Hingede öö. Karl Ristikivi
lõpetamist veel arvasin kuulvat papagoi kähedat karjumist: “Kuld! Kuld!” Alati oli aga sellel hirmul olnud mingi ebareaalne põhjus, see oli fantaasiast välja kasvanud hirm. Enam-vähem täiskasvanuna olen seda tundnud ainult kaks korda, eespool nimetatud “Dr. Mabuse” ja Dreiseri “Vampiiri” puhul. Ainult et praegu polnud mul selleks mingit niigi konkreetset tõuget. See võib tunduda isegi naeruväärne, kui mõelda hoopis tõsisematele põhjustele, nagu ümberringi lõhkevad lennukipommid või küsimus mõne käsikirja saatusest, kui taskus pole rohkem kui kakskümmend senti postmargi ostmiseks. Aga teisest küljest on just selle tunde reaalne põhjendamatus nagu vabadus, mis ei sunni samal määral häbenema ja külmaverelist kangelast mängima.
Ma ei suutnud viimaks enam vastu pidada. Hakkasin seda isegi füüsiliselt tundma, mu jalad muutusid nõrgaks nagu mõnikord unes, kui pead mäest üles ronima. Pidin pääsema sellest halvavast külmast voolust niipea kui võimalik. Aga edasiminek muutus järjest raskemaks. Tundsin, et ma ei suuda tänavat lõpuni käia, seda kadalippu poleks ma jõudnud välja joosta. Sel tänaval ei paistnudki olevat lõppu – neoonreklaamide jahe värviline valgus tõmbas kaks näiliselt lõpmatuses ühtivat paralleeljoont, millele pilvise taeva tühi pimedus veelgi näis pikkust lisavat. Katsusin leida pääsu, põigates esimesse vaiksesse risttänavasse. See mõte aitas mind hetkeks, olin leidnud mingi, kuigi üsna ajutise ja lähedase eesmärgi. Tundsin ennast peaaegu nagu tagaaetud kurjategija, kes iga hetk kardab tabamist. Mulle tundus jälle, nagu oleksin keelatud territooriumil. Nende inimeste põlgus ja viha, mida tundsin otse füüsiliselt, nii nagu vastu nägu puhuvat jäist tuult, sai sellega mingi isikliku varjundi. Ja peale selle tundus see olevat ka põhjendatud. Ma ei saanud ennast isegi mitte moraalselt kaitsta. Mul polnud ju mingit õigust siin käia.
Ruum, mille ma oma maise kehaga täitsin, oli tegelikult määratud teistele. Olin võõras, kutsumata võõras.
Surusin ennast kõnnitee majadepoolsesse serva, otse vastu seina, kus ma mitu korda komistasin väljaulatuvaile trepiastmetele. Aga enne kui esimene naer mu komistamise üle jõudis kõrvust kustuda, olin jõudnud vaikse põiktänavani, mis oli peaaegu pime, ja niipalju kui võis näha, täiesti inimtühi. Siiski, päris inimtühi see tänav enam ei olnud, kui ma sinna pöördusin. üks paar, poiss ja tüdruk, tihedalt üksteise ümbert kinni hoides, möödus minust pooljoostes ja kadus siis äkki, nagu oleksid nad mõnest nähtamatust uksest sisse astunud ja selle kohe endi järel kinni tõmmanud. Mulle tundus, nagu oleksin korraks tänavanurgal näinud selle tänava nime: Era tänav, aga see võis olla meeltepete, sest igatahes ei saanud sel tänaval siin olla eestikeelset nime.
Kogu tänav tundus kuidagi suletud, ärapööratud näoga. Aimasin millegipärast, et see pidi olema umbtänav, see ei viinud kuhugi, ja sellepärast ei olnud siin ka rahvast. Peaaegu kõik aknad olid pimedad, ainult paaril kõige ülemise korra aknal kaugemal säras kunstlik jõulutäht. ühes aknas paistis peegeldus vilkuvaist küünlatuledest, aga kust see küünlavalgus tuli, seda ma ei leidnud. Alumise korra aknad olid varustatud kas luukidega või tugevate raudvõredega, võimalik, et siin oli kullassepaärisid. Tänav ise oli kitsas, aga kõnnitee lai ja sile, ja isegi selles pimeduses võisin märgata parketimustrit tumedatest ja heledatest kiviplaatidest. Kuulsin ainult oma samme kajavat – kaja tuli aga nii palju hiljem, et tundus, nagu kõnniks keegi mu järel. Algul pettis see mind, nii et ma vaatasin paar korda tagasi. Aga ma ei näinud seal midagi peale peatänava valguskuma.
Ei saa öelda, et ma oma hirmust siin kohe oleksin vabanenud. Alguses jälgis see mind, siis tundus, nagu varitseks see hoopis eespool. See tunne muutus veelgi sügavamaks ja tumedamaks, aga selle pinnale kerkis mingi sama mõistmatu ja põhjendamatu hulljulgus ja hoolimatus. Lapsepõlves olin mõnikord võidelnud pimeduse vastu vilistamisega, vahe oli ainult selles, et see vile nüüd ei saanud kuuldavaks. Mul oli korraga tunne, nagu läheksin vastu mingile seiklusele, mille olemusest mul polnud mingit aimu, mis mind aga ometi vastupandamatult meelitas. Tundsin isegi kerkivat väikest ootusärevust, peaaegu kannatamatust.
Tänav tegi siinkohal väikese käänaku ja selle möödudes nägin ootamatult valgusjuga, mis ühest majast lõikas risti läbi tänava. See tuli üllatusena, nii et ma korraks tasandasin sammu. Samas hakkasin kuulma nõrka muusikat, mis tõenäoliselt tuli samast majast. Kui ma jõudsin valgusvihuni, võisin näha, et see tuli uksest, mis tänava kommete vastaselt oli pärani avatud.
Leidsin sellele kohe lahenduse, mis tekitas väikese pettumustunde. Arvatavasti oli siin mingi avalik vana aasta ärasaatmine, mingi kõrvaltänavasse peidetud kino või teatrike. Sel kellaajal pidi etendus muidugi olema juba alanud, millega ka võis seletada, et polnud näha kedagi, kes oma samme oleks seadnud selle oaasi poole.
Lootsin, et mul siiski vahest õnnestub sinna hetkeks sisse astuda. Et uks oli nii kutsuvalt lahti, võis arvata, et nii vaeslapselikus kohas asuv saal ei olnud välja müüdud. Nii saaksin viimaks ikkagi paari krooni eest ostetud valguses ja soojuses veeta selle tunnikese, mis sellest aastast veel oli jäänud. See oleks muidugi tähendanud taganemist mu varem tehtud otsusest. Aga parem lõpetada vana aasta oma ebaõnnestumise tunnistamisega, kui et alustada uut aastat sellega.
Ja ma astusin sisse lahtisest uksest.
Wouldst thou be in a dream, and yet not sleep?
Muusika kostis nüüd juba üsna selgesti, sest ka järgmine uks otse saali oli lahti. Sealt tuli ka see hele valgus, mis oli paistnud tänavale, sest muidu oli eesruum üsna hämaralt valgustatud. Tükk, mida mängiti, oli mingi klaverikontsert, mida ma kindlasti olin varem kuulnud, mida ma aga kohe ära ei tundnud. See meenutas midagi, millel tänase õhtuga ei olnud mingit sidet – jasmiinilõhna. Läbi lahtise ukse võisin veel näha, et saalis istusid inimesed ridamisi asetatud toolidel, kuid see valgus, mis pealegi voolas otse vastu, oli nii hele mu veidi õrnaks muutunud silmadele, et ma midagi selgesti ei näinud. Pealegi on mu silmad juba loomult üsna tunduval määral astigmaatilised. Kõik paistis nagu läbi prilliklaasidele langenud udu.
Korraks tuli mulle tahtmine jälle tagasi minna, aga ma sundisin ennast siiski paigale jääma. Vaatasin ringi avaras, kuid madalas eesruumis, otsides kassaluuki. Aga ma ei näinud seda kuskil. Nägin ainult hämara ruumi tumedaid seinapaneele, mustade, otsegu suitsunud aampalkidega lage ja ainsa sisustusena tühjas ruumis garderoobi, mis asus vasakul ja oli kuhjatud üleriietega.
Astusin otsustavalt lahtise saaliukse poole. Sammud põranda kivitahvlitel kõlasid nii tugevasti, et ma siiski kohmetult peatusin. Teatud määral äratas mu tähelepanu seegi, et seda ruumi ei lahutanud tänavast mingi lävi või trepp, vaid et kõnnitee kiviparkett otse näis jätkuvat põrandana. Siis, kui ma seal seisin keset ruumi, tuli üks hallijuukseline vanamees, keda ma varem ei olnud märganud, kikivarbail mu juurde ja ütles sosinal: “Palun siiapoole!”
Ta pidi olema riietehoidja, sest ta viis mind garderoobi poole. Pikemalt mõtlemata andsin ära palitu ja kaabu ja sain vastu vaskplekist numbri, millele kiiret pilku heites nägin, et sellel arvu asemel seisis tähekombinatsioon XYZ. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest kogu aeg vaatasin ikka veel ringi, otsides mingit kassat, ja et ma seda ei leidnud, pöördusin tagasi, et küsida riietehoidjalt, kas vahest tema ei hoolitse ka piletimüügi eest.
Aga teda ei olnud enam seal ja garderoobi kõrval nägin väikest ust, mis oli pooliti avatud. Sealt teda otsima minna ei pidanud ma aga sündsaks.
Lähenesin nüüd ettevaatlikult saaliuksele, mille juures seisis kaks meest pikkades mustades kuubedes, milliseid ma pole enam sellest peale näinud, kui meil algkoolis käis üks koolinõunik, kelle võte selle lõhkise saba vahelt taskurätik välja õngitseda oli jätnud meile unustamatu elamuse. Nad olid mõlemad keskealised, pidulikkude ja tähtsate nägudega, rohkem inglise teenrite kui tavaliste rootsi uksehoidjate moodi. Mõnel teisel juhul poleks ma iialgi usaldanud neist mööda sisse tungida. Aga nüüd ei hoolinud ma isegi midagi välja mõelda juhuks, kui nad minult piletit nõuaksid. Kui ma oleksin teadnud, kui kaua see etendus juba on kestnud, oleksin ju võinud teha näo, nagu oleksin ainult vahepeal välja läinud. Selline võimalus on siin maal tegelikult olemas nii teatris kui ka kontserdil pärast esimest vaheaega. (Millest ei maksa järeldada, et ma oleksin seda võimalust kasutanud või soovitaksin kellelgi seda teha.) Aga ilma midagi ütlemata, isegi