Siidiuss. Robert Galbraith
kokku lepitud kokkusaamine. Ja ütle Caroline Inglesile, et praegu pole midagi uut toimunud, aga ma helistan talle homme, et kõik üle rääkida.”
Kui päevakava muudatused olid tehtud, rääkis Strike Robinile St John’s Woodi hotellist Danubius ja palus teda välja uurida, ega Owen Quine seal ei peatu.
„Kuidas Hiltonitega edeneb?”
„Kehvasti,” vastas Robin. „Ainult kaks on veel järel. Mitte midagi. Kui ta ongi mõnes nendest, siis kasutab ta kas teist nime või on end maskeerinud või … või siis on personal väga tähelepanematu. Oleks raske arvata, et teda ei panda tähele, iseäranis kui ta seda mantlit kannab.”
„Kas Kensingtonist proovisid?”
„Proovisin. Mitte midagi.”
„Olgu, mul on uus niit: ennast ise kirjastav sõbranna Kathryn Kent. Ma vist külastan teda hiljem. Täna pärastlõunal ei saa ma telefoni vastu võtta, jälgin preili Brocklehursti. Saada sõnum, kui midagi on vaja.”
„Hüva. Edukat saba mängimist.”
Õhtupoolik oli aga igav ja viljatu. Strike pidi silmas pidama üht väga hästi tasustatud isiklikku abi, keda paranoiline ülemus ja ühtlasi armuke kahtlustas selles, et too ei jaga rivaalile mitte üksnes seksuaalteenuseid, vaid ka ärisaladusi. Paraku osutus preili Brocklehursti info, et ta tahab võtta pärastlõuna vabaks, et lasta ülemuse rõõmuks ennast vahatada, teha maniküüri ja kunstliku päikese all päevitada, täiesti tõeseks. Strike ootas ja jälgis spaa esiust läbi üle tänava asuva Nero-nimelise kohviku vihmatäpilise aknaklaasi peaaegu neli tundi, teenides sellega ära mitme mokalaadaks sobivat kohta otsiva lapsekäruga naise pahameele. Viimaks ilmus preili Brocklehurst välja, pähkelpruun ja kaelast allapoole arvatavasti ühegi karvaudemeta, ning kui Strike oli teda veidi üsna lähedalt jälitanud, nägi ta naist taksosse istuvat. Peaaegu imekombel – sadas ju ladinal – läks Strike’il korda saada teine takso, enne kui esimene silmapiirilt kadus, aga jälitamine mööda umbes ja vihmamärgi tänavaid lõppeski nii, nagu Strike oli sõidusuuna järgi oletanud, nimelt umbuskliku ülemuse enda kodumaja ees. Strike, kes oli kogu tee salamisi pilte teinud, maksis sõidu eest ja luges selle töö mõttes lõppenuks.
Kell oli vaevalt neli, pilvede taga olev päike aga loojumas ja lõputu vihm tundus veelgi külmem. Strike möödus ühe restorani aknast, kus särasid jõulutuled, ja ta mõtted liikusid Cornwallile, mis – nagu talle tundus – murdis end tema tähelepanu ringi lühikese aja jooksul kolm korda järjest, kord valjul häälel, kord sosistamisi.
Kui palju aega oli möödas sellest, kui ta käis vaatamas oma kodu selles imeilusas mereäärses linnas, kus ta veetis oma lapsepõlve kõige rahulikuma osa? Neli aastat? Viis? Ta sai tädi ja onuga kokku alati, kui nood „tulid üles Londonisse” – nii nad alati suure enesekindlusega väljendusid –, peatusid Strike’i õe Lucy pool ja nautisid elu pealinnas. Viimasel korral oli Strike viinud onu Emiratesi staadionile Manchester City jalgpallimatši vaatama.
Telefon taskus hakkas vibreerima: nagu tavaliselt juhtnööre tähttähelt järgiv Robin saatis talle sõnumi, selle asemel et helistada.
Hr Gunfrey küsib järgmist kohtumist homme kell 10 tema kontoris, olevat sulle veel rohkem rääkida. Rx
Tänan, saatis Strike vastuse.
Ta ei lisanud sõnumitele kunagi, välja arvatud õe või tädi puhul, suudluse sümbolit.
Allmaaraudteel kaalus ta oma järgmisi samme. Owen Quine’i teadmata asukoht istus nagu okas ajus, Strike oli poolenisti pahane, poolenisti aga huvitatud, et kirjanik osutus nii raskesti tabatavaks. Ta võttis rahakoti vahelt paberi, mille Elizabeth Tassel oli talle andnud. Nime Kathryn Kent all oli Fulhami tornelamutele viitav aadress ja mobiilinumber. Piki alumist äärt oli trükitähtedega kirjas kaks sõna: SÕLTUMATU AUTOR.
Strike tundis teatud kohti Londonis sama hästi nagu iga taksojuht. Lapsena polnud ta kunagi sattunud tõeliselt rikaste linnaosadesse, aga ta oli koos oma igavese nomaadi eluviisi harrastanud emaga elanud väga paljudes muudes pealinna piirkondades: tavaliselt ebaseaduslikult või sotsiaalmajades, aga vahel, kui ema tolle hetke kallim võis seda enesele lubada, ka tervislikumas keskkonnas. Kathryn Kenti elupaik tuli talle kohe silme ette: Clement Attlee Courti moodustasid vanad linnavalitsusele kuulunud majad, millest palju oli müüdud erakätesse. Näotud, iga korruse juurde kuuluvate rõdudega neljakandilised tellistest tornid kõrgusid kõigest mõnesaja jardi kaugusel Fulhami miljoneid naelsterlingeid maksvatest hoonetest.
Kodus Strike’i keegi ei oodanud ja tema kõht oli pikast istumisest Nero kohvikus täis kondiitritooteid ja kohvi. Selle asemel et valida põhjaliin, istus ta Lääne-Kensingtoni viivasse rongi ja suundus seejärel North End Roadile, kus läks mööda mõnest idamaisest söögipaigast ja mitmest laudadega kinni löödud poest, mis masu raskuse all olid pidanud uksed sulgema. Selleks ajaks, kui Strike jõudis otsitavate tornmajade juurde, oli öö kätte jõudnud.
Stafford Cripps House oli teele kõige lähemal ja paiknes kohe madala ning moodsa arstikeskuse taga. Need linnavalitsusele kuulunud majad kavandanud optimistist arhitekt, kellele oli sotsialistlik idealism nähtavasti pähe hakanud, oli lasknud igale korterile ka väikese rõdu ehitada. Kas oodati, et õnnelikud asukad hakkavad siin hooldama akende lillekaste ja üle rõduserva rõõmsalt naabreid tervitama? Sisuliselt olid asukad kõik need eluruumist väljapoole jäävad pinnad võtnud kasutusele laoruumina: vanad madratsid ja köögimasinad, lapsevankrid, sületäite viisi määrdunud riideid olid visatud loodusjõudude meelevalda, lisaks oli kõigile vaatamiseks välja pandud ka ilmselt kõikvõimalikku kraami täis kappe.
Kamp suurte plastmassist prügikastide kõrval suitsetavaid kapuutsiga noorukeid silmitses Strike’i huviga, kui ta neist möödus. Strike oli pikem ja laiem kui ükski neist.
„Suur mölakas,” kuulis ta üht neist ütlemas, kui ta juba nende nägemisulatusest väljas oli ja suundus küllap paratamatult rikkis olevale liftile tähelepanu pööramata betoontrepile.
Kathryn Kenti korter oli neljandal korrusel ja sinna pääses kogu maja pikkuse tuultele valla rõdu kaudu. Enne uksele koputamist pani Strike tähele, et erinevalt naabritest on Kathryn Kent riputanud akende ette tõelised kardinad.
Ei mingit vastust. Kui Owen Quine oli siin, siis ei kavatsenud ta end ilmselt reeta: sees valitses pimedus, polnud märkigi liikumisest. Vihase moega naine, sigaret suunurgas tolknemas, pistis pea lausa koomilise kiirusega kõrvaluksest välja, mõõtis Strike’i ühe põgusa pilguga ja kadus siis.
Külm tuul vihises piki rõdu. Strike’i mantel helkis vihmapiiskadest, aga ta teadis, et tema katmata pea näeb välja samasugune nagu alati: tihedad lokkis juuksed olid vihmakindlad. Ta ajas käed sügavale taskusse ja leidis tugeva ümbriku, mille oli unustanud. Välisvalgusti Kathryn Kenti eesukse juures oli katki ja nii nihkus Strike kahe ukse jagu edasi põleva lambi alla ja avas hõbedase ümbriku.
Kutsest õhkus sõjaväelisele käsule omast autoriteeti: see laulatus toimub just nii, nagu siin kirjas. Tema ise ja Charlotte polnud jõudnudki paksule kreemikale paberile kauni musta kursiivkirjaga pressitud kutse koostamiseni.
Strike pistis kaardi jälle taskusse ja läks tagasi Kathryn Kenti ukse taha ootama ning süvenes oma mõtetesse, pilk pööratud pimedale Lillie Roadile ja seal vuhisevate autode esilaternate kaksiktuledele ning rubiinpunastele ja merevaikkollastele tagatuledele. All koondusid kapuutsiga noored kord tihedalt kokku, kord valgusid laiali, lisandus uusi tulijaid ja moodustusid uued rühmad.
Kella poole seitsme ajal lonkis kogu jõuk üheskoos minema. Strike jälgis neid, kuni nad olid peaaegu nägemisulatusest kadunud, möödunud enne vastassuunas liikuvast naisest. Kui naine läks läbi tänavalaterna valguslaigu, silmas Strike musta vihmavarju all lehvivaid pakse säravpunaseid juukseid.
Ta