Sinimäed 1944. Mart Laar
konfliktiga kaasneb Soome okupeerimine Saksamaa poolt. Vähemalt sama suureks ohuks Soomele oleks aga olnud Saksamaa täielik eemaldumine Soomest, mis oleks Soome jätnud idanaabri meelevalda. Mõlemad lahendused oleksid viinud Soome iseseisvuse hävimisele.31
Oluliselt kergendas Soome olukorda Hitleri ja Mannerheimi erisuhe. Hitler austas Mannerheimi ning tunnustas tema teeneid võitluses bolševismi vastu. Heaks märgiks Hitleri hoiakust oli tema ootamatu külaskäik Soome 1942. aasta juunis, et õnnitleda marssalit tema 75. sünnipäeval. Kuu aega hiljem tehtud vastukülaskäigul kinkis Mannerheim Hitlerile kuulsa soome püstolkuulipilduja „Suomi”, millega Hitler järgmisel päeval rahulolevalt ringi käis.
Hitleri sümpaatia Mannerheimi vastu osutus sageli kõrgemaks sõjalis-poliitilistest kaalutlustest. Hitler teadis, et Saksamaa taandumine Soome lahe lõunakaldalt jätaks Soome kaitseta ning sunniks ta sõjast väljuma. Seetõttu välistas ta isegi sellisest lahendusest rääkimise, konsulteerides Mannerheimiga väiksemategi väegruppi „Nord” puudutavate muudatuste juures. 1943. aasta sügisel sai Hitler teada, et soomlased on mures „Panther”-liini rajamise pärast ning palus oma sideohvitseril Soomes, jalaväekindral Waldemar Erfurthil soomlastele teatada, et kindlustustööd Peipsi ja Narva jõe läänekaldal on pelgalt ettevaatusabinõu, mis ei tähenda üldist taganemist. Erfurth omal poolt tegi Wehrmacht’i kõrgemale ülemjuhatusele ettepaneku saata Mannerheimi rahustama suurtükiväekindral Alfred Jodl, kes 14. oktoobril 1943 külastas Mannerheimi tema peakorteris Mikkelis ja kinnitas sakslaste jätkuvat toetust Soomele.32 Jodli visiit ei hajutanud siiski soomlaste umbusku, kes jälgisid lahe lõunakaldal toimuvat üha suurema ärevusega. Siit sai ilmselt ka alguse kava moodustada Eestis soomlaste oma luureüksus, kes hoiaks neid kursis sakslaste tegevusega. 1944. aastal moodustatigi eestlastest koosnev „Haukka”-rühm, mis lisaks soomlastele töötas aga ka rahvusliku vastupanuliikumise heaks.
Eestis ei teatud lähenevast ohust esialgu midagi. Kuigi õhus oli tunda ärevust, piirdusid rindeuudised lahingutega Eestist kaugemal. Eestis võidi seetõttu elada tavalist argielu. Sõjaaeg oli küll karm, kuid nälga polnud. Rahvas heitis nalja ersatskauba üle, millega püüti asendada puuduvaid tarbekaupu. Vastumeelsus Saksa okupatsiooni suhtes aina kasvas. Oli selge, et hitlerlikult Saksamaalt polnud eesti rahval midagi head loota. Küllaltki tabavalt võttis olukorra kokku rahva seas ringi liikuv lugu kahest talumehest, kes tulnud üles Toompeale ja vaadanud Pika Hermanni tornis lehvivat haakristilippu. Esimene talumees ütelnud teisele: „Näe, Juak, verev lipp jälle Toompeal. Teine vastanud: Ei tuu ole too, tuul, näed, on valge ring keskel. – See ei loe miskit, tuul on ju rist peale tõmmatud.”
1944. aasta alguses astus tubli sammu edasi ka rahvuslik vastupanuliikumine, mis nii nagu teistelgi Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks langenud rahvastel oli suunatud korraga nii natsliku Saksamaa kui kommunistliku Venemaa vastu. Rahvuslik vastupanuliikumine tugines Atlandi Harta põhimõtetele ning orienteerus ühemõtteliselt demokraatlikule läänele, tegutsedes käsikäes Eesti Vabariigi diplomaatiliste esindustega läänes. Kuigi rahvuslik vastupanuliikumine ei tegutsenud sõjaliselt Saksamaa vastu, ei pooldanud see eestlaste mobiliseerimist Saksa armeesse, kutsudes neid eestlasi, keda ähvardas Saksa armeesse võtmine, põgenema Soome ning liituma Soome armeega. Rahvuslik vastupanuliikumine oli kontaktis ka Eesti riikluse kandjaga, professor Jüri Uluotsaga, kes Eesti viimase peaministrina täitis põhiseaduse kohaselt presidendi kohuseid, kuna president oli Siberisse küüditatud ning seega oma ametiülesannetest eemaldatud. Rahvuslik vastupanuliikumine oli seisukohal, et tuleks astuda samme põrandaaluse Vabariigi Valitsuse moodustamiseks, mida Uluots pidas esialgu veel enneaegseks. Vastupanuliikumine tegutses siiski küllalt sügaval põranda all, laiema avalikkuse ette jõudis tema tegevus peamiselt lendlehtede kaudu. 1943. aasta lõpus valitses Eestis jõulurahu.
Eesti rindeüksuste jaoks aastavahetus rahulik polnud. Võitles ju eestlasi mitmetel rinnetel ja armeedes. 1941. aastal Wehrmacht’iga liitunud vabatahtlikest moodustatud idapataljonidest olid 1944. aasta algul Novgorodi juures ja Ilmeni järve ääres rindel 658. ja 659. pataljon, 660. pataljon ning täienduspataljon asusid Narva taga ja 657. kompanii Staraja Russa juures. Lahinguolukorras olid 1943. aastal Neveli lähistel lahingusse paisatud 3. Eesti SS-Brigaadi sõdurid. 45. rügemendi I pataljoni uusaastarahu rikkusid ära Vene partisanid. Just siis, kui mehed olid peolauda istumas, anti teada, et pataljoni lähedale metsa on koondunud sadakond partisani. Partisanid piirati sisse, kuid nende likvideerimine lükati edasi hommiku peale. Öösel püüdsid partisanid siin-seal piiramisrõngast välja murda, ent löödi tagasi. Kui aga pataljon hommikul otsustavaks rünnakuks valmistus, selgus, et partisane enam pole. Märkamatult olid nad vahipostidest mööda hiilinud ning kadunud.33 Neveli all olid rindel ka 286. ja 288. politseipataljon, mis olid formeeritud 1943. aasta kevadel ja suvel politseinikest ning tagavaraüksustest kokku kraabitud meestest ja saadetud algul Leetu ja hiljem Valgevenesse partisanide vastu võitlema.
1943. aastal Eesti Leegionist eraldatud pataljon „Narva” oli rindel
Dnepri ääres. 1944. aastat tervitasid venelased kell 22.00. Eestlaste vastutervitus järgnes eesti aja järgi kaks tundi hiljem. Sel puhul anti vastase pihta laustuld kõikidest relvadest. Esimesel jaanuaril kostis venelaste poolel grammofonimängu ja kaevikute kohal lehvis loosung: Willkommen in die russische Kriegsgefangenschaft! Eestlaste kuulipilduja tegi plakatist mõne sekundiga räbalad.34
Seoses sakslaste valmistumisega kaitseks Pantriliinil koondati 1943. aasta lõpuks Pihkva ümbrusse ka 1941. aastal kaitsepataljonidena formeeritud eesti üksused, nüüd politseipataljonid nr. 37, 38 ja 40 ning politsei-pioneeripataljon nr. 42. Varem oli neid rakendatud kogu väegrupi „Nord” tagalapiirkonna ulatuses, nüüd aga, seoses 207. julgestusdiviisi vastutusala kokkutõmbamisega vaid Eesti alale alates 1943. aasta oktoobrist, paigutati nad 285. julgestusdiviisile alluvatena Pihkva ümbrusse ja piki Pihkva järve kallast Pihkvast põhja poole.
Eestlasi ei võidelnud mitte ainult Saksa armees. Tuhanded eesti noormehed, kes ei soovinud võidelda Relva-SS-i üksuste koosseisus, olid 1943. aastal põgenenud üle lahe Soome ja astunud Soome armee ridadesse. Eestlastest moodustati Soomes omaette üksus – 200. jalaväerügement, mis sai korraliku väljaõppe. Rügemendist pidi saama selle vaimse juhi kapten Karl Talpaku arvates tulevase Eesti sõjaväe tuumik, mis õigel ajal Eestisse tagasi pöördudes suudaks taastada Eesti iseseisvuse.35
Arvukalt oli eestlasi ka vastaspoolel – Punaarmee ridades. 1941. aastal mobiliseeris Nõukogude Liit Eestist üle 30 000 mehe. Lisaks oli hulgaliselt eesti sõjamehi olnud ka Punaarmee 22. Laskurkorpuses, niinimetatud Eesti Territoriaalkorpuses, kuid sattudes Pihkvamaal sakslaste haardesse, andis neist suurem osa end vangi. Venemaal koondati eestlased esialgu tööpataljonidesse, mis meenutasid rohkem vangilaagreid ja olidki allutatud NKVD Laagrite Peavalitsusele, ning kus näljas ja külmas hukkus tuhandeid. Näis, nagu oleks nõukogude võim just seda taotlenudki. 1941. aasta lõpul alustati eestlaste koondamist kaheks laskurdiviisiks ja tagavarapolguks, mis 1942. aastal laskurkorpuseks ühendati. 1942.
aasta detsembris paisati korpus Velikije Luki all rindele. Korpus kandis neis lahinguis raskeid kaotusi, osa eestlasi jooksis sakslaste poolele üle. Väljalangenud asendati venelaste ja Venemaa eestlastega. Selle tagajärjel muutus mõnevõrra nii korpuse rahvuslik koosseis kui ka ideoloogiline atmosfäär. Rindele ei saadetud korpuse jalaväeüksusi uuesti siiski enne, kui Eesti saatus oli faktiliselt otsustatud. Seniks jäid nad Kõrgema Ülemjuhatuse ja erinevate rinnete reservi. 1944. aastal algas Laskurkorpuse meestele pidulikult: nii korpuse komandörid kui ka seda külastanud Eesti NSV võimukandjad kinnitasid, et peagi ollakse Eestis tagasi, sest ettevalmistused Saksa vägede purustamiseks Leningradi all on lõpule jõudnud.
1944. aasta jaanuari keskpaigaks oli Punaarmee ettevalmistused suurrünnakuks rinde põhjalõigus lõpule viinud. Leningradi alla ning Oranienbaumi sillapeale olid koondatud suured jõud ning arvukalt raskerelvi. Väegrupi „Nord”36 vastu paiskas Nõukogude väejuhatus Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väed,
M. Jakobson, Väkivallan vuodet: 20. vuosisadan tilinpäätos. Otava, 1999, lk. 348–351.
V. Meri, Soome marssal C. G. Mannerheim. Tallinn, 1997, lk. 338–339.
H. Riipalu, Kui võideldi kodupinna eest, lk. 23–27.
Minu au on truudus: Pataljon Narva ajalugu. I köide. Tallinn, 1994, lk. 138.
E. Uustalu, R. Moora, Soomepoisid. Toronto, 1973, lk. 261–269.
Väegrupi „Nord” kohta vt lähemalt: W. Haupt, Army Group North. The Wehrmacht in Russia 1941–1945. Schiffer Military History. Atglen, 1997, lk. 198–199.