Peeglitants. Lois McMaster Bujold
hoonete rägastik. Seal paistis pime mänguplats… Kurat, olemegi kohal, olemegi kohal! Hooned kerkisid nende kõrvale, siis nende kohale. Mütaki-raks-raks. Süstik maandus kindlalt kuuele jalale. Vaikus oli jahmatav.
„No nii, lähme!” Thorne hüppas püsti, nägu õhetav, silmis hõõgumas verejanu või hirm või mõlemad, ta ei saanud täpselt aru.
Ta tormas tosina dendarii järel trapist alla. Tema silmad olid hämarusega juba pooleldi kohanenud ning jahedasse, udusesse kesköösse uppunud kompleksis põles niipalju tulesid, et ta nägi hästi, kuigi värvid olid kadunud. Varjud olid tumedad ja pahaendelised. Seersant Taura jagas rühma hääletult, käemärkidega osadeks. Keegi ei toonud kuuldavale ainsatki heli. Vaikivaid nägusid kuldasid põgusad valgussähvatused, kui kiivriprojektorid saatsid sõdurite silme ette, nägemisala servale, uusi andmeid. Üks dendarii, kelle kiivri küljes oli lisabinokkel, lükkas süstikust välja ühekohalise hõljukratta, võttis sellel istet ja kerkis hääletult pimedusse – tema katab neid õhust.
Piloot jäi pardale, Taura eraldas teistest veel neli dendariid. Kaks kadusid hämarusse, kaks jäid valvama süstikut, nende tagalat. Ta oli Thorne’iga selle üle vaielnud. Thorne tahtis perimeetrile rohkem valvureid, kuid tema sisetunne ütles, et neil on vaja kloonisõimes nii palju sõdureid kui võimalik. Tsiviilisikutest turvamehed ei kujutanud endast erilist ohtu, parema relvastusega abijõudude saabumiseni läheb aga aega. Selleks ajaks on dendariid juba läinud, kui neil õnnestub kloonid piisavalt kiiresti süstiku pardale viia. Ta kirus ennast, mõeldes, et oleks võinud Escobaril nõuda enda käsutusse kaks rühma, mitte ühe. See oleks olnud väga lihtne, kuid tema keskendus arvutamisele, kui palju reisijaid „Arielile” mahub, ja uskus, et peab põgenemisel õhuvarusid säästma. Nii palju tegureid, millega arvestada…
Nüüd täitis kiiver tema nägemisala servad värvilise koodide, numbrite ja diagrammide segadikuga. Ta oli neid kõiki varem uurinud, kuid need vilksasid liiga kiiresti mööda: kui ta jõudis mõne neist registreerida ja enda jaoks lahti mõtestada, oli see juba läinud, selle asemele oli tulnud teine. Ta tegi Thorne’i varasema nõuande järgi, sosistas häälkäskluse ning vähendas eredust, nii et need jäid ainult hallutsinatsioonitaoliselt võbelema. Audiosidega polnudki nii väga probleemi, sest keegi ei lobisenud asjatult.
Tema, Thorne ja seitse dendariid järgnesid sörkjooksul Taurale – Taura lihtsalt kõndis pika sammuga – ja kadusid kahe hoone vahele. Ta häälestas kiivrivastuvõtja Bharaputra turvameeste raadiosagedusele ja avastas, et seal on juba liikumist. Esimesed reageeringud stiilis: Mida kuradit see veel tähendab? Kas teie ka kuulsite? Joe, vaata neljas sektor üle! Ta oli kindel, et sellega asi ei piirdu, kuid tal polnud vähimatki kavatsust ootama jääda.
Ümber nurga. Kohal. Kena valge kolmekorruseline hoone, suured aknad, rõdud, ümberringi palju taimi, kujundatud hoov. See ei meenutanud päriselt ei haiglat ega kasarmut, see oli ebamäärane, laialivalguv, diskreetne. Sellel oli salakaval silt „ELU MAJA”. Surmamaja. Minu kallis koduke. See tundus kohutavalt tuttav ja kohutavalt võõras. Kunagi paistis see talle vaimustav. Nüüd paistis see… väiksem, kui ta mäletas.
Taura tõstis plasmakaare, seadis selle kiire „laia” peale ning kõrvaldas lukustatud klaasuksed. Laiali paiskus oranž, valge ja sinine klaasipihu. Klaasitükid hõõgusid alles, kui dendariid hüppasid sisse ja hargnesid vasakule ja paremale. Üks dendarii asus alumisel korrusel patrullima. Häiresireenid ja tulekahjualarmid hakkasid huilgama, alla valvesse jäänud sõdur hävitas ettejäävad lärmakad valjuhääldid jooksult plasmatulega, kuid hoone kaugemates osades lärmasid valjuhääldid summutatult edasi. Rünnakrühmlaste kannul täitsid automaatsed kustutid koridorid auru ja vahusodiga.
Ta jooksis, et teistel kannul püsida. Nende ees sööstis koridori roosaga ääristatud pruunis mundris Bharaputra turvamees. Kolm dendariid tabasid teda üheaegselt uimastuspüstolitest, turvamehe enda uimastuslask imbus aga kellelegi kahju tegemata lakke.
Taura ja kaks naisdendariid läksid liftitorusse, et kolmandale korrusele sõita, neist möödus üks sõdur, kes lootis jõuda katusele. Tema viis Thorne’i ja ülejäänud rünnakrühmlased teise korruse fuajeesse ja sealt vasakule. Kaks relvastamata täiskasvanut, üks neist öösärgis naisterahvas, kes tõmbas kitlit selga, uimastati samal hetkel, kui nad ilmusid. Kohal. Nüüd tuli veel kahe poolega uksest sisse pääseda. Uks oli lukus ja keegi kolkis sellele seestpoolt.
„Me lõhume ukse maha!” möirgas Thorne. „Hoidke eemale, et viga ei saaks!” Kolkimine lakkas. Thorne noogutas. Üks sõdur seadis plasmakaare kitsaks ning lõikas metallist lukukeele läbi. Thorne lõi uksepooled jalaga lahti.
Heledapäine noormees taganes sammu ja jäi Thorne’i hämmeldunult vahtima. „Te polegi tuletõrjujad.”
Koridoris heledapäise noormehe selja taga oli summ noormehi, pikka kasvu poisse. Tema ei pidanud endale meelde tuletama, et need on tegelikult kümneaastased, aga ta ei teadnud, kuidas rünnakrühmlased seda võtavad. Siin olid esindatud kõik pikkused, rassisegud ja kehaehitused, siin polnud ainult Kreeka jumalate tüüpi noorukid, nagu klassikalise aia ja purskaevude järgi arvata oleks võinud, seltskond oli palju kirevam. Nende loomisel oli valik tehtud jõukuse, mitte ilu järgi. Kuid kõik poisid õhkusid tervisest niivõrd, kui igaühe geneetika eripära seda lubas. Neil kõigil olid seljas ühesugused magamisriided: pikk pronkspruun pluus ja lühikesed püksid.
„Mine ette,” sisistas Thorne ja lükkas ta ette. „Hakka rääkima.”
„Uuri välja, palju neid olema peab,” heitis ta suunurgast.
„Olgu.”
Ta oli harjutanud kõnet selle ülimalt tähtsa hetke puhuks kümme tuhat korda, kõik võimalikud variandid olid läbi mängitud. Ainus asi, milles ta kindel oli, oli see, et ta ei alusta sõnadega: „Mina olen Miles Naismith.” Süda peksis rinnus. Ta tõmbas kopsudesse tohutu sõõmu õhku. „Meie oleme Dendarii Palgasõdurid ja me tulime teid päästma.”
Poisi ilmes olid segamini tõrksus, hirm ja põlglikkus. „Sa näed välja nagu seen,” ütles ta juhmilt.
See… see ei läinud stsenaariumiga üldse kokku. Tuhandetest võimalikest vastustest polnud selleks ükski sobilik. Kui mõtlema hakata, siis nägi ta oma komandörikiivriga ilmselt tõepoolest välja nagu suur hall… igatahes ei näinud ta välja kangelase moodi, nagu oli lootnud…
Ta kiskus kiivri peast, rebis kapuutsi kuklasse ja paljastas hambad. Poiss põrkus tagasi.
„Kuulake, kloonid!” hüüdis ta. „Saladused, mida te võib-olla olete kuulnud, on tõsi! Iga viimane kui üks teist ootab oma järjekorda, et Bharaputra Maja kirurgid ta tapaksid. Nad topivad teile pähe kellegi teise aju ja viskavad teie aju minema. Just seda teed läksid üksteise järel ka teie sõbrad, nad tapeti. Me tulime teid Escobarile viima, seal antakse teile varjupaika…”
Juba enne polnud kõik poisid koridoris, nüüd aga hakkasid need, kes olid tagapool, teistest eralduma ja oma tubadesse taganema. Tõusis jutusumin, kostsid hüüded ja hõiked. Üks tumedajuukseline poiss üritas söösta dendariidest mööda, uksest välja koridori. Üks rünnakrühmlane rabas ta kinni ja võttis tema käe haardesse. Poiss kisendas valust ja ehmatusest ning tundus, et tema hääl ja jahmatus paiskasid teised poisid lainena eemale. Poiss rabeles tulutult sõduri raudses haardes. Sõdur oli ärritunud ja segaduses ning vaatas tema poole, nagu ootaks mingeid juhtnööre või käske.
„Võtke oma sõbrad ja tulge kaasa!” karjus ta taanduvatele poistele meeleheitlikult. Heledapäine poiss pöördus kannal ringi ja kihutas minema.
„Nad ei jäänud vist uskuma,” pomises Thorne. Hermafrodiidi nägu oli kaame ja pinges. „Võib-olla oleks lihtsam nad kõik uimastada ja süstikusse kanda. Me ei tohi siin aega kaotada, meie perimeetrikaitse on ju nii kuradi hõre.”
„Ei…”
Kiiver andis endast märku. Ta lülitas selle pahaselt jälle sisse. Tema kõrvu paiskus komlingi vadin, kuid sellest tungis läbi seersant Taura madal hääl – tema kanal oli võimendatud. „Härra admiral, meil on siin abi vaja.”
„Mis lahti on?”
Taura