Peeglitants. Lois McMaster Bujold
ja tema jalad lisasid nagu iseenesest sammu, kui nad tollist läbi jõudsid ja tohutusse orbitaaljaama astusid. Quinnil oli õigus. Ta lausa tundis, kuidas kusagil sügaval sisimas tärganud Naismith täidab jälle terve tema keha, sõrmeotsteni välja. Head aega, igav leitnant Miles Vorkosigan, Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse ülisalajane agent (kellel oleks ammu aeg aukõrgendust saada), ja tere jälle, uljas admiral Naismith, kosmosepalgasõdur ja laia profiiliga õnneotsija.
Või õnnetusteotsija. Kui nad jõudsid ootesaali ääristavate avalike komkonsoolikabiinide juurde, aeglustas Miles sammu ja osutas peaga kabiinide peegeluste poole. „Vaatame kõigepealt, kuidas Punasel Rühmal asi edeneb. Kui nad on piisavalt paranenud, et nad välja lastaks, tahaksin ma isiklikult planeedile minna ja neid üllatada.”
„Olgu.” Quinn viskas oma koti Milesi jalgadele ohtlikult lähedale maha, hüppas lähimasse tühja kabiini, surus kaardi pilusse ja toksis klaviatuuril koodi.
Miles pani oma koti maha, istus Quinni kotile ja jäi teda vaatama, ilma et oleks kabiini läinud. Talle hakkas silma tema tükkideks lõhutud peegelpilt kõrvalkabiini allalastud uksel. Tumedad püksid ja avar valge pluus olid ebamääraselt planeetlase stiiliga, kuid väga tsivilistlikud, nagu salajaseks reisimiseks sobilik. Muretud, vabad. Pole paha.
Kunagi kandis ta mundrit nagu kõrge ühiskondliku kaitse kilpkonnasoomust, et see varjaks tema eripärast keha. See soomus näitas kuuluvust ja teatas kõigile: „Ärge minuga tüli norige. Mul on sõpru.” Millal see muutus ja ta ei vajanud seda enam nii hädasti? Ta ei teadnudki täpselt.
Ja kui see juba jutuks tuli, siis millal ta oli lõpetanud oma keha vihkamise? Sellest oli juba kaks aastat, kui tal viimati mingi tõsine kehavigastus oli – selle sai ta pantvangide päästmisel natuke pärast seda kohutavat jama tema vennaga Maal. Ta oli juba ammu täielikult paranenud. Ta painutas käsi, mille sees olid plastmassist asendusluud, ja leidis, et peab neid täpselt samavõrd enda omaks kui neid, mis tal viimati puruks krõmpsatasid. Enne olid need aga pidevalt puruks. Nüüd polnud tal mitu kuud ühtegi luupõletikuhoogu käinud. Mul ei valuta miski, taipas ta sünge muigega. Ja see polnud ainult Quinni teene, kuigi ka Quinn oli olnud… väga raviva toimega. Kas ma hakkan nüüd, vanas eas, veel normaalseks muutuma?
Tunne siis sellest rõõmu, kuni veel saad. Ta oli kahekümne kaheksa aastane ja mingis mõttes kahtlemata oma kehaliste võimete tipus. Ta tajus seda tippu, joovastavat kõrgpunktis hõljumist. Hilisem allakäik on paratamatu, kuid selleni on veel aega.
Komkabiinist kostvad hääled tõid ta tagasi käesolevasse hetke. Quinn oli Sandy Hereldi liini otsa saanud ja ütles parajasti: „Tere, ma olen tagasi.”
„Tere, Quinnie, ma ootasingi sind. Kuidas ma aidata saan?” Miles, kes jäi komkonsooli kaamera vaateväljast kõrvale, märkas, et Sandy on oma juustega jälle midagi veidrat teinud.
„Ma tulin just hüppelaevalt, äsja jõudsin vahejaama. Mul on kavas veel väike kõrvalepõige teha. Mul oleks vaja transporti planeedile, et Punase Rühma ellujäänud peale võtta ja siis tagasi „Triumphile” tulla. Mis seisus nad on?”
„Oota, mul läheb üks silmapilk…” Leitnant Hereld toksis klahve ja vajalikud andmed ilmusid kraanile tema komkonsooli kõrval.
Rahvast tulvil ootesaalis möödus Milesist dendarii hallis mundris mees. Ta nägi Milesi ja noogutas talle kõhklevalt, ettevaatlikult, võib-olla arvas ta, et admirali tsiviilriided võivad olla mingi kattevari. Miles vastas rahustava käeviipega ning mees naeratas ja sammus edasi. Milesi aju otsis andmed välja, ilma et ta oleks seda palunud. Mehe nimi oli Travis Gray, ta oli välitehnik, kes töötas praegu „Peregrinil”, ta oli laevastikus olnud kuus aastat, ta oli sidetehnika asjatundja, kogus hüppeajastu-eelset Maa klassikalist muusikat… kui palju selliseid personalikaustu Miles nüüd oma peas juba kaasas kannab? Sadu? Tuhandeid?
Ja nüüd tuli infot juurde. Hereld pöördus jälle komkonsooli poole ja vuristas: „Ives lasti planeedile puhkusele ja Boyd toodi ravi jätkamiseks tagasi „Triumphile”. Beauchene’i Elukeskusest teatati, et nad võivad Durhami, Vifiani ja Azizi välja lasta, aga enne tahavad nad mõne ülemusega rääkida.”
„Selge.”
„Kee ja Zelaski… nendest tahavad nad ka rääkida.”
Quinni huuled tõmbusid pingule. „Olgu,” ütles ta kõlatult. Milesi kõhus tekkis kerge klomp. Ta kahtlustas, et see jutuajamine ei tule tore. „Anna siis neile teada, et me oleme teel,” lisas Quinn.
„Jah, kapten.” Hereld lappas vidiekraanil faile. „Saab tehtud. Millist süstikut te tahate?”
„Kui Beauchene’i süstikujaamast pole mingit kaupa ära tuua, piisab „Triumphi” väiksemast süstikust.”
„Ei, sealt pole midagi tulemas.”
„Olgu siis.”
Hereld vaatas jälle kõrvalekraanile. „Escobari lennujuhtimiskeskuse järgi saan ma saata süstiku nr 2 poole tunni pärast põkkumissillale J-26. Teil on luba kohe planeedile minna.”
„Aitäh. Anna teada, et kui me tagasi jõuame, tuleb kaptenite ja kaptenlaevaomanike koosolek. Mis Beauchene’is praegu kell on?”
Hereld vaatas jälle kõrvale. „09:06, 26,07-tunnisest päevast.”
„Niisiis hommik. Suurepärane. Ja kuidas seal all ilm on?”
„Kena. Võib pluusiväel minna.”
„Tore, siis ei pea ma riideid vahetama. Me teatame, kui oleme valmis Beauchene’i jaamast lahkuma. Side lõpp.”
Miles istus kotil ja vahtis oma sandaale, pea ebameeldivatest mälestustest tulvil. See oli olnud üks Dendarii Palgasõdurite raskemaid salakaubaseiklusi – sõjaväeliste nõustajate ja varustuse toimetamine Marilacile, et toetada selle jätkuvat vastupanu Cetaganda invasioonile. Viimasel lennul planeedilt üles sai pihta „Triumphi” lahingsüstik A4, mille pardal oli terve Punane Rühm ja mitu tähtsat marilaclast. Piloot leitnant Durham oli surmavalt haavatud ja šokis, kuid suutis vigastatud, põleva süstiku madalal kiirusel „Triumphi” põkkumisklambrite lähedale juhtida, nii et päästerühm sai kinnitada avariipõkkumistunneli, süstiku pardale minna ja sealt kõik ära tuua. Neil õnnestus pihtasaanud süstikult jalga lasta hetk enne seda, kui see plahvatas, ja „Triumph” ise pääses orbiidilt minema silmapilk enne tseetagandalaste tõsist kättemaksu. Nii lõppeski ülesanne, mis oli alanud lihtsalt, sujuvalt ja varjatult, järjekordselt omamoodi kangelasliku kaosega, mida Miles oli vihkama hakanud. Vihkas ta siis ikkagi kaost, mitte kangelaslikkust.
Seis pärast südantlõhestavalt raskeid valikuid: kaksteist tõsiselt haavatut; seitse, keda „Triumphi” vahenditega poleks elustada õnnestunud, krüogeeniliselt külmutatud, lootuses neid hiljem aidata; kolm lõplikult, alatiseks surnud. Nüüd pidi Miles välja uurima, kui paljud teise kategooria omad tuleb kolmandasse ümber tõsta. Läbi tema pea voolasid vigastatute näod, nimed ja sajad soovimatud faktid. Algselt oli ta ise kavatsenud samuti viimase süstikuga planeedilt lahkuda, kuid oli siiski läinud ühe varasema lennuga, et mingi teise põletava probleemiga tegeleda…
„Võib-olla polegi olukord nii hull,” ütles Quinn tema näoilmet nähes. Ta ulatas käe, Miles ajas end koti pealt püsti ja võttis oma koti.
„Ma olen ise nii palju haiglates olnud, et mõtlen ennast paratamatult nende asemele,” vabandas ta oma sünget mõtlikkust. Üksainus täiuslik missioon… Mida kõike ta oleks nõus andma kas või üheainsa täiusliku missiooni eest, kus absoluutselt mitte miski viltu ei lähe. Võib-olla see, mis nüüd tuleb, ongi lõpuks selline?
Kui Miles astus koos Quinniga sisse Beauchene’i Elukeskuse, krüoteraapiale spetsialiseerunud kliiniku eesuksest – see kliinik oli Escobaril dendariide partneriks –, lõi talle otsekohe vastu haiglalõhn. See polnud ju paha lõhn, kindlasti ei saanud seda lehaks nimetada, konditsioneeritud õhus oli lihtsalt kummaline terav toon. Kuid see lõhn seostus Milesi jaoks nii tihedalt valuga, et tema süda hakkas kiiremini lööma. Võitle või lase jalga. See polnud siin sobilik. Ta hingas sügavalt, rahustas oma võbisevat sisemust ja vaatas ringi. Kliiniku fuajee kujundus meenutas väga