Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma. Michael Lewis

      See raamat sai alguse juhuslikult, kui töötasin parajasti teise, Wall Streetist ja 2008. aasta USA finantskrahhist kõneleva raamatu kallal. Mind oli hakanud huvitama tilluke käputäis investoreid, kes olid kõrge krediidiriskiga eluasemelaenude (subprime mortgage) turu kokkuvarisemise pealt teeninud kopsaka varanduse. 2004. aastal lõid Wall Streeti suurimad investeerimispangad vahendi, millega iseennast hävitada – see oli kõrge krediidiriskiga eluasemelaenude võlakirjade kindlustus maksejõuetuse vastu. Krediidiriski vahetustehing võimaldas investoritel panustada suvalise võlakirja hinna langusele, seda „lühikeseks müües“. Tegemist on kindlustuslepinguga, kuid see on iseäralik kindlustusleping, kuna kindlustatav vara ei pea kuuluma kindlustuspoliisi ostjale. Ükski kindlustusfirma ei saa teiega seaduslikult sõlmida tulekindlustuslepingut teise inimese maja kohta, kuid finantsturgudel võidakse teile müüa kindlustuspoliis teise isiku investeeringuriski vastu, ja neid müüaksegi. Sajad investorid üritasid krediidiriski vahetustehingute turul kätt proovida – aimas ju suur hulk inimesi ebamääraselt, et võlgadele rajatud USA eluasemeturg ei ole jätkusuutlik –, kuid ainult umbes viisteist inimest võtsid asja tõsiselt ning panustasid hiigelsummasid Ameerika rahandust ootavale tohutule kukkumisele. Enamasti juhtisid need inimesed riskikapitalifonde Londonis või New Yorgis ning enamikul neist oli kombeks ajakirjanikke vältida. Sel teemal ja sel hetkel olid nad aga üllatavalt avameelsed. Kõik nad olid tundnud end kummalise erakuna, nagu oleks mõistuse kaotanud maailmas terve mõistus alles ainult neil; nende jutust jäi mulje, et nad tundsid end nagu istuksid üksi vaikselt oma väikeses paadis ja vaataksid pealt, kuidas Titanic jäämäele otsa põrutab.

      Mõnede temperamendile aga üksindus ja vaikus ei sobinud. Sellesse kategooriasse kuulus ka Texase osariigis Dallases asuva Hayman Capitali nimelise hedge-fondi juht. Tema nimi oli Kyle Bass. Bass oli hilistes kolmekümnendates põline teksaslane, kes oma karjääri esimestel aastatel tegeles võlakirjade müügiga Wall Streeti firmades, sealhulgas seitse aastat Bear Stearnsis. 2006. aasta lõpu paiku võttis ta Wall Streeti karjääri vältel säästetud 10 miljonist dollarist poole, ajas teistelt kokku veel 500 miljonit, lõi oma riskikapitalifondi ning otsustas riskida suurelt, tehes panuse kõrge krediidiriskiga eluasemelaenude turu krahhile. Seejärel lendas ta New Yorki vanu sõpru hoiatama, et nood on koos suure hulga teiste rumalate investoritega valel poolel. Bear Stearnsi väärtpaberikauplejaid aga ei huvitanud tema jutt. „Vaata, kuidas sa ise oma riskid maandatud saad, küll mina enda omade eest hoolitsen,“ vastas üks nende seast. 2008. aasta lõpuks, kui ma Dallasesse Bassiga kohtuma sõitsin, oli kõrge krediidiriskiga eluasemelaenudega tagatud väärtpaberite turgu ning ühtlasi ka Bear Stearnsi tabanud krahh. Mees oli nüüd rikas ja investeerijate ringkonnas mõnevõrra kuuluski. Ta ise aga oli halbade eluasemelaenudega tagatud võlakirjade hävingu juba peast välja visanud: kasum käes, valdas teda uus, kõike muud tagaplaanile tõrjuv huvi – valitsused. Ühendriikide valitsus tegeles parajasti Bear Stearnsi ja teiste Wall Streeti pankade väljastatud rämpslaenude kahjumite ülevõtmisega. Lõpuks võttis Föderaalreserv (USA keskpank) ühel või teisel viisil enda kanda ligikaudu kaks triljonit dollarit rämpsvõlakirjade kahjusid. Valitsus tegi sedasama, mida teisedki rikka ja arenenud maailma valitsused: erasektori hästitasustatud finantsistide väljastatud rämpslaenude kahjumid jäid kõikjal rahandusministeeriumide ja keskpankade kanda.

      Kyle Bassi arvates ei olnud finantskriis veel lõppenud. Rikaste lääneriikide valitsused surusid selle täisusalduse ja krediidi abil lihtsalt jõuga maha. Terve päeva kuulasin tema ja ta kolleegide juttu, millega see kõik võib lõppeda, nii et mu pea hakkas ringi käima. Enam ei räägitud ühtede või teiste võlakirjade krahhist. Jutt käis tervete riikide krahhist.

      Neil oli uus särav investeerimisidee. Selle põhjendus oli ligikaudu järgmine. 2002. aastast peale oli suuremas osas rikkast, arenenud maailmast kestnud teatud võltsbuum. See, mida peeti majanduskasvuks, põhines tegelikult üle jõu võetud laenudel: nende meeste umbkaudsel hinnangul oli 2002. aastast alates avaliku ja erasektori võlgnevus maailmas enam kui kahekordistunud – 84 triljonilt dollarilt 195 triljonile dollarile. „Sellist võlgnevuse akumuleerumist pole maailma ajaloos varem olnud,“ seletas Bass. Sisuliselt ei saanud panku, mis olid väljastanud suurema osa neist laenudest, enam pidada eraettevõteteks, vaid kohapealsete valitsuste pikenduseks, mis uskusid kindlalt, et kriisi korral tullakse neile appi. Rikaste riikide avaliku sektori võlatase oli ohtlikult kõrge ja see tõusis kriisile reageerimise käigus kiires tempos. Nende riikide avaliku sektori võlg aga ei hõlmanud enam ametlikku avaliku sektori võlga, vaid konkreetse riigi pangandussüsteemi peaaegu kõiki võlgu, mis uue kriisi puhkedes valitsuse kanda jäetakse. „Esimese asjana tahtsimegi teada nende pangandussüsteemide võlgade kogumahtu, kõrvutatuna valitsuste tuludega. Andmete kogumine võttis aega neli kuud. Neid polnud kellelgi,“ rääkis Bass.

      Kokkuvõetult moodustasid need arvud jalustrabavad summad: Iirimaal oli oma suure ja aasta-aastalt kasvava eelarvedefitsiidiga kogunenud võlgu rohkem kui kahekümne viie kordse aastase maksutulu mahus. Hispaania ja Prantsusmaa kuhjunud võlgnevused ületasid nende aastase maksutulu rohkem kui kümme korda. Ajaloos olid nii suured valitsuste võlad lõppenud valitsuste pankrotiga. „Minu arvates on nende maade jaoks üksainus lahendus,“ ütles Bass. „Nad peavad hakkama koostama eelarveid ülejäägiga. Aga enne hakkab siga lendama, kui nemad selliseid eelarveid tegema.“

      Siiski tundus talle, et midagi jääb puudu. „Hakkasin otsima, kes teaks midagi riikide pankrottide ajaloost,“ jutustas Bass. Ta leidiski selle ala juhtiva asjatundja, Harvardi ülikooli professori Kenneth Rogoffi, kel juhtumisi oli just koos kolleeg Carmen Reinhartiga käsil raamat riikide finantskrahhide ajaloost: „This Time Is Different: Eight Centuries of Financial Folly“. „Me näitasime neid arve Rogoffile,“ rääkis Bass, „tema vaatas neid ja ütles siis rahulikult: „Mina ei usu, et asi nii hull on“, mispeale mina ütlesin: „Kuulge ometi! Teie olete riikide eelarvete alal parim asjatundja maailmas. Teie olete just õige inimene riigivõla probleemides nõu andma. Olete õpetanud Princetoni ülikoolis koos Ben Bernankega. Teie tegite Larry Summersi tema teise naisega tuttavaks. Kui teie ei tea, kes siis teab?“ Endamisi aga mõtlesin, et tegelikult ei huvita see teema keda kuraditki.“

      Siit johtuski Bassi uus investeerimisidee: kõrge krediidiriskiga kinnisvaralaenude kriis on sümptom, mitte põhjus. Põhjuseks olevad sügavamad sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid on aga alles. Hetkel, mil investorid seda mõistsid, lakkasid nad pidamast suurte lääneriikide valitsusi loomuldasa riskivabaks ning hakkasid valitsustele antavate laenude eest küsima kõrgemat intressimäära. Intressimäärade tõustes vajusid valitsused üha sügavamalt võlgadesse ja see omakorda tõi kaasa neile antavate laenude intressimäärade edasise kerkimise. Mõnel eriti murettekitaval juhul – Kreeka, Iirimaa, Jaapan – ollakse juba peaaegu jõudnud olukorrani, kus intresside pideva tõusu korral kulub kogu eelarve ainult võlaintresside tasumiseks. „Kui näiteks Jaapan peaks võtma laenu Prantsusmaa intressimääraga, ajaks ainuüksi intresside maksmise koormus valitsuse pankrotti,“ seletas Bass. Hetkel, mil finantsturud seda mõistavad, muutub nende suhtumine. Ja kui muutub investorite suhtumine, muutuvad need valitsused maksejõuetuks. („Kui usaldus kaob, siis see ei taastu. Lihtsalt ei taastu.“) Ja mis edasi? 2008. aasta finantskriis õnnestus peatada üksnes tänu investorite usule, et valitsused on suutelised oma pankade päästmiseks piisavalt laenu võtma. Mis juhtub aga siis, kui usk valitsustesse kaob?

      Teine ja suurem finantskriis seisis ees – Kyle Bassi ainus küsimus oli, millal see juhtub. 2008. aasta lõpus arvas ta, et esimesena langeb Kreeka, mis tõenäoliselt vallandab euro krahhi. Tema hinnangul võis see juhtuda kahe aasta jooksul, kuid ta polnud ajastuses väga kindel. „Oletame, et see ei juhtu mitte kahe, vaid viie aasta jooksul,“ arutles ta. „Või ütleme, et see juhtub seitsme aasta pärast. Kas ma peaksin ootama, kuni see käes on, enne kui midagi ette võtta, või võtan kohe midagi ette? Loomulikult kohe. Sest kui juba inimesed hakkavad riigi maksejõuetust tõenäoliseks pidama, siis on kallis osta. Kui ootama jääd, riskid kaotusega.“

      Meie tutvudes oli ta just ostnud esimesed maksejõuetusriski kindlustused nende riikide kohta, mis tema ja ta analüütikute tiimi meelest suure tõenäosusega pole suutelised oma võlgu maksma: Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Šveits, Portugal ja Hispaania. Lepingud sõlmis ta otse nende väheste suurte Wall Streeti firmadega – Goldman Sachs, J. P. Morgan, Morgan Stanley –, mida suure tõenäosusega ei lasta pankrotti minna, ent siiski kaheldes, kas need firmad veelgi