli rajatud 37 kilomeetrit tankitõrjekraave, 1345 laskepesa, 5460 tavalist punkrit, 645 betoonpunkrit ja 75 teraspunkrit. Ehitustöödel rakendati 30 000 tsiviilisikut kohaliku elanikkonna seast, 17 000 sõdurit ja 7000 organisatsiooni „Todt” liiget.30 Punaarmee suurpealetungi alguseks polnud tööd kaitseliinil siiski lõpule viidud. Kaitseliini lõunalõigus olid tööd jõudnud üsna kaugele, põhjas olid need aga alles algusjärgus.
Väegrupi „Nord” ettevalmistused taandumiseks ei jäänud märkamata Soomes, kus need tekitasid tõsist ärevust. Soome olukord oli 1943. aastal lõpuks muutunud keeruliseks. Olles II maailmasõjas Saksamaa sunnitud liitlaseks, ei sõdinud Soome aga mitte Hitleri, vaid oma rahvusliku sõltumatuse eest. 1943. aasta suveks oli Soome juhtkond jõudnud veendumusele, et Saksamaa ei suuda sõda võita ning
Sealsamas.
A. Mark, Boatner III. The Biographical Dictionary of World War II. Presidio, 1996, lk. 296.
V. Beshanov, Desjat stalinskih udarov, lk. 49.
D. M. Glantz, The Battle for Leningrad. University Press of Kansas, 2002, lk. 321–323.
Retreat from Leningrad, lk. 28.