Taeva orvud. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Robert A. Heinlein
imestanud, miks ma õpetasin sind lugema ja kirjutama? Muidugi oled. Kuid sa oled selle enda teada jätnud. See on hea.
Pane nüüd tähele. Olen sind juba lapsest saadik jälginud. Sul on keskmisest rohkem kujutlusvõimet, rohkem uudishimu, rohkem ettevõtlikkust. Oled sündinud juht. Olid teistsugune isegi titena. Näiteks oli su pea liiga suur ja leidus neid, kes su sünni inspekteerimisel hääletasid, et sind kohe Konverterisse tagasi saadetaks. Kuid ma takistasin neid. Tahtsin näha, mis sinust saab.
Talumehe elu sulle ei meeldiks. Sinust peab saama teadlane.»
Vana mees vaikis ja uuris ta nägu. Hugh oli segaduses ja sõnatu. Nelson jätkas: «Oh jaa. Jah, muidugi. Sinu temperamendiga mehe puhul on valida ainult kaks võimalust: anna talle vastutav ametikoht või saada ta Konverterisse.»
«Kas peate silmas, söör, et mul endal polegi selle kohta midagi öelda?»
«Kui tahad seda nii otse sõnastada, siis jah. Helgete peade jätmine Meeskonna ridadesse tähendab hereesia arendamist. Me ei saa seda lubada. Üks kord see juba juhtus ning inimrass oleks peaaegu hävinud. Oleme märganud su erakordset võimekust, nüüd tuleb sulle ka õige mõtlemise osas juhatust anda, pühendada sind müsteeriumidesse, et sinust võiks saada säilitav jõud, mitte nakkuste kese ega pahanduste allikas.» Ilmus taas käskjalg, koormatud kompsudega, mis ta tekile maha pani. Hugh heitis neile pilgu ja pahvatas: «Tohoh! Need on ju minu asjad!»
«Muidugi,» kinnitas Nelson. «Saatsin neile järele. Nüüdsest hakkad magama siin. Kas kohtume pärastpoole ja teeme algust su õppetundidega, kui sul just midagi muud plaanis ei ole?»
«Noh, ei ole, söör. Arvan, et mitte. Pean tunnistama, et olen pisut segaduses. See vist… see vist tähendab, et te ei soovi mu abiellumist?»
«Oh, seda või,» vastas Nelson ebamääraselt. «Võta tüdruk, kui ta sulle meeldib, nüüd tema isa protestima ei hakka. Kuid las ma hoiatan sind – sa tüdined tast varsti.»
Hugh Hoyland neelas iidseid raamatuid, mida mentor tal lugeda lubas, ega tundnud paljude-paljude magamisperioodide ajal mingit soovi ei ronima minna ega Nelsoni kajutist ninagi välja pista. Rohkem kui kord tundis ta, et hakkab jälile saama saladusele – mis oli sama piiritlematu nagu ta küsimuski –, ent leidis ennast siis jälle veel suuremas segaduses kui enne. Nähtavasti oli teadlaste tarkusi omandada hoopis raskem, kui ta oli arvanud.
Ükskord, kui ta parajasti pead murdis iidsete eellaste omapäraste väändunud iseloomude üle ning üritas pihta saada nende veidrale retoorikale ja tundmatutele terminitele, astus Nelson väikesesse ruumi, mis oli tema oma kõrvale sisse seatud, pani käe isalikult Hugh’ õlale ning küsis: «Kuidas edeneb, poiss?»
«Noh, üsna hästi, söör, ma arvan,» vastas Hugh raamatut kõrvale pannes. «Mingi osa sellest pole mulle küll päris selge – tõtt öelda ei saa ma sellest üldse aru.»
«Seda oligi oodata,» lausus vana mees tasakaalukalt. «Jätsin su alguses omapead pusima, et näeksid lõkse, millesse kaasasündinud arukus üksinda võib langeda. Paljutki neist asjust pole võimalik juhendamiseta üldse taibata. Mis sul siin on?» Ta võttis ühe raamatu, et sellele pilk heita. Teemaks olid kaasaegse füüsika alused. «Või nii? See on pühadest kirjadest üks väärtuslikemaid, siiski pole asjassepühendamatul sellest midagi kasu, kui teda ei aidata. Esimene asi, mida pead mõistma, mu poiss, on see, et meie esiisad kogu oma spirituaalses täiuses ei vaadanud asjadele meie kombel.
Nad olid pigem parandamatud romantikud, mitte ratsionalistid nagu meie, ja tõed, mis nad meile edasi andsid, on küll rangelt tõesed, kuid sageli allegoorilisse keelde rüütatud. Oled sa juba näiteks Gravitatsiooniseaduseni jõudnud?»
«Lugesin sellest.»
«Kas said midagi aru? Ei, ma näen, et ei saanud.»
«Nojah,» pomises Hugh enda kaitseks, «see ei paistnudki midagi tähendavat. See tundus lihtsalt tobe, kui te mind vabandate, söör.»
«See illustreerib mu väidet. Sina võtsid kõike sõnasõnalises mõttes, nagu seadusi, mis juhivad elektririistu ja mida võib selles raamatus kõikjal leida. «Kaks keha mõjutavad teineteist jõuga, mis on võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga.» Kõlab nagu lihtne füüsikaseadus, eks? Mitte midagi selletaolist; see oli esivanemate poeetiline kõneviis, kes ei suutnud väljendada läheduse seadust, mis juhib armastuse emotsiooni. Osutatud kehad on inimkehad, mass nende suutlikkus armastada. Noortel inimestel on tugevam võime armastada kui vanadel; kui nad pannakse lähestikku, nad armuvad, aga kui lahutatakse teineteisest, läheb see varsti üle. «Mis silmist, see südamest.» Niisama lihtne see ongi. Aga sina otsisid sealt mingit sügavamat tähendust.»
Hugh irvitas. «Poleks ise kunagi osanud sellele niiviisi mõelda. Näen nüüd, et mul läheb palju abi tarvis.»
«Kas on veel midagi, mis sulle parajasti muret teeb?»
«Noh, jah, palju asju, kuigi need ei tule vist nii äkki meelde. Aga midagi on küll – öelge mulle, Isa, kas muutisid saab inimesteks pidada?»
«Näen, et oled tühje jutte kuulanud. Vastus on ühtaegu jah ja ei. On tõsi, et algselt arenesid muutid inimestest, kuid nad ei ole enam Meeskonna osa; nüüd ei saa neid inimrassi hulka kuuluvaks lugeda, kuna nad mõnitavad Jordani Seadust.
See on ulatuslik teema,» jätkas ta, kavatsedes küsimusel pikemalt peatuda. «On isegi juureldud, milline võiks olla sõna «muuti» algne tähendus. Kindlasti olid paljud nende esivanematest muutuste ihkajad, kes mässupäevil surmast pääsesid. Ent samas voolas neis ka paljude pimeduseajastul sündinud mutantide veri. Muidugi sa mõistad, et sel perioodil ei kehtinud praegune tark seadus, et vastsündinuid tuleb patu märkide osas uurida ning saata tagasi Konverterisse kõik need, kellel leitakse mutatsioone. Palju imelikke kohutavaid olevusi roomab praegu pimedates koridorides ja varitseb mahajäetud tasanditel.»
Hugh mõtles selle üle natuke aega ning küsis siis: «Miks on nii, et meie, inimeste seas esineb ikka veel mutatsioone?»
«Väga lihtne. Patu seeme on siiani meis alles. Aeg-ajalt lööb see lihaks saades jälle välja. Nende koletiste hävitamisega aitame meie inimressurssi puhastada ning toome seeläbi lähemale Jordani Plaani kulminatsiooni – Rännaku lõpu meie taevases kodus, Kaugel Centaurusel.»
Hoylandi kulm läks jälle kortsu. «See on veel üks asi, mida ma ei mõista. Paljud neist iidsetest kirjutistest kõnelevad Rännakust kui tegelikust liikumisest ja kusagile minekust, nagu oleks Laev ise kõigest käsikäru. Kuidas nii saab olla?»
Nelson kõhistas. «Tõepoolest, kuidas? Kuidas saab liikuda see, mis on taustaks kõigele muule, mis liigub? Vastus on muidugi lihtne. Oled jälle valesti aru saanud tavalise igapäevakõne allegoorilisest kasutusest. Muidugi on Laev füüsilises mõttes kindel ja liikumatu. Kuidas saab terve universum liikuda? Ent siiski see liigub – vaimses mõttes. Iga oma õiglase teoga liigume me lähemale Jordani Plaani ülevale sihtpunktile.»
Hugh noogutas. «Arvan, et mõistan.»
«Muidugi on mõeldav, et Jordan oleks võinud maailma luua mõnel muul kujul kui Laev, kui see oleks sobinud Tema eesmärgile. Kui inimkond oli noorem ja poeetilisem, lõbustasid pühad mehed üksteist, leiutades naljakaid maailmu, mida Jordan oleks võinud luua. Üks koolkond mõtles välja terve mütoloogia äraspidise maailma kohta, kus on vaid lõputu ruum, mis on täiesti tühi, peale hiilgavate valgustäpikeste ja kehatute mütoloogiliste koletiste. Nad nimetasid seda taevaseks maailmaks või taevaks, justkui kontrastina Laeva kindlale tegelikkusele. Nad ei paistnud kunagi väsivat sel teemal spekuleerimast, leiutades selle jaoks detaile ja kirjeldades oma kujutluspilti, nagu nad mõtlesid selle olevat. Arvatavasti tegid nad seda Jordani suuremaks auhiilguseks ja kes võiks öelda, et Tema jaoks olid nende unistused vastuvõetamatud? Ent kaasajal on meil teha palju tõsisem töö.»
Hugh polnud astronoomiast huvitatud. Isegi tema koolitamata mõistus suutis selle pöörases ekstravagantsuses näha kavatsust, mida ei saanud sõna-sõnalt võtta. Ta tuli tagasi lähemate probleemide juurde.
«Kuna muutid on patu seeme, miks ei tee me siis katset neid välja rookida? Kas see poleks mitte tegu, mis