Peeglitants. Lois McMaster Bujold
iseloomulikul kummalisel moel peaaegu nagu omaette väike riik. Kuid Jackson’s Whole’il ei ole riike.
Kaheksa aastat… Mitte ükski sinu tollastest tuttavatest pole enam elus. Sa ju ikka tead seda?
Kui ma ei saa teha seda, mida tahan, teen ma vähemalt seda, mida suudan.
Ta astus Taura juurde. „Seersant Taura…” Seersant pöördus. Tema kulmud kerkisid jahmunult. „Mis teil kaela ümber on?” Tegelikult nägi ta isegi, mis see on – see oli suur ja kohev roosa lehv. Ilmselt tahtis ta tegelikult küsida, miks see tema kaela ümber on.
Seersant… ilmselt siis naeratas talle, oletas ta eemaletõukavat grimassi vaadates, ja ajas lehvi oma tohutu küüniselise käega natuke rohkem kohevile. Täna olid seersandi küüned lakitud ereroosaks. „Mis sa arvad, kas sellest on abi? Ma tahtsin natuke midagi muuta, et lapsi mitte ära hirmutada.”
Ta vaatas kaheksat jalga poolturvist, sõduririideid, saapaid, relvavöösid, lihaseid ja kihvu. Miskipärast arvan ma, et sellest ei piisa, seersant. „Igatahes… tasub proovida,” kähistas ta. Niisiis on Taura oma ebatavalisest välimusest teadlik… Lollpea! Kuidas siis teisiti võimalik oleks? Kas sina pole oma välimusest teadlik? Nüüd ta peaaegu kahetses, et polnud oma kajutist juba varem välja tulnud ja Tauraga lähemalt tutvust teinud. Ikkagi kodulinna tüdruk.
„Mis tunne on tagasi minna?” küsis ta korraga. Tema ebamäärane noogutus osutas nende maandumiskoha poole Bharaputra kompleksis.
„Kummaline,” tunnistas Taura ja tema paksud kulmud tõmbusid kortsu.
„Kas sa tead seda kohta, kus me maandume? Oled seal varem käinud?”
„Selles kompleksis ma käinud ei ole. Ma ei käinud geneetikakeskusest peaaegu üldse väljas, ainult paar aastat elasin palgatud kasuvanemate juures, samas linnas.” Taura pea pöördus, hääl langes oktaavi võrra ja ta haugatas ühele oma rühma liikmele lühikese käskluse. Mees viipas talle – sain aru – ja kiirustas käsku täitma. Taura pöördus jälle tema poole ja tema hääl muutus leebemaks, teadlikult, läbimõeldult sõbralikumaks. Mingil muul viisil ta tööajal ebasobilikust lähedusest märku ei andnud: paistis, et tema ja Naismith on diskreetne paar, kui nad ikka on paar. See diskreetsus oli talle kergenduseks. Taura lisas: „Ma ei käinud eriti väljas.”
Nüüd vajus madalamaks tema enda hääl. „Kas sa vihkad neid?” Nagu mina. Teistlaadi intiimne küsimus…
Huuled Taura pikal koonul tõmbusid mõtlikult krimpsu. „Küllap vist… Nad manipuleerisid minuga kohutavalt, kui ma laps olin, kuid tollal see ei tundunud mulle ärakasutamisena. Muidugi oli palju ebameeldivaid katseid, kuid neid tehti teaduse pärast, nad ei tahtnud mulle valu teha. Valus oli aga see, kui mind pärast supersõduri projekti Ryovali Majale müüdi. See, mida Ryoval minuga teha tahtis, oli groteskne, kuid Ryoval lihtsalt on selline. See, kellel oli minust ükskõik, oli Bharaputra Maja. Nemad hülgasid mu. See tegi tõesti haiget. Aga siis tulid sina…” Taura muutus rõõmsamaks. „Säravas soomusrüüs rüütel nagu muinasjutus.”
Temast uhkas üle juba tuttav trotslik pahameelelaine. Käigu see säravas soomusrüüs rüütel persse, ja tema hobune takkaotsa! Siis aga: Mina suudan ka inimesi päästa, pagan võtaks! Õnneks vaatas Taura just sel hetkel mujale ega näinud viha tema näol. Aga võib-olla arvas Taura, et ta on vihane nende kunagiste piinajate peale.
„Aga kõigest hoolimata…” pomises Taura. „Kui poleks Bharaputra Maja, ei oleks mind olemaski. Nemad tegid mu. Ma olen elus, ükskõik, kui kauaks siis… kas ma peaksin siis elu eest surmaga tasuma?” Seersandi kummaline moondunud nägu muutus jälle sügavalt mõtlikuks.
Ta taipas hilinenult, et see pole küll selline ideaalne uljas suhtumine, mida peaks rünnakrühmlasele enne dessanti sisendama. „Mitte… tingimata. Me tulime ju kloone päästma, mitte Bharaputra töötajaid tapma. Me tapame ju ainult siis, kui oleme selleks sunnitud.”
See oli korralik naismithlik lüke – Taura pea kerkis ja ta naeratas talle laialt. „Mul on nii hea meel, et sul on parem. Ma olin kohutavalt mures. Ma tahtsin sinuga kokku saada, aga kapten Thorne ei lubanud.” Taura pilk muutus soojemaks, tema silmis oleksid nagu erekollased leegid kumanud.
„Jah, ma olin… väga haige. Thorne tegi õigesti. Aga… võib-olla saame koduteel rohkem rääkida.” Siis, kui see kõik on möödas. Siis, kui ta on välja teeninud õiguse… õiguse milleks?
„Oleme kokku leppinud, admiral.” Taura pilgutas talle silma ning ajas raevuka rõõmuga selja sirgu. Mida ma nüüd ometi lubasin? Taura, kes oli nüüd õnneks jälle rühmaülemale kohasemas meeleolus, läks pikkade sammudega oma rühma üle vaatama.
Ta läks Taura järel lahing-maandumissüstikusse. Siin oli palju hämaram, õhk oli külmem ja loomulikult polnud siin gravitatsiooni. Ta hõljus käetugedest haarates kapten Thorne’i poole, arvestades mõttes, kuidas tulevane last süstikusse mahub. Kaksteist kuni viisteist rida lapsi, neljased read… ruumi on enam kui küllalt. Süstik oli mõeldud kahe rühma ja soomustatud hõljukite või terve välihospitali transportimiseks. Selle tagumises otsas oli esmaabipunkt, kus olid olemas neli kokkupandavat koikut ja portatiivne krüokamber hädajuhtudeks. Dendarii meedikust rünnakrühmlane seadis kiiruga kõik vajaliku valmis ja kinnitas varustuse. Vaikselt tegutsevad lahingvormis sõdurid kinnitasid kõik esemed väga vähese sekeldamise ja jutustamisega. Iga asja jaoks oli koht ja iga asi oligi oma kohal.
Süstiku piloot oli juba juhikute taga. Thorne võttis koha sisse kaaspiloodi istmel. Tema istus kohe nende taha, sidevahendaja istmele. Esiaknast paistsid kauged, teravalt välja joonistuvad tähed, lähemal mingi inimtegevuse vilkuvad tuled, päris vaatevälja serval aga planeedi ergav kumerus. Peaaegu kodus. Tema sisemus võbeles ja mitte ainult kaaluta olekust. Peas tukslesid kohad, millele surusid kiivririhmad.
Piloot vajutas siseside nuppu. „Räägi, kuidas tagapool asjad on, Taura. Viie minutiga jõuame õigele orbiidile, siis laseme poldid lahti ja laskume.”
Hetke pärast vastas seersant Taura hääl: „Korras. Kõik on rihmadega kinni, luuk on suletud. Me oleme valmis. Lähme! Kordan: lähme!”
Thorne vaatas üle õla ja näitas sõrmega. Kiiruga pani ta turvarihmad kinni – ja viimasel hetkel. Rihmad soonisid kohe sügavale tema kehasse ja ta kõikus küljelt küljele, kui „Ariel” vabisedes orbiidile suundus. Suurema laeva sisemuses tekitatud kunstlik gravitatsioon oleks neid raputusi kompenseerinud ja need ära nullinud.
Piloot tõstis käed juhikute kohale ja langetas need siis järsult nagu muusik, kes lööb võimsa akordi. Valjud, ehmatavad kolksatused panid süstiku kere värisema. Süstiku tagumisest otsast kostis kaeblik ulgumine.
See pole ju laskumine, mõtles ta segaselt, see on kukkumine! Esiakna taga pöörlesid iiveldamaajavalt tähed ja planeet. Ta pani silmad kinni, sest tema kõht üritas söögitorusse ronida. Korraga taipas ta üht täisturvise, lahingskafandri varjatud eelist: kui sa hirmust püksi situd, koristab skafandri torustik kõik ära ja keegi ei saa teada.
Nad sisenesid ionosfääri ja süstiku väliskesta taga hakkas kriiskama õhk. Turvarihmad üritasid teda viiludeks lõigata nagu muna. „Lõbus, mis?” karjus Thorne, irvitades nagu poolemeelne, nägu kiirest pidurdamisest moondunud ja huuled lipendamas. Nad suundusid otse alla, vähemalt oli otse alla suunatud süstiku nina, kuid iste üritas teda kaelamurdva ja kolpapurustava jõuga vastu kabiini lage virutada.
„Ma loodan väga, et miski meile ette ei jää,” hüüdis piloot lõbusalt. „Me pole maandumisest ju ühelegi lennujuhtimiskeskusele teatanud!”
Ta kujutas ette kokkupõrget suure reisisüstikuga… mille pardal on viissada naist ja last… tohutud kollased ja mustad plahvatused, laialilendavad surnukehad…
Nad ületasid ööd ja päeva eraldava joone ning jõudsid hämarusse. Pimedus, möödavihisevad pilved… suuremad pilved… süstik vabises ja möirgas nagu hullunud tuuba… ta oleks võinud vanduda, et nad suundusid endiselt otse alla, aga kuidas piloot selles kriiskavas udus aru sai, kuhu nad suunduvad, seda ei kujutanud