Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma. Michael Lewis
aga soovite paljastada oma võhiklikkust Islandi asjades, siis piisab nimetada Siggor Sigfússoni nimelist inimest härra Sigfússoniks või Kristin Pétursdóttirit proua Pétursdóttiriks. Igatahes eeldatakse, et kõik vestluses osalejad saavad aru, kellest käib jutt, ja iialgi ei kuule te kedagi küsivat, millist Siggorit õieti silmas peetakse.
Kuna Island on tegelikult lihtsalt üks suur perekond, siis on lausa piinlik tülitada islandlasi küsimusega, kas nad Björki tunnevad. Loomulikult nad tunnevad Björki, kes siis teda ei tunne! Ja kes ülepea poleks teda tundnud juba siis, kui ta oli alles kaheaastane! „Jah, ma tunnen Björki,“ vastab Islandi ülikooli professor mu küsimusele tülpinult. „Ta ei oska laulda ja ma tean lapsepõlvest saadik tema ema, nad on mõlemad peast segased. See, et ta on nii kuulus väljaspool Islandit, ütleb rohkem maailma kui Björki kohta.“
Suureks perekonnaks maskeerunud riigis elamise üks eeliseid on puuduv vajadus midagi seletada – igaüks teab, mida on vaja teada. Mõistsin kiiresti, et näiteks teeküsimine on siin tavalisest sootuks suurem ajaraiskamine. Nõnda nagu eeldatakse, et te teate, millisest Bjornjolferist igal konkreetsel puhul jutt käib, nii eeldatakse ka, et teate oma asukohta kaardil. Kaks täiskasvanut – üks on pankur, kelle kontor asub kolm kvartalit eemal – ei oska kumbki mulle juhatada, kuidas ma leian peaministri kantselei. Veel kolmel täiskasvanul, kõik Islandi rahvusgaleriist vähem kui kolme kvartali kaugusel, pole mingit aimu, kuidas rahvusgaleriid leida. Kui ma rahvusmuuseumi leti taga olevale lahkele keskealisele naisterahvale kurdan, et mulle tundub, et ükski islandlane ei tea teed siia, vastab ta: „Tegelikult ei teagi keegi meie maast mitte midagi. Läinud nädalal käisid siin Islandi keskkooliõpilased ja nende õpetaja palus nimetada ühe Islandi 19. sajandi maalikunstniku. Mitte keegi ei teadnud. Mitte ükski. Üks ütles Halldór Laxness!“ (Laxness sai 1955. aastal Nobeli kirjanduspreemia, mis jäi suurimaks islandlasele osaks saanud ülemaailmseks tunnustuseks kuni 1980. aastateni, mil kaks islandi naist teineteise järel võitsid Miss Maailma tiitli.)
MAAILMA KATAVAD rõugearmidena linnad, mis istuvad otsekui pommi otsas. Pommid ei ole veel plahvatanud, aga süütenöörid on süüdatud ja keegi ei suuda kustutamiseks midagi ette võtta. Vahetult enne Lehman Brothersi krahhi võis Manhattanil jalutades näha tühje kauplusi, tühje tänavaid ja tühje taksosid, seda isegi vihma ajal – inimesed olid pommi lõhkemise eel pakku läinud. Reykjavíkis valitses samasugune hukatuse-eelne meeleolu, aga süütenöör põles veidralt. Valitsus käsib välja maksta kolme kuupalga suuruse lahkumishüvitise ja nii said paljud töö kaotanud pankurid palka kuni veebruari alguseni, mil valitsus järsku kukkus. Krooni kurss valuutakorvi suhtes on langenud madalamale kui kolmandik buumiaegsest väärtusest. Kuna Island impordib kõike peale soojuse ja kala, tõuseb sõna otseses mõttes kõigi asjade hind detsembri keskpaigas lakke. Üks uus valitsuses töötav sõber jutustab, kuidas ta läks poodi lampi ostma. Müüja oli naisele öelnud, et oli just viimase sellise lambi ära müünud, kuid võib talle Rootsist uue tellida – eelmisest lambist umbes kolm korda kallimalt.
Siiski ei tundu olevat suurt erinevust üleöö hävingu üle elanud ühiskonna ja tolle ühiskonna vahel, mis eksisteeris päev varem, mil ühiskond uskus end olevat rikkama kui kunagi varem. Sobiv näide on Islandi keskpank. Island võtab päris kindlasti vääringuna kasutusele euro ning kroon lakkab olemast. Ilma kroonita pole vajadust keskpanga järele, kes kohaliku valuuta stabiilsuse eest hoolitseks ja intressimäära kehtestaks. Selles asutuses kükitab Davíð Oddsson, Islandi tõusu ja languse arhitekt. 1980. aastatel langes Oddsson Milton Friedmani lummusesse, kes oli suurepärane majandusteadlane ja võimeline veenma isegi terve elu valitsuses töötanud inimesi selles, et valitsuses töötamine on oma elu raiskamine. Nii pühendus Oddsson eesmärgile anda Islandi rahvale vabadus, mille all ta pidas silmas vabadust igasugusest valitsuse kontrollist. Peaministrina alandas ta makse, erastas tootmise, lasi kauplemise vabaks ja lõpuks erastas 2002. aastal pangad. Viimaks peaministri ametist tüdinenud, lasi ta end määrata keskpanga juhiks, vaatamata sellele, et tal puudus panganduskogemus ja ta oli hoopis luuletaja.
Pärast krahhi kössitas ta pangas oma kabinetis ja keeldus igasugustest intervjuudest. Kõrged valitsusametnikud räägivad täitsa tõsimeeli, et arvatavasti tegeleb ta suurema osa ajast luuletuste kirjutamisega. (Veebruaris 2009 palub uus nõukogu tal lahkuda.) Välispidiselt on Islandi keskpank endiselt elegantne must tempel, näoga vastu sadama kaldajärsakut. Tõsise olemisega inimesed käivad vanaviisi sisse ja välja. Kõrvalasuval mäekünkal kelgutavad poisijõnglased ja neile ei lähe vähimatki korda, et nad mängivad sellessamas paigas, kust vallandus maailma tabanud häda. Väliselt paistab kõik samasugune nagu enne krahhi, ehkki tegelikult on kõik nii teistsugune kui üldse olla saab. Süütenöör põleb ja leek on jõudmas pommini.
Kui Neil Armstrong Apollo 11st väljudes astus oma väikese sammu, mõtles ta arvatavasti nii: ohoo, see siin sarnaneb Islandiga – mis siis, et Kuu pole üldse Islandi moodi. Kuid tema oli turist ja turisti arvamus mingist kohast on paratamatult moonutatud: ta kohtab ebatüüpilisi inimesi, tal on ebatüüpilised muljed ning ta kalpsab ringi, surudes sellele paigale peale omaenese peas olevaid fantaasiakujutelmi. Saanud turistiks globaalses kõrgfinantsmaailmas, tekkis Islandil sama probleem mis Neil Armstrongil. Islandlased on planeedi kõige tihedamas suguluses inimolendid – geneetikud kasutavad neid sageli oma uuringutes. Nad olid oma kaugel saarel elanud 1100 aastat ilma igasuguste laenukapitaliga võimendatud oskamatute tehinguteta, ilma jõuliste ülevõtmisteta, ilma tuletisinstrumentidega kauplemiseta, isegi ilma pisifinantskelmusteta. 2003. aastal Goldman Sachsi ja Morgan Stanleyga ühe laua taha istudes oli neil sellest, millega üks investeerimispankur tegeleb ja kuidas käitub, kaunis udune aim – nopitud põhiliselt noorte islandlaste kogemustest mitmesugustes Ameerika ärikoolides. Nii et see, mida nad rahaga tegid, räägib küllap niisama palju Ameerikas 2003. aasta paiku valitsenud arusaamadest kui islandlaste omadest. Näiteks taipasid nad kohe, et finantsalal ei tegelda ettevõtlusega tootmise mõttes, vaid kaubeldakse paberitükikestega. Ja raha välja laenates ei edendata lihtsalt ettevõtlust, vaid rahastatakse sõpru ja perekonnaliikmeid, et nood saaksid osta ja omada kõikvõimalikke asju nagu tõelised investeerimispankurid: kortereid Beverly Hillsi majades, Briti jalgpallimeeskondi ja kaubamaju, Taani lennuliine ja meediakompaniisid, Norra panku ja India elektrijaamu.
Suurim Ameerika finantsõppetund, millest islandlased õppust võtsid, oli järgmine: kuna varade hinnad aina kasvavad, on tähtis neid laenuraha eest osta võimalikult palju. 2007. aastaks oli islandlastel välismaist vara umbkaudu 50 korda rohkem kui 2002. aastal. Nad ostsid eralennukeid ning rendikinnisvara Londonis ja Kopenhaagenis. Nad maksid hiigelsummasid teenuste eest, mida seni polnud Islandil keegi osanud tahta. „Üks kutt pidas sünnipäeva ning tõi miljoni dollari eest lennukiga Elton Johni kaht laulu laulma,“ räägib mulle Vasakpoolsete ja Roheliste Liidu juht Steingrimur Sigfússon siira uskumatusega. „Kusjuures etteaste ise polnud suurem asi.“ Osteti osalusi ettevõtetes, millest ei omatud mingit aimu, ja jagati enda ümber tunglevatele inimestele õpetusi, mida teha – just nagu tõelised Ameerika investeerimispankurid! Näiteks ostis üks investeerimisfirma FL Group, Glitnir-panga suurosanik, 8,25-protsendilise osaluse American Airlinesi emafirmas. Mitte keegi FL Groupis ei olnud iial reaalselt ühtegi lennukompaniid juhtinud, mitte kellelgi FL Groupist ei olnud nimetamisväärset lennufirmas töötamise kogemustki. See ei seganud FL Groupi õpetamast American Airlinesi, kuidas tuleb lennufirmat juhtida. „Olles jälginud firmat ligidalt pikema aja jooksul,“ pidas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi ärijuhtimiskooli lõpetanud FL Groupi tegevjuht Hannes Smárason varsti pärast osaluse ostmist tarvilikuks pressiteates öelda, „on meie ettepanek teha varad rahaks … mida saaks kasutada võlgnevuse vähendamiseks või siis osanikele kapitali tagastamiseks.“
Ka ei olnud islandlased ostude tegemisel eriti valivad. Rääkisin New Yorgis ühe riskifondiga, mis 2006. aasta lõpus oli avastanud enda meelest kerge saagi: nõrga Skandinaavia panga, mis üha nõrgenes. Riskikapitalifond müüs oma positsiooni lühikeseks ja siis ilmus otsekui välk selgest taevast Kaupþing ja ostis peatselt kaduvas firmas kümneprotsendilise osaluse, ajades aktsiahinna absurdselt kõrgeks. Rääkisin ühe teise riskikapitalifondiga Londonis, mis oli paljudest Islandi pankade võimendusega väljaostudest (LBO) nii hämmeldunud, et palkas eradetektiivid Islandi finantssüsteemis toimuvat välja selgitama. Eradetektiivid koostasid diagrammi, kus oli üksikasjadeni näha bütsantslik omavahel seotud üksuste võrgustik, mille