Siidiuss. Robert Galbraith
„Noh, ma ei hakkagi siis seda otsima.”
Mees istus naeratades Strike’i vastu tugitooli.
„Niisiis, vahest ma tohin küsida, kes teid palkas? Kas võin pakkuda?”
„Palun väga,” tähendas Strike, kellel põhimõtteliselt polnud midagi oletuste vastu.
„Kas Daniel Chard või Michael Francourt,” arvas Fisher. „Kas mul on õigus?”
Tema ühte punkti vaatavad silmad prilliklaaside taga olid nagu säravad helmed. Ehkki Strike ei näidanud seda välja, tekitas küsimus temas hämmeldust. Michael Fancourt oli väga kuulus kirjanik, kes oli võitnud hiljuti tähtsa kirjandusauhinna. Miks pidi tema olema huvitatud Quine’i kadumisest?
„Paraku ei ole,” sõnas Strike. „Hoopis Quine’i abikaasa Leonora.”
Fisheri jahmatus oli peaaegu koomiline.
„Tema abikaasa?” kordas ta ilmetult. „See hall hiireke, kes näeb välja nagu Rose West?2 Mis hea pärast tema eradetektiivi palkas?”
„Tema abikaasa on kadunud. On ära olnud juba üksteist päeva.”
„Quine on kadunud?! Aga … aga siis …”
Strike sai nüüd aru, et Fisher oli oodanud, ja oodanud suure huviga hoopis teistsugust jutuajamist.
„Aga miks ta saatis siis teid minu juurde?”
„Ta arvab, et teie teate, kus Quine on?”
„Kust põrgut mina peaks seda teadma?” küsis Fisher ja näis olevat tõeliselt hämmingus. „Ta ei ole minu sõber.”
„Proua Quine ütleb, et kuulis teid peol rääkimas tema abikaasaga kirjanike pelgupaigast …”
„Ahaa,” lausus Fisher, „Bigley Hall, muidugi. Aga seal ei saa Owen küll olla!” Naerdes oli ta nagu prillitatud haldjas Puck, kelle lõbusus on vürtsitatud kavalusega. „Nad ei laseks Owen Quine’i sisse isegi siis, kui ta maksaks neile. Sündinud tülitekitaja! Ja üks seda kohta pidavatest naistest ei salli teda silmaotsaski. Owen kirjutas tema esikromaanile vastiku arvustuse ja seda talle andeks ei anta.”
„Kas võiksite mulle siiski sealse numbri anda?” palus Strike.
„Mul on see siin,” tähendas Fisher ja tõmbas teksapükste tagataskust mobiili. „Ma helistan kohe …”
Ja seda ta tegigi, asetas telefoni lauale nende vahele ja lülitas selle valjuhääldi sisse, et Srike ka kuuleks. Pärast lausa minut aega kestnud helinat vastas hingeldav naishääl:
„Bigley Hall.”
„Tervitus! Kas Shannon? Siin Chris Fisher Crossfire’st.”
„Oi, tere Chris, kuidas elad?”
Fisheri kabineti uks avanes ja töntsakas tõmmu neiu eesruumist tuli sisse, asetas midagi ütlemata late Fisheri ette ja lahkus.
„Ma helistan selleks, Shan,” ütles Fisher, kui uks oli kinni klõpsatanud, „et küsida, kas Owen Quine on äkki sinu juures. Ega ta ei ole sinna ilmunud?”
„Quine?”
Ehkki seda väljendas ainult kaugelt tulnud plekine ühesilbiline sõna, oli naise põlglikku sallimatust selgesti tunda ka kohapeal raamaturiiuleid täis ruumis.
„Just, kas oled teda näinud?”
„Ei ole, juba mitte aasta või rohkemgi. Milles asi? Ega ta ei mõtle ometi siia tulla? Võin sulle kohe öelda, et kuigi teretulnud ta siin ei ole.”
„Ära muretse, Shan, minu arust on tema naine asjast täiesti valesti aru saanud. Varsti näeme!”
Fisher katkestas naise hüvastijätusõnad, et kiiremini Strike’i poole pöörduda.
„Nägite?” küsis ta. „Ma ju ütlesin. Ta ei saanud Bigley Halli minna, isegi kui oleks tahtnud.”
„Kas teie poleks võinud seda tema naisele öelda, kui ta teile helistas?”
„Ah siis sellepärast ta helistaski!” vastas Fisher ilmel, et talle hakkab nüüd midagi koitma. „Arvasin, et Owen käskis tal mulle helistada.”
„Miks ta pidi laskma naisel teile helistada?”
„Noh, teate küll,” ütles Fisher kerge naeratusega, aga kui Strike vastu ei naeratanud, tõi kirjastaja kuuldavale lühikese naerupahvaku ja jätkas: „„Bombyx Mori” pärast. Minu meelest on see Quine’ile tüüpiline, et lasta naisel mulle helistada ja maad kuulata.”
„„Bombyx Mori”,” kordas Strike, üritades alla suruda küsivat või hämmeldunud tooni.
„Jaa, ma arvasin, et Quine hakkab mulle peale käima ja uurima, kas pole siiski võimalust, et ma selle avaldan. See on just tema moodi, lasta naisel helistada. Aga kui keegi praegu ongi nõus „Bombyx Mori” ette võtma, siis mina see küll ei ole. Meie oleme väike kamp. Me ei saa endale kohtuskäimist lubada.”
„„Bombyx Mori” on Quine’i uus romaan?”
„Jah,” kostis Fisher ja rüüpas sõõmu latet, olles ilmselt oma mõtete kütkeis. „Nõndaks, ta on siis kadunud … Mina oleks arvanud, et ta tahab asjade kulgu kõrvalt vaadata ja peenikest naeru pidada. Minu meelest võiks kogu asi selles olla. Või äkki ta kaotas kannatuse? See poleks aga Oweni moodi.”
„Kui kaua te olete Quine’i töid avaldanud?” küsis Strike. Fisher heitis talle hämmastunud pilgu.
„Ma pole tema töid üldse avaldanud!”
„Arvasin …”
„Tema viimase kolme – või oli neid neli? – raamatu kirjastaja on Roper Chard. Asi oli nii, et sain paari kuu eest ühel peol kokku tema agendi Liz Tasseliga, kes ütles mulle omavahel – ta usaldab väheseid –, et ei tea, kui kaua mõtleb Roper Chard veel Oweniga asju ajada, ja siis ma pakkusingi, et olen meelsasti nõus tema järgmist raamatut vaatama. Quine’i puhul, kes on nii halb kirjanik, et see on omamoodi hea, võiks marketingiga üht-teist saavutada. Igatahes,” ütles Fisher, „on „Howardi patt” tema kirjutatud. Ja see on hea raamat. Arvasin, et tal võib veel midagi varuks olla.”
„Kas ta saatis teile „Bombyx Mori” käsikirja?” küsis Strike kobamisi ja kirus ennast mõttes selle pealiskaudsuse pärast, mida ta oli eelmisel päeval Leonora Quine’i küsitledes ilmutanud. Just nii juhtub, kui võtad kliente vastu, ise väsimusest poolsurnud. Strike oli harjunud minema kohtumistele, teades rohkem kui küsitletav, ja nüüd tundis ta ennast kummaliselt abituna.
„Jaa, ta saatis mulle jalgrattakulleriga ühe eksemplari üle-eelmisel reedel,” sõnas Fischer veelgi vallatuma naeratuse saatel. „See oli suurim viga kogu vaese Lizi elu jooksul.”
„Mispärast?”
„Sest ta polnud seda ilmselt korralikult lugenud või siis vähemalt mitte lõpuni. Umbes kaks tundi pärast selle saabumist sain telefoni järgmise sõnumi: „Chris, juhtus eksitus, saatsin sulle vale käsikirja. Palun ära hakka seda lugema ja parem saada mulle kohe tagasi. Olen kantseleis ja võtan selle ise vastu.” Ma pole Liz Tasselit veel kunagi niisugusena näinud. Harilikult on ta hirmuäratav naine. Paneb täiskasvanud mehed enda ees lömitama.”
„Ja kas saatsite selle tagasi?”
„Muidugi mitte,” vastas Fisher. „Kulutasin suurema osa laupäevast, et seda lugeda.”
„Ja siis?” küsis Strike.
„Kas keegi pole teile midagi öelnud?”
„Mulle …?”
„Mis seal sees on,” seletas Fisher. „Millega ta on hakkama saanud?”
„Millega ta on hakkama saanud?”
Fisheri naeratus kadus. Ta asetas oma kohvitassi lauale.
„Üks Londoni tippadvokaate,” ütles mees, „hoiatas mind, et ma seda ei avaldaks.”
„Kes
Rose West – Inglismaal 1990. aastate lõpul vangi mõistetud sarimõrvar.