Peeglitants. Lois McMaster Bujold
seisma.
„Miks sa ennast niimoodi piinad?” küsis Quinn teravalt. Tema vaheliti käed, mis pigistasid kõvasti keha, lisasid kuulmatult: Ja mind.
„Esiteks ta suri minu eest, sõna otseses mõttes, ja teiseks…” ta proovis oma häält lõbusamaks sundida „…kas sina ei tunne mingit kinnismõttelist vajadust oma kõige suurematele hirmudele silma vaadata?”
„Kas sa kardad siis kõige rohkem surma?” küsis Quinn uudishimulikult.
„Ei, mitte surma.” Miles hõõrus mõtlikult laupa. „Ma kardan mõistusekaotamist. Ma olen pidanud kogu oma elu nõudma sellega leppimist.” Tema käevibutus hõlmas tervet tema keha, nii lühike kui see oli. „Ma olen alati olnud väike nutikas tõbras, kes on vaenlastest mõtlemises mitme ringiga ees ja peab seda pidevalt tõestama. Kui mul poleks ajusid…” Kui mul poleks ajusid, poleks ma midagi. Ta tundis kõhus kasvavat valusat pinget, ajas end sirgu, et seda maha suruda, ja saatis Quinnile kiire naeratuse. „Astume siis edasi, pea püsti.”
Pärast Azizi nägemist ei olnud kohtumine Durhami ja Vifianiga enam nii kohutav. Nad oskasid kõndida ja rääkida, kuigi takerdudes, ja Vifian tundis isegi Quinni ära. Nad viisid nad renditud terramobiiliga tagasi süstikujaama ning Quinn talitses nende alles paranevatele haavadele mõeldes isegi oma käige-kõik-kuradile-sõidustiili. Kui nad süstiku juurde jõudsid, saatis Miles Durhami istuma ette, piloodi, tema sõbra kõrvale, ja kui nad jõudsid „Triumphi” kõrvale, oli Durhamile meenunud mitte ainult piloodi nimi, vaid ka mõned süstikujuhtimisvõtted. Miles andis mõlemad taastujad üle meedikule, kes oli neile süstikukoridori vastu tulnud ja eskortis nad pärast lühikest, kuid kurnavad reisi laatsaretti, et nad seal jälle voodisse heidaksid. Miles saatis neid pilguga, tundes end pisut paremini.
„Kulukas,” märkis Quinn mõtlikult.
„Jah,” ohkas Miles. „Taastusravi võtab meie meditsiiniosakonna eelarvest juba kohutavalt suure tüki. Võib-olla pean ma laskma raamatupidamisel sellele eraldi eelarve teha, et meditsiiniosakond korraga ohtlikult alarahastatuks ei jääks. Aga mida ma teha saan? Minu sõdurid näitasid üles mõõtmatut ustavust, ma ei saa neid nüüd reeta. Pealegi” – üle tema näo lipsas muie – „maksab selle eest Barrayari Keisririik.”
„Mina sain aru, et teie Julgeoleku boss kurtis juba niigi arvete üle, kui sa talle viimati ette kandsid.”
„Illyan peab kuidagi seletama, miks tema osakonna eelarvest kaob igal aastal tohutu summa, millega saaks ülal pidada tervet sõjaväge, kuid ta ei tohi tunnistada, et see sõjavägi ongi tõesti olemas. Mõned keiserlikud rahandusametnikud süüdistavad tema osakonda raiskamises, see on talle tõeline… kuss.”
Dendariist piloot oli süstiku süsteemid välja lülitanud, nüüd astus ta koridori ja pani luugi kinni. Ta noogutas Milesile.
„Kuni ma teid Beauchene’i jaamas ootasin, härra admiral, sattusin ma kohalikus uudistekanalis ühe väikese loo peale, mis võib teid huvitada. Väike on see uudis muidugi ainult Escobari jaoks.” Mees kõigutas end kandadel.
„Rääkige, seersant LaJoie.” Miles kergitas kulmu.
„Tseetagandalased teatasid äsja, et tõmbavad oma väed Marilacist välja. Nad ise ütlevad, et nad… kuidas see nüüd kõlaski… „võivad tõhusalt edasi arenenud kultuurilise koostöö tõttu korravalveülesanded kohalike hooleks jätta.””
Miles surus käed võidurõõmsalt rusikasse. „Teisisõnu jätavad nad oma nukuvalitsuse omapead! Hah!” Ta hüppas jalalt jalale ja laksas käega Quinni turjale. „Kuulsid, Elli? Me võitsime! See tähendab muidugi, et nemad võitsid, marilaclased.” Meie ohvrid said tasutud…
Tema kõrisse tekkis klomp, kuid ta suutis end tagasi hoida, et mitte nutma puhkeda või mõnda muud säärast tobedust teha. „Tee mulle teene, LaJoie. Teata sellest tervele laevastikule. Ütle, et ma ütlesin: „Te tegite tublit tööd.” Eks ole?”
„Just nii, härra admiral. Hea meelega.” Laialt naeratav piloot andis rõõmsalt au ja sammus mööda koridori minema.
Naeratus venitas ka Milesi nägu. „Nägid, Elli? See, mille Simon Illyan oma raha eest sai, oleks olnud ka tuhat korda kõrgema hinnaga odavalt saadud. Täieulatuslik tseetaganda sissetung ühele planeedile – kõigepealt see pidurdus, siis jäi toppama, siis läks täielikult rappa ja lõpuks kukkus läbi!” Ta lisas raevuka sosinaga: „See on minu töö! See toimus tänu minule!”
Quinn naeratas samuti, kuid tema üks täiuslik kulm oli kuivast iroonilisusest kaardus. „See on muidugi imetore, aga kui ma ridade vahelt õigesti lugesin, tahtis Barrayari Keiserlik Julgeolek, et Cetaganda väed oleksid hõivatud partisanide vastu sõdimisega Marilacil. Määramata ajaks. See juhiks Cetaganda tähelepanu Barrayari piiridelt ja hüppepunktidelt mujale.”
„Kirjas seda igatahes polnud.” Milesi hambad paljastusid hundilikuks irveks. „Simon ütles ainult: „Aita marilaclasi, kui võimalus avaneb.” Täpselt selline nende korraldus oligi.”
„Aga sa teadsid väga hästi, mida ta tegelikult tahab.”
„Kurat võtaks, neljast aastast peab aitama! Ma pole Barrayarit reetnud. Ega ka kedagi teist.”
„Tõesti või? Kui Simon Illyan on palju salakavalam mahhinaator kui sina, kuidas siis sinu variant peale jäi? Ühel päeval, Miles, ei saa sa nendega suheldes enam juuksekarva lõhki ajada. Ja mis sa siis peale hakkad?”
Miles muigas ja vangutas pead, vältides vastamist.
Kui ta jõudis oma kajutisse „Triumphi” pardal, oli ta Marilaci-uudisest ikka veel sellises joovastuses, et tal oli tunne, nagu kõnniks ta nõrgendatud gravitatsiooniväljas. Kui ta oli heitnud vargse pilgu koridori ja veendunud, et seal pole kedagi, kallistas ja suudles ta Quinni – see oli ahne suudlus, millest pidi jätkuma pikaks ajaks, siis läks naine oma kajutisse. Miles lipsas sisse, uks sahises kinni ja Miles õhkas. Jälle kodus.
Ja poole minu hinge jaoks on see ju tõesti kodu, mõtles ta, viskas koti voodile ja suundus otsejoones duši alla. Kümme aastat tagasi oli lord Miles Vorkosigan viimases hädas admiral Naismithi isiku välja mõelnud ning võtnud meeleheitliku pettuse abil ajutiselt oma kontrolli alla kiiruga ümbernimetatud „Dendarii Palgasõdurid”. Barrayari Keiserlik Julgeolekuteenistus leidis, et sellest kattevarjust võib abi olla… ei, ta peab tunnistama, et on kiituse ära teeninud. Tema veenis, kavaldas, tõestas end ja ähvardas Julgeolekut niikaua, kuni see tema kattevarjule rakenduse leidis. Teeseldes tuleb ettevaatlik olla, muidu võidki muutuda selleks, keda teeskled.
Millal siis admiral Naismith teesklusest tõeliseks muutus? Muidugi toimus see järk-järgult, kuid peamiseks tõukeks oli Milesi palgasõdurist mentori Tungi pensionileminek. Aga võimalik, et riuklik Tung taipas juba enne Milesi, et Milesi enneaegselt taevakõrgusele tõstetud auastme toetuseks pole teda enam vaja. Duši all ilmus Milesi vaimusilma ette värvikirev joonis Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastiku ülesehitusest. Isikkoosseis–varustus–juhtkond–logistika… nüüd teadis Miles iga laeva, iga sõdurit, iga süstikut ja relva. Ta teadis, kuidas need kokku sobituvad, mida tuleb teha esimesena, teisena, kolmandana ja kahekümnendana, et saata täpselt väljaarvutatud jõud ükskõik millisesse punkti taktikalises taustsüsteemis. See oli tõeline asjatundlikkus: ta vaatas näiteks „Triumphi” ja nägi vaimusilmas otse läbi selle seinte, nägi iga viimast kui detaili, kõiki tugevaid ja haavatavaid kohti; või vaatas ta koosolekulauda, mille ümber olid kaptenid ja kapten-laevaomanikud, ning teadis juba enne kui nad ise, mida igaüks neist ütleb või teeb. Ma olen tippu jõudnud. Lõpuks ometi olen ma tipus. Selle kangiga suudan ma liigutada maailmu. Ta lülitas duši kuivatuse peale ning keeras end sooja pahiseva õhuvoo all. Vannitoast lahkudes kõhistas ta ikka veel vaikselt naeru. See on fantastiline.
Tema kõhistamine kustus hämmeldunult, kui ta tegi lahti riidekapi ja avastas, et see on tühi. Kas tentsik on kõik tema riided puhastusse või parandusse viinud? Tema arusaamatus kasvas, kui ta vaatas sahtlitesse ja leidis ainult jäänused tohutust hulgast tsiviilhilpudest, mida ta kandis, kui lisas oma isikutejadale veel ühe lüli ja mängis dendariide jaoks spiooni.