Peeglitants. Lois McMaster Bujold
kloonid spetsiaalsesse rajatisse Ryovali peakorteri lähedal, et nad lõplikult ette valmistada. Ma tahan röövida sealt terve aasta kloonidevaru. Viis-kuuskümmend last.”
„Kas me topime nad kõik „Arieli” peale? Siin läheb kitsaks.”
„Kiirus on oluline, Bel, kiirus!”
„Ja-jah. Sul on vist õigus. Toimumisaeg?”
„Nii ruttu kui võimalik. Iga nädal viivitust maksab järjekordse süütu elu.” Viimast kahte aastat oligi ta mõõtnud just selle kellaga. Ma olen raisku lasknud juba sadakond elu. Juba ainuüksi teekond Maalt Escobarile oli läinud maksma tuhat Beeta dollarit ja neli surnud klooni.
„Saan aru,” pomises Thorne süngelt, tõusis ja pani teetassi käest. Ta kinnitas oma tooli komkonsooli ette. „See laps on juba laual ja ootab operatsiooni.”
„Jah. Ja kui mitte tema, siis tema sõimekaaslane.”
Thorne hakkas klahve toksima. „Aga rahastamine? See ju on sinu ala.”
„Selle ülesande puhul toimub maksmine kauba kohaletoomisel. Vajalikud kulud võta laevastiku rahadest.”
„Selge. Pane siis peopesa siia ja kinnita raha väljavõtt.” Thorne sirutas tema poole peopesaskanneri.
Hetkegi kõhklemata asetas ta oma peopesa skannerile. Tema üllatuseks hakkas ekraanil vilkuma punane kood – tundmatu peopesa. Ei! See peab sobima, peab…!
„Neetud aparaat!” Thorne koputas skanneriga kõvasti vastu lauda. „Hakka tööle! No nii, proovi uuesti.”
Seekord asetas ta peopesa skannerile õige pisut viltu. Arvuti seedis uusi andmeid ning seekord kuulutas ta õigeks, vastuvõetuks, õnnistatuks. Rahastatuks. Tema kiiresti taguva südame löögid aeglustusid kergendusega.
Thorne toksis veel mingeid andmeid arvutisse ja ütles üle õla: „Seekord pole vist küsimustki, millist rünnakrühma sa tahad?”
„Muidugi mitte,” vastas ta õõnsalt. „Lase käia.” Ta peab siit pääsema, enne kui ta hea alguse selle maskeraadi pinge pärast ära rikub.
„Kas sa tahad endale sama kajutit, mis ikka?” küsis Thorne.
„Muidugi.” Ta tõusis.
„Üks hetk, ma vaatan…” Hermafrodiit kontrollis midagi komkonsooli kohal hõõguvate andmete rägastikust. „Peopesalukus on veel sinu andmed sees. Heida pikali, sa näed räsitud välja. Kõik on kontrolli all.”
„Väga hea.”
„Millal Elli Quinn tuleb?”
„Sellel ülesandel ta ei osale.”
Thorne’i silmad läksid üllatusest suureks. „Või nii?” Seletamatul põhjusel venis tema naeratus laiemaks. „Kurb kuulda.” Kuid tema hääles polnud vähimatki pettumust. Kas tema ja Quinni vahel on mingi rivaalitsemine? Mille pärast?
„Lase minu asjad „Triumphilt” siia saata,” käskis ta. Täpselt, delegeeri ka see vargus. Delegeeri absoluutselt kõik. „Ja… kui aega saad, lase mulle kajutisse süüa saata.”
„Saab tehtud,” lubas Thorne kindla noogutusega. „Muide, mul on hea meel näha, et sa oled paremini sööma hakanud, kuigi magada pole saanud. See on väga hea. Jätka samas vaimus. Me ju muretseme sinu pärast.”
Paremini sööma hakanud? Pagan küll! Minu kehaehitusega on kaalu hoidmine pidev lahing. Ta oli pidanud kolm kuud nälgima, et mahtuda Naismithi mundrisse, mille ta oli kaks aastat tagasi varastanud ja mis tal nüüd seljas oli. Temast uhkas üle järjekordne väsinud vihalaine oma eellase vastu. Ta läks välja, andis Thorne’ile mitteametlikult au ja lootis, et see julgustab hermafrodiiti edasi töötama. Tal õnnestus end tagasi hoida ja nii uratas ta vaikselt alles siis, kui kajutiuks oli tema taga sahinal sulgunud.
Nüüd polnud midagi teha, tal tuli kõik peopesalukud koridoris läbi proovida, kuni üks uks avaneb. Ta lootis, et ükski dendarii ei satu talle peale, kui ta uksi lõgistab. Viimaks leidis ta oma kajuti siiski üles, see oli täpselt hermafrodiidist kapteni kajuti vastas. Uks libises lahti, kui ta skannerit puudutas, seekord ei tulnud mingeid südant seisma panevaid tõrkeid.
Kajut oli pisike tuba, Thorne’i omaga peaaegu äravahetamiseni sarnane, ainult veel lagedam. Ta vaatas kappidesse. Enamik olid tühjad, kuid ühest leidis ta halli vormi ja määrdunud tehnikukombinesooni, mis olid täpselt tema mõõdus. Kasutatud tualetitarvete jäänukite seas kajuti tillukeses pesuruumis oli ka hambahari. Tema huuled kõverdusid irooniliseks muigeks. Korralikult ülestehtud voodi, mille sai seinast välja tõmmata, oli äärmiselt ahvatlev, ja ta vajus sellele peaaegu minestades.
Asi edeneb. Ma sain hakkama. Dendariid olid ta omaks tunnistanud ja võtsid tema käsud vastu samasuguse pimeda usaldusega, millega nad järgisid Naismithi omi. Nagu lambad. Nüüd tuli ainult vaadata, et ta kõike nässu ei keeraks. Kõige raskem oli seljataga.
Ta käis kähku duši all ja hakkas just Naismithi pükse jalga tõmbama, kui toit kohale jõudis. Poolpaljas olek andis talle ettekäände kandiku toonud hoolitsev dendarii käevibutusega kiiresti välja saata. Selgus, et kaetud anumates on päris toit, mitte kuivtoidubatoonid. Röstitud kunstliha, värske väljanägemisega köögiviljad, mittesünteetiline kohv… kuum toit oligi kuum ja külm toit külm, kõik oli pandud ilusti valmis väikeste portsjonitena, mis olid arvestatud täpselt Naismithi isu järgi. Isegi jäätis. Ta tundis oma eellase maitse ära ning taas heidutas teda talle võõraste inimeste kihk pakkuda täpselt seda, mida ta tahab, isegi nii tillukestes pisiasjades. Muidugi käivad kõrge positsiooniga kaasas privileegid, aga see oli juba jabur.
Masendunult sõi ta kõik ära ja mõistatas parajasti, kas kohev roheline ollus, mis kattis kõiki vabu kohti taldrikul, on samuti söödav, kui kajuti uksekell jälle plärisema hakkas.
Seekord oli ukse taga üks dendarii kapral hõljukraamiga, millel oli kolm suurt kasti.
„Aa.” Ta pilgutas silmi. „Minu asjad. Pange need praegu lihtsalt põrandale.”
„Just nii, härra admiral. Kas te tahate endale tentsiku määrata?” Kaprali ahne ilme ei jätnud vähimatki kahtlust, kes ennast esimesena tentsikuks pakuks.
„Ei… sellel ülesandel mitte. Pärast on meil väga vähe ruumi. Jätke asjad lihtsalt siia.”
„Ma pakiksin need hea meelega lahti, härra admiral. Kastidesse panin ma need ise.”
„Pole midagi, ma saan ise.”
„Kui ma midagi unustasin, andke teada ja ma lasen selle kohe ära tuua.”
„Tänan, kapral.” Tema meeleheide pääses ka tema häälde. Õnneks jahutas see kaprali innukust. Dendarii tõstis kastid hõljukraamilt maha ja lahkus andekspaluva naeratusega, nagu tahaks öelda: proovida ikka võis.
Ta naeratas kokkusurutud hammastega vastu ning pöördus otsekohe kastide poole, kui uks sulgus. Ta tegi kastide lukud lahti ja jäi kõhklema: ta ei saanud aru, miks ta nii elevil on. Ilmselt on üsna selline tunne, kui saad sünnipäevakingi. Tema polnud elus kordagi sünnipäevakinki saanud. Ega midagi, hakkame siis kaotatud aega tasa tegema.
Esimene kaas avanes ja paljastas riided, rohkeim riideid, kui tal kunagi varem oli olnud. Tehnikukombinesoonid, tavamunder, pidulik munder – ta tõstis halli sametist mundrikuue üles ning kergitas küütlevat kangast ja hõbedasi nööpe silmitsedes kulmu – saapad, kingad, tuhvlid, pidžaama, kõik määrustikule vastav ja täiuslikult sobivas mõõdus. Seal olid ka tsiviilriided, kaheksa kuni kümme komplekti, eri planeetide ja kosmosekodanike ning ühiskondlike klasside stiilides. Escobari ärimehe punasest siidist ülikond, Barrayari pool-sõjaväeline kuub ja küljetriibuga püksid, komplekt laevariideid, beeta sarong sandaalidega, kulunud jakk, pluus ja püksid, mis sobiksid elu hammasrataste vahele jäänud kosmosejaamatöölisele ükskõik kus galaktika nurgas. Külluses aluspesu. Kolm erinevat kronot sisseehitatud sideseadmetega: üks Dendarii määrustikule vastav, teine väga kallis tsiviilmudel ning kolmas pealtnäha väga odav ja räsitud, mille pealispinna all oli aga parim