Siidiuss. Robert Galbraith
pärast, ja nii läksid nad voodisse teoreetiliselt leppinult, aga rahulolematuna ning nagu Robin hästi aru sai, sisimas üle ajades.
Oli peaaegu keskpäev, kui Strike viimaks kabinetist välja ilmus. Täna polnud tal seljas ülikond, vaid määrdunud ja katkine sviiter, jalas aga teksad ja tossud. Nägu kattis tihe habemetüügas, mis tekkis kohe, kui ta iga päev habet ei ajanud. Unustanud omaenda mured, jäi Robin meest tunnistama – ta polnud kunagi, isegi mitte siis, kui too magas büroos, näinud Strike’i nii viletsas seisus.
„Tegin paar kõnet Inglesi juhtumi asjus ja sain mõned numbrid Longmani jaoks,” sõnas Strike Robinile, ulatades talle paar vanamoodsat kartongtoimikut, millel kõigil oli seljal käsitsi kirjutatud number. Selliseid oli ta kasutanud eriuurimise üksuses ja need olid jäänudki tema lemmikviisiks info talletamisel.
„Kas see kõik on … tahtlikult niiviisi?” küsis neiu, uurides üksisilmi mehe teksapükste põlvedel olevaid laike, mis tundusid olevat jäljed määrdeõlist.
„Jaa. Gunfrey jaoks. See on pikk jutt.”
Kuni Strike tegi mõlemale teed, arutati kolme käsiloleva juhtumi üksikasju. Strike rääkis Robinile saadud andmetest ja edasistest asjadest, mida tuleks uurida.
„Ja mis on selgunud Owen Quine’i kohta?” küsis Robin oma kruusi vastu võttes. „Mis tema agent rääkis?”
Strike laskus diivanile, mis tegi seepeale oma tavalist peeretust meenutavat heli, ja rääkis siis neiule üksikasjaliselt jutuajamisest Elizabeth Tasseliga ja külaskäigust Kathryn Kenti juurde.
„Võin vanduda, et kui ta mind esimest korda nägi, pidas ta mind Quine’iks.”
Robin puhkes naerma.
„Sina ei ole nii paks.”
„Tubli, Robin,” sõnas mees kuivalt. „Kui ta taipas, et ma ei ole Quine, aga enne kui ta polnud teada saanud, kes ma olen, teatas ta: „Mina seda tööd ei tee!” Kas see ütleb sulle midagi?”
„Ei … aga,” lisas neiu häbelikult, „aga mul läks eile korda ühtteist Kathryn Kenti kohta teada saada.”
„Kuidas?” küsis hämmastunud Strike.
„Noh, sa ju ütlesid mulle, et ta on ise oma asju kirjastanud,” tuletas Robin Strike’ile meelde, „niisiis mõtlesin vaadata internetis ringi, mis seal leidub,” – kahe hiireklõpsuga oli vajalik sait lahti – „ja nägin, et tal on seal oma blogi.”
„Hästi tehtud!” arvas Strike, tõusis hoogsalt diivanilt ja läks ümber laua, et üle Robini õla ekraani uurida.
Amatöörliku kodulehe pealkiri oli „Minu kirjanduslik elu” ja seda kaunistasid joonistatud hanesuled ja vägagi ahvatlev pilt Kathrynist, mis Strike’i arvates pidi olema tubli kümme aastat tagasi tehtud. Blogis leidus hulk postitusi, mis olid järjestatud kuupäevade alusel nagu päevik.
„Palju on juttu sellest, kuidas traditsioonilised kirjastajad ei tunne ära head raamatut, isegi kui see neile otse lõugade vahele pista,” seletas Robin, kerides teksti aeglaselt allapoole, et Strike saaks kõike lugeda. „Ta on kirjutanud kolm romaani, mida ta ise nimetab erootiliste fantaasiate sarjaks ehk Melina saagaks. Neid on võimalik alla laadida Kindle’i kodulehelt.”
„Ma ei taha enam rohkem viletsaid raamatuid lugeda, mulle aitab täiesti nendest tüütutest vendadest,” sõnas Strike. „Kas Quine’i kohta on midagi?”
„Lademes,” vastas Robin, „kui eeldada, et too on mees, keda ta nimetab Kuulsaks Kirjanikuks, KK lühendatult.”
„Kahtlen, et ta magab kahe kirjanikuga,” ütles Strike. „See peaks olema siis tema. „Kuulus” on küll väheke üle pingutatud. Olid sa kuulnud Quine’ist midagi enne, kui Leonora Quine siia sisse marssis?”
„Ei,” tunnistas Robin. „Näe, siin ta ongi, teisel novembril.”
Täna õhtul oli huvitav jutuajamine KK-ga süžee ja narratiivi üle, mis pole muidugi üks ja sama asi. Teadmiseks huvilistele: süžee on see, mis toimub, narratiiv on see, kui palju te oma lugejatele näitate ja kuidas te seda neile näitate.
Toon näite oma teisest romaanist „Melina ohver”.
Kui nad rühkisid Harderelli metsa poole, tõstis Lendor oma kena profiiliga näo, et vaadata, kui kaugel nad sellest veel on. Tema heas vormis keha, mida olid aidanud kujundada ratsutamine ja vibulaskmine …
„Keri edasi,” tähendas Strike, „vaatame, mis seal veel Quine’i kohta on.” Robin kuuletus ja peatus 21. oktoobri postitusel.
KK helistas, ta ei saa minuga (jälle) kokku saada. Pereprobleemid. Mida ma saan veel teha peale selle et öelda, et saan aru? Ma sain aru, et asi läheb keeruliseks, kui me armume. Ma ei saa kõigest täpselt rääkida, aga võin öelda, et ta on hädas naisega, keda ta kellegi kolmanda pärast ei armasta. Siin pole temal süüd. Ega ole ka Kolmandal Poolel süüd. Naine ei lase teda minna, ehkki see oleks parim lahendus kõigile ja nii me olemegi kõik olukorras, mis mõnigi kord meenutab puhastustuld.
Naine on minust teadlik, aga teeskleb, et ei tea midagi. Ma ei saa aru, kuidas ta suudab taluda elu koos mehega, kes tahaks olla koos kellegi teisega, sest mina küll nii ei suudaks. KK ütleb, et naine seab selle Kolmanda Poole alati kõigist, ka mehest ettepoole. Kummaline, kui sageli varjab Omakasupüüdlikkus end „Hoolija” maski taga.
Mõnigi inimene ütleks, et kõik on minu süü, kuna ma armusin abielus mehesse. Ärge tulge mulle midagi ütlema, mu sõbrad, minu Õde ja minu enda Ema ei tee mulle ka kogu aeg etteheiteid. Olen püüdnud temast lahti öelda, aga mida saan öelda, on üksnes see, et Südamel on oma põhjused, aga mis Põhjused, seda ma ei tea. Täna õhtul aga nutan ma tema pärast täiesti uuel Põhjusel. Ta ütles mulle, et on peaaegu lõpetanud oma Meistriteose, raamatu, mis tema sõnul on Parim, mis ta on eales kirjutanud. „Loodan, et see meeldib sulle. Sina oled seal ka sees.”
Mida öelda, kui Kuulus Kirjanik kirjutab sind teosesse, mille kohta ta ütleb, et see on tema parim raamat? Minu arusaamist mööda annab ta mulle midagi, mida Mittekirjanik anda ei saa. See paneb tundma uhkust ja alandlikkust. Jah, on inimesi, kelle meie kirjanikud laseme oma südamesse, aga oma Raamatutesse? See on midagi erilist. See on midagi muud.
Ma ei saa midagi parata, et armastan KK-d. Südamel on oma Põhjused.
Allpool vahetasid mõtteid kommenteerijad.
Mis sa kostad, kui ütlen, et ta on seda mulle nats lugenud? Pippa2011 Ära tee nalja Pip mulle pole ta midagi lugenud!!! Kath Eks oota. Pippa2011 xxxx
„Huvitav,” tähendas Strike. „Väga huvitav. Kui Kent mind eile õhtul ründas, kinnitas ta, et keegi Pippa tahtvat mind tappa.”
„Vaata siis seda!” hüüatas Robin erutatult, olles kerinud edasi 9. novembrini.
Kui ma KK-d kõige esimest korda kohtasin, ütles ta mulle „Sina ei hakka korralikult kirjutama enne kui kellelgi on veri väljas, kõige tõenäolisemalt sina.” Nagu selle Blogi lugejad teavad, olen Metafoorselt öeldes avanud oma veene nii siin kui oma romaanides. Täna aga on mul tunne, et mind on surmavalt haavanud keegi, keda olen õppinud usaldama.
„Oo Macheath! oled röövinud minult Rahu – näha sind piinlemas pakuks mulle naudingut.”
„Kust see tsitaat on?” küsis Strike.
Robini nobedad sõrmed hakkasid klaviatuuril tantsu lööma.
„John Gay „Kerjuste ooperist”.”
„Päris erudiit naise kohta, kes ei oska „sina” käänata ja kasutab umbropsu suurtähti.”
„Kõik meist ei saa olla kirjandusgeeniused,” tähendas Robin etteheitvalt.
„Olgu jumal selle eest tänatud, kui arvestada kõike seda, mis ma neist kuulnud olen.”
„Aga vaata kommentaari pärast tsitaati,”