Siidiuss. Robert Galbraith
parandada, aga Strike oli kohtumisi korduvalt tühistanud ning see oli Matthew’ sallimatust üksnes süvendanud. Viimasel korral polnud Strike lihtsalt kohale ilmunud. Tema vabandus – et ta oli sunnitud ringi tiirutama, et raputada maha saba, mille oli talle taha saatnud kliendi kahtlustav abikaasa – kõlbas küll Robinile, kes teadis eriti vastiku lahutusloo üksikasju, aga süvendas veelgi Matthew’ arvamust Strike’ist kui tähelepanu otsivast ja upsakast tegelasest.
Robinil oli olnud mõnevõrra raske veenda Matthew’d nõustuma neljanda kohtumiskatsega. Nii aeg kui ka koht olid Matthew’ valik, aga nüüd, kui Robin oli saanud ka Strike’i nõusse, tahtis Matthew vahetada õhtut ja vägisi kippus tunduma, et ta teeb seda nimme, näitamaks Strike’ile, et ka temal on kohustusi ja et ka tema (Robin ei suutnud seda mõtet kõrvale tõrjuda) oskab teistele jamasid korraldada.
„Hästi,” ohkas Robin telefoni. „Räägin Cormoraniga ja vaatan, kas neljapäev sobib.”
„Ei kõla küll sugugi, nagu oleks hästi.”
„Matt, ära hakka peale! Ma räägin temaga, eks ole?”
„Näeme siis hiljem.”
Robin pani toru hargile. Strike magas nüüd täiega, norsates lahtise suuga nagu traktor, jalad põrandal laiali, käed risti.
Neiu ohkas oma magavat ülemust vaadates. Strike polnud kunagi Matthew’ vastu vähimatki vaenulikkust ilmutanud ega tema kohta mingeid kommentaare teinud. Just Matthew oli see, kes võttis Strike’i asjus sõna ning jättis harva kasutamata võimaluse avaldada arvamust, et Robin võiks teenida palju rohkem, võtnuks ta vastu ükskõik missuguse töö, mida talle pakuti enne seda, kui ta võttis nõuks minna tööle kõrvuni võlgades lärmaka eradetektiivi juurde, kes ei suutnud talle maksta nii palju, kui ta on väärt. Kodune elu oleks märkimisväärselt kergem, kui Matthew jagaks Robini arvamust Cormoran Strike’ist, kui viimane meeldiks talle või ta koguni imetleks Strike’i. Robin oli optimistlik: nad mõlemad meeldisid talle, miks ei võiks nad meeldida teineteisele?
Strike ärkas tugeva norsatuse saatel. Ta avas silmad ja vaatas silmi pilgutades neiule otsa.
„Ma norskasin,” tõdes mees suud pühkides.
„Mitte eriti,” valetas neiu. „Kuule, Cormoran, kas see sobiks, kui viime oma kokkusaamise reedelt neljapäevale?”
„Kokkusaamise?”
„Matthew’ ja minuga,” lausus Robin. „Mäletad? King’s Armsis Roupell Streetil. Panin selle sulle ka kirja,” lisas ta pisut sunnitud heatujulisusega.
„Õigus jah,” kostis mees. „Just, reedel.”
„Ei, Matt tahaks … Ta ei saa reedel. Kas selle asemel sobiks neljapäeval?”
„Jaa, hea küll,” nõustus mees oimetult. „Arvan, et lähen ja püüan natuke magada.”
„Hüva. Panen neljapäeva kirja.”
„Mis neljapäeval on?”
„Kokkusaamine … oh, ära tee väljagi. Mine magama.”
Kui klaasuks oli sulgunud, jäi neiu juhmilt oma arvutiekraani vahtima ja võpatas, kui uks uuesti avanes.
„Robin, helista ühele mehele, kelle nimi on Christian Fisher,” ütles Strike. „Seleta talle, kes ma olen, ja ütle, et otsin Owen Quine’i ja et mul on vaja selle kirjanike pelgupaiga aadressi, millest ta Quine’ile rääkis.”
„Christian Fisher … Kus ta töötab?”
„Põmmpea,” pomises Strike. „Ma ei küsinud. Olen ikka täiesti läbi. Ta on kirjastaja … tuntud kirjastaja.”
„Pole hullu. Küll ma ta üles leian. Mine magama.”
Kui klaasuks oli teist korda sulgunud, pöördus Robini tähelepanu Google’ile. Kolmekümne sekundi pärast oli tal teada, et Christian Fisher on Exmouth Marketil asuva väikese kirjastuse Crossfire asutaja.
Kirjastaja numbrit valides meenus talle pulmakutse, mis oli nüüdseks oodanud tema käekotis juba nädala jagu. Robin polnud veel öelnud Strike’ile enda ja Matthew’ abiellumise päeva, nagu polnud öelnud ka Matthew’le, et ta tahaks oma ülemuse pulma kutsuda. Kui neljapäevane kohtumine läheks hästi …
„Crossfire,” ütles kile hääl telefonis. Robin koondas kogu tähelepanu käsil olevale tööle.
5. peatükk
Pole midagi nii lõpmata pahandavat kui inimese enda mõtted.
Kui kell oli samal õhtul kakskümmend minutit üheksa läbi, lamas Strike T-särgi ja aluspükste väel pehmel päevatekil, tema kõrval toolil olid kaasa võetud karriga raguu jäänused ja ta luges ajalehtede spordikülgi, samal ajal aga tulid ekraaniga voodi poole seatud telerist uudised. Metallvarras, mis asendas tema parema jala sääreluud, helkis hõbedaselt voodi kõrvale asetatud odava laualambi valguses.
Kolmapäeva õhtul pidi näidatama Inglismaa-Prantsusmaa sõpruskohtumist, aga Strike’i huvitas palju rohkem Arsenali kodune mäng Spursiga1 järgmisel laupäeval. Ta oli onu Tedi eeskujul juba varasest noorusest saadik Arsenali andunud poolehoidja. Miks onu Ted relvameistrite poolt oli, ehkki ta saatis kogu elu mööda Cornwallis, oli küsimus, mida Strike polnud kunagi esitanud.
Kõrval olevast väikesest aknast paistvas hägusalt helendavas taevas üritasid tähed isegi vilkuda. Paar tundi päevast und ei olnud sama hästi kui üldse mitte leevendanud tema väsimust, aga ta ei olnud ikka veel päris valmis magama minema, eriti veel pärast suurt lamba-riisirooga ja pinti õlut. Robini käekirjaga märkmepaber oli tema kõrval voodil. Neiu oli selle talle andud, kui ta õhtul büroost lahkus. Sellele oli üles tähendatud kaks kohtumist. Esimene oli:
Christian Fisher, homme kell 9 hommikul, Crossfire Publishing,
Exmouth Market
„Miks tahab ta minuga kokku saada?” oli Strike neiu käest küsinud. „Mul on vaja ainult selle peidupaiga aadressi, millest ta Quine’ile rääkis.”
„Tean,” vastas Robin, „just nii ma talle ütlesingi, aga jäi mulje, et ta on väga huvitatud kohtumisest sinuga. Ütles, et saaks kohtuda homme kell üheksa ja ei nõustu mingi eitava vastusega.”
Mis asja ma õigupoolest lootsin? arutas Strike pahaselt ülestähendust põrnitsedes.
Väsinuna oli ta täna hommikul lubanud pahameelel saada võitu oma paremast minast ja jätnud pigisse jõuka kliendi, kes oleks võinud talle veel rohkem tööd anda. Seejärel oli ta lasknud Leonora Quine’il endast nagu teerulliga üle sõita ja ta ülimalt kahtlasest tasuväljavaatest hoolimata kliendiks võtnud. Nüüd, kui naist enam tema silma all polnud, oli raske meenutada seda segu kaastundest ja uudishimust, mis olid sundinud teda asja edasi ajama. Nüüd katusekambri sügavas ja külmas vaikuses tundus nõusolek otsida üles naise tusatsev abikaasa donkihhotelik ja vastutustundetu. Kas polnud võlgade tagasimaksmise kogu mõte selles, et uuesti saada pisut vaba aega: laupäeva pärastlõuna Emiratesi staadionil, pühapäev voodis? Pärast kuudepikkust vaheaegadeta tööd teenis ta viimaks ka raha ja sai kliente mitte üksnes tänu esimesele kuulsusesähvatusele, vaid ka tänu vaiksemale info levikule suust suhu. Kas ta poleks võinud taluda William Bakerit veel kolm nädalat?
Ja mispärast, küsis Strike Robini käega kirjutatud meeldetuletust jälle tunnistades, oli Christian Fisher nii põnevil, et soovis temaga isiklikult kokku saada? Kas põhjus võis olla Strike ise, olgu siis kui Lula Landry juhtumi lahendaja või (mis oli palju halvem) kui Jonny Rokeby poeg? Oli väga raske mõõta omaenda tuntuse suurust. Strike oli eeldanud, et tema ootamatu kuulsusepuhangu lained on juba hääbumas. Mõni aeg tagasi olid need käinud kõrgelt, aga ajakirjanike jutt rauges juba mitme kuu eest ja peaaegu sama palju oli möödas ajast, kui tema nimi kõlas mistahes neutraalses kontekstis ja vastu kajas ikka Lula Landry nimi. Nüüd olid võõrad inimesed jõudnud jälle sinna tagasi,
Jalgpalliklubi Tottenham Hotspurs rahvapärane nimetus. –