Taeva orvud. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Robert A. Heinlein
jõuab kätte aeg, mil kõigi jaoks ei jätku enam head sööki. Kas pole parem, et mõned hukkuvad pigem kokkupõrgetes muutidega, kui et meie arv kasvab nii suureks, et hakkaksime üksteist toidu pärast tapma?
Jordani teed on imelised. Isegi muutidel on Tema Plaanis koht.»
See tundus mõistlik, kuigi Hugh polnud päris kindel.
Ent kui Hugh nooremteadurina viidi üle tegevtööle Laeva funktsioonide juhtimisel, leidis ta, et oli ka teisi arvamusi. Tavakohaselt pidi ta alustama oma teenistust Konverteri hooldamise perioodiga. Töö polnud kuigi koormav – eelkõige tuli üle kontrollida jäätmematerjal, mida kandjad kõigist küladest kohale tõid, selle kohta raamatupidamist teha ning jälgida, et esimese etapi konteinerisse ei pandaks konverteeritavat metalli. Ent see viis ta kokku Peainseneri abi Bill Ertziga, kes polnud temast kuigi palju vanem.
Hugh arutas temaga asju, mida oli teada saanud Nelsonilt, ja sattus Ertzi suhtumisest šokiseisundisse.
«Tööta see oma peas läbi, poiss,» ütles talle Ertz. «See on praktiline ülesanne praktilisele mehele. Unusta kõik see romantiline jama. Jordani Plaan! Kogu värk kõlbab hästi, et talumehi vagusi oma kohal hoida, aga ära ise selle õnge mine. Pole mingit Plaani peale meie oma plaanide, kuidas enda eest hoolt kanda. Et süüa teha ja taimi kasta, on Laeval tarvis valgustust, kütet ja elektrit. Ilma nendeta Meeskond hakkama ei saa ja see teeb meist Meeskonna kamandajad.
Mis puutub sellesse arulagedasse sallivusse muutide suhtes, siis näed varsti mõningaid muudatusi! Pea oma suu kinni ja hoia meie ligi.»
Hugh’le avaldas muljet, et temalt oodati eelkõige lojaalsust teadlaste seas tekkinud nooremate meeste rühmitusele. Neil oli tugev ja kindel organisatsioon organisatsioonis, mis koosnes praktilistest, realistlikest meestest, kes püüdsid saavutada tingimuste parandamist kogu Laevas, nii nagu nemad seda nägid. Nad olid tugevad sellepärast, et õpipoisid, kes ei näinud asju nende kombel, ei pidanud kaua vastu. Need kas kukkusid katseajal läbi ja leidsid end varsti jälle talumeeste seisusest või – mis oli tõenäolisem – sattusid mingisse õnnetusse ja lõpetasid Konverteris.
Ja Hoyland hakkas mõistma, et neil meestel on õigus.
Nad olid realistid. Laev oli Laev. See oli fakt, mis ei nõudnud seletust. Mis puutub Jordanisse, siis kes on Teda üldse näinud või Temaga rääkinud? Milles see Tema udune Plaan üldse seisneb? Elu objekt on elamine. Inimene sünnib, elab oma elu ja läheb siis Konverterisse. Nii lihtne see ongi ja mingit müstikat selles ei leidu, nagu ka ülevat Rännakut ega Centaurust. Need romantilised lood on lihtsalt pohmelus rassi lapsepõlvest, enne kui inimesed omandasid mõistmise ja vapruse faktidele näkku vaadata.
Ta lõpetas peamurdmise astronoomia ja müstilise füüsika ning kogu selle hunniku mütoloogia üle, mida teda oli õpetatud austama. Teda lõbustasid siiski veel – nii enam-vähem – Alguse Read ja kõik vanad lood Maast (Huff võtaks, mis see «Maa» õigupoolest üldse on?), kuid nüüd andis ta endale aru, et selliseid asju võivad tõsiselt võtta üksnes lapsed ja lollpead.
Pealegi oli tal töö teha. Nooremad mehed, kes näiliselt ikka veel austasid endast vanemate autoriteeti, haudusid oma plaane, milleks kõigepealt oli muutide süstemaatiline hävitamine. Peale selle jäid nende kavatsused alles ebaselgeks, ent nad kaalusid Laeva ressursside, sealhulgas ülemiste tasandite täielikku kasutuselevõttu. Noored mehed oskasid oma plaane edasi arendada vanematega avalikult vastuollu minemata, kuna vanemad teadlased lihtsalt ei viitsinud end Laeva rutiiniga kuigivõrd vaevata. Praegune Kapten oli läinud nii paksuks, et lahkus oma kajutist väga harva; tema eest ajas asju ta abi, kes oli noorte meeste seas oma poiss.
Peainseneri sattus Hoyland nägema ainult üks kord, kui too ilmus puht religioossele tseremooniale maabumisjaamade mehitamiseks.
Laeva muutidest puhastamise plaan nõudis ülemiste tasandite süstemaatilist tundmaõppimist. Just sellise luureretke ajal sattus Hugh Hoyland jälle ühe muuti varitsuse otsa.
See muuti tabas oma viskelinguga täpsemalt. Hoylandi kaaslased, kes olid sunnitud ülekaaluka jõu ees taganema, jätsid Hugh’ surnu pähe maha.
Joe-Jim Gregory mängis iseendaga kabet. Kunagi olid nad mänginud kaarte, kuid parempoolne pea Joe oli kahtlustanud tiimi vasakpoolset liiget Jimi sohitegemises. Nad olid selle pärast tülitsenud ja siis loobunud, sest nad mõlemad olid oma ühise karjääri ajal juba varakult aru saanud, et ühtedel õlgadel asudes peavad kaks pead leidma mooduse, kuidas omavahel hästi läbi saada.
Kabe läks paremini. Nad mõlemad nägid lauda ja vaidlemine oli võimatu.
Vali metalne koputus kajutiuksele katkestas mängu. Joe-Jim haaras tupest viskenoa ja kiigutas seda käes, kiireks heiteks valmis. «Sisse!» möirgas Jim.
Uks läks lahti ja koputanu astus tagurpidi sisse – nagu kõik teadsid, oli see ainus ohutu viis Joe-Jimile läheneda. Uustulnuk oli turske, tahumatu ja lühike, mitte pikem kui neli jalga. Ühel õlal rippus lõtv inimkeha, mida ta käega paigal hoidis.
Joe-Jim pistis noa tuppe tagasi. «Pane see maha, Bobo,» käskis Jim.
«Ja uks kinni,» lisas Joe. «Noh, mis meil siin siis on?»
See oli noor mees, nähtavasti surnud, kuigi ühtki haava ei paistnud. Bobo patsutas ta kintsu. «Sööme ä’ä?» sõnas ta lootusrikkalt. Avatud suust voolas sülge.
«Võib-olla,» ütles Jim, et aega võita. «Tapsid ära või?»
Bobo raputas oma alamõõdulist pead.
«Tubli, Bobo,» kiitis Joe. «Kuhu tabasid?»
«Bobo tabas sinna.» Mikrotsefaal surus oma laia pöidla selili lebava keha naba ja rinnaluu vahele.
«Hea vise,» kiitis Joe. «Me poleks noaga paremini teinud.»
«Bobol hea vise,» nõustus kääbus ükskõikselt. «Tahad näha?» Ta keerutas narritades lingu.
«Pea suu,» vastas Joe, kuid mitte ebasõbralikult. «Ei, me ei taha näha. Tahame ta rääkima panna.»
«Bobo paneb,» nõustus jupats ja asus lihtsa julmusega seda eesmärki täitma.
Joe-Jim laksas ta eemale ja kasutas muid meetodeid, valusaid küll, kuid kääbuse omadest vähem drastilisi. Noormees võpatas ja avas silmad.
«Sööme ä’ä?» kordas Bobo.
«Ei,» ütles Joe. «Millal sa viimati sõid?» uuris Jim.
Bobo raputas pead ja hõõrus kõhtu, näidates ilmeka pantomiimiga, et see juhtus tükk aega tagasi – liiga kaua. Joe-Jim läks seinakapi juurde, tõmbas ukse lahti ja võttis välja lihakäntsaka. Ta hoidis seda üleval. Jim nuusutas liha ja Joe tõmbas pea vastikusest nina kirtsutades eemale. Joe-Jim viskas selle Bobole, kes käntsaka õhust õnnelikuna kinni napsas. «Noh, välja!» käsutas Jim.Bobo sörkis minema, ust enda järel kinni pannes. Joe-Jim pöördus vangi poole ja togis teda jalaga. «Räägi,» ütles Jim. «Kes sa oled, Huff võtaks?»
Noormees võbistas ennast, surus käe vastu pead, siis paistis äkki oma ümbrusest teadlikuks saavat, sest rabeles selle tasandi väikese kaalu tõttu kohmakalt jalule ja kobas oma noa järele.
Vööl seda polnud.
Joe-Jim tõmbas enda oma välja ja kõigutas käes. «Käitu korralikult ja sa ei saa haiget. Kuidas nad sind hüüavad?» Noormees niisutas huuli ja laskis silmadel kajutis ringi joosta. «Räägi,» ütles Joe.
«Misjaoks temaga vaeva näha?» küsis Jim. «Minu arust kõlbab ta ainult lihaks. Kutsume parem Bobo tagasi.»
«Sellega pole kiiret,» vastas Joe. «Tahan temaga rääkida. Mis su nimi on?»
Vang vaatas jälle nuga ja pomises: «Hugh Hoyland.»
«See ei ütle meile suurt midagi,» märkis Jim. «Millega sa tegeled? Mis külast sa oled? Ja mida sa muutide maal teed?» Kuid nüüd muutus Hoyland trotslikuks. Isegi noatorge ribidesse pani ta kõigest huulde hammustama. «Raisk,» ütles Joe, «ta on kõigest nõme talumees. Jätame sinnapaika.»
«Teeme lõpu peale?»
«Ei.