Hingede öö. Karl Ristikivi
oli sama noormees, keda ma varem olin näinud. Pilt, mis mu mälusilma ette oli kerkinud, hakkas lainetama, muutus uduseks ja valgus laiali. Ma ei ole kunagi olnud väga kindel oma mälule nägude suhtes. Päris võõras inimene võib teinekord tunduda nii tuttav, et ma teda teretan, kuna mu sõbrad ja tuttavad sageli kaebavad, et ma neist tänaval võõra pilguga mööda lähen. Ja see siin oli pealegi väga harilik nägu, mis oleks võinud kuuluda mis tahes noorele, tugevale talupoisile. Ta näole polnud ta õnnetu seisund mingit jälge jätnud, see oli ümmargune ja täidlane, peaaegu oleks seda võinud priskeks nimetada.
Mind häiris veidi ka nimetatud onu William, kelle olemasolu oli raske siduda selle noormehe miljööga, keda ma varem olin näinud. Seal pidi olema veel midagi muud – olin märganud Bella näol hetkeks lehvivat seda pehmet, alandlikku ilmevarju, mis saadab meie sõnu, kui kõneleme äsjalahkunuist. Oli ka vähe usutav, et ma tookord oleksin võinud Ollele meelde jääda – me olime ju ainult paar lauset vahetanud, mis õieti midagi ei öelnud. Ja teda kindlasti ei kutsutud Olleks – nimede suhtes on mul siiski veel kaunis hea mälu.
Ta lubas tulla… Midagi niisugust polnud ma kindlasti lubanud. Aga see ei tähendanud lõpuks midagi. Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte mõnikord täita lubadust, mida kunagi pole antud? Ta rõõm oli igatahes ehtne, olgugi et ta ise võib-olla polnud see, kelleks mina teda pidasin, ja mina veel vähem see, kelleks tema mind pidas. Ka tema elu oli õieti ainult mängult-elamine.
Või siiski? Käed, ta moonutatud, kooldunud sõrmedega käed, ainus nähtav tunnus haigusest, mis teda lõplikult voodisse surus, neis ei võinud ma ometi eksida. Hoidusin neile vaatamast, aga ma nägin neid siiski. Ja siis pikksilm. Siingi hoidis ta käes pikksilma, kuigi siin polnud midagi aknast näha, pealegi kui seda kattis raske eesriie. Aga ma nägin midagi akna kõrval seinal. See oli kaart, mis kujutas Stokholmi saarestikku, merekaart ainult sinise merega ja valgete saartega, mis oli täis külvatud numbripuru.
Ma ei küsinud midagi, aga ta märkas mu pilku.
“Siit on hea vaadata,” ütles ta. “Siit paistab palju rohkem kui aknast – sealt ei paista midagi muud kui kõrvalmaja sein, ja sellest ma ei tea midagi. Õieti ei tahagi ma sellest midagi teada. Aga kaardil on pikksilmaga ka kõige väiksemad saared näha. Ja siis on seal laevateed. Ja nimed. Mõned neist on sulle kindlasti tuntud.”
“Oled neid muidugi kõiki kunagi näinud,” ütlesin ma. Polnud võimatu, et ta kunagi varem, oma tõelises elus, oli olnud meremees. “Ma ei tunne kaugeltki kõiki, aga on hea nii olla ja mõelda, kuidas nad võiksid tegelikkuses olla. Kahjuks ei jõudnud ma neid omal ajal näha, rääkimata sellest, et oleksin kaugemale välja pääsenud. Aga mis sellest, kui nad ei ole niisugused – ma ei pääse ju niikuinii kunagi neid nägema, nii et pole mingit pettumust karta.”
Miks ainult pettumust oodata? Miks ei võiks mõni saar tegelikkuses olla veel ilusam kui unistustes? Aga ma ei öelnud seda.
Eks olnud ma isegi niimoodi istunud ja kaarte vaadanud, vaimus rännanud ja võõraid nimesid nautinud. Eks olnud ma isegi mitu korda vaimus silmapiiri varjavast metsast mööda rutanud – et siis hiljem oma lihaste silmadega pettumust näha. Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.
Mõnikord on raske istuda võõra inimesega – ka sellega, keda tunned juba palju aastaid – , kui ei oska midagi öelda. Nüüd ma ei tundnud seda põgenema sundivat piinlikkust. Ma ei küsinud ta tervise järele, ma ei tulnud ka mingi leige lohutusega, et ta on kosunud või paranenud. See oleks olnud mõttetu. Tean isegi, kui tüütav see võib olla. Mul oli ometi kogu aeg tunne, et kui ma ainult tahaksin, võiksin alustada juttu ükskõik millest. Nüüd aga istusin ainult ja lasksin tal rääkida. Küllap see oligi, mida ta peamiselt soovis. Niikuinii tulid kõik teised rääkima, mis nad ise olid valmis mõelnud. Ometi oli temal palju rohkem aega olnud mõelda, millest ta tahaks rääkida.
“Mul on seal üks saar, mille ma olen eriti välja valinud. Ei, ma ei taha sugugi sinna saarele minna, veel vähem seal elada. Ma ainult kujutlen, missugune ta võiks olla. Ta on väga väike, isegi pikksilmas on ta vaevalt näha, ja tal pole mingit nime.”
“Kuidas saab midagi välja valida, millel ei ole nime?” küsisin ma.
“Tal ei ole teiste antud nime, aga ma olen talle ise nime leiutanud. Olen ristinud ta Lindude saareks, sest seal on alati palju linde.”
“Olen näinud selliseid merelindude saari ja need ei olnud just eriti ilusad. Ma küll ei tahaks heameelega niisugusel saarel istuda.”
“Seal on mitte ainult merelinde, vaid ka teisi. Peale selle – unistuste kajakad ei tee kunagi pähe… Seal on mõned puud ja põõsad, sest see saar on madalam ja ei ole nii kaljune kui teised. Välja arvatud saare idaosa, kus on üks suur ja kõrge kalju.”
“Siis peab see saar olema ju kaunis suur…”
Ta ei pannud mulle seda vahelesegamist ja illusiooni rikkumist pahaks, ta ainult naeratas kavalalt. Ta mõistis, et ma isegi seda tõsiselt nii ei mõelnud.
“Oota, kuuled kohe! Selle kalju nimi on Surnud Mehe mägi, ja see on heaks varjuks külmade idatuulte eest. Ta varjab kogu saart, sest see on ju nii väike. õieti ei ole seal saarel midagi muud, millest tasuks rääkida, seal ei ole ühtki maja ega ühtki inimest. Keegi ei taha sinna sõita, ma ei tea, miks.”
“Võib-olla on neil hirm Surnud Mehe mäe ees?”
“Võib-olla… Tõepoolest, sellele pole ma mõelnud, aga see oleks küll üks seletus. Siiski – kunagi käis seal üks tütarlaps, aga see hakkas ühel päeval lindusid kartma, ja siis ei tulnud ta enam tagasi. Linnud olid ka nagu hullud – nad lendasid kogu aeg ta ümber, nii et nad peaaegu riivasid teda oma tiibadega. Muuseas on see tütarlaps nüüd juba abielus. Ta abiellus mineval suvel ühe noormehega, kes tuli linnast ja võttis ta endaga kaasa.”
“Kas see tütarlaps on siin?” küsisin mõtlematult.
Ta nägu tõmbus äkki valulisse grimassi, aga see võis olla tingitud haigusest, mis ennast tunda andis. Võib-olla oli viimase süstimise mõju hakanud kaduma, valu oli vana tuttav, kes kasutas juhust, et korraks sisse astuda ja tere õhtust öelda.
“Muidugi – kus mujal ta peaks siis olema, kui meie mõlemad oleme siin,” ütles ta siis sama lihtsalt ja loomulikult, nagu ta oli kogu aeg rääkinud. Tundsin häbi, nagu oleksin küsinud midagi väga rumalasti – nii võib küsimishimuline väike laps teinekord äkki oma küsimust häbeneda.
Selles polnud ju midagi erilist – kuigi ma polnud näinud Lindude saart, siis tundsin ometi Surnud Mehe mäge. Minagi olin seda kartnud. Ja ma ei usu, et ma oleksin heameelega Lindude saarele sõitnud.
“Aga meri – suur avameri? Kas sa ei igatse mõnikord ka sinna?”
“Päris avamerd ei ole ma kunagi näinud, ja ma ei usu ka, et see mulle eriti meeldiks. Kui ei saa omal jõul üle läve, on nii palju lähedal, mida igatseda, et ei taha mõeldagi kaugetele randadele.”
See oli ju risti vastu sellele, mida ma varem olin kuulnud ja lugenud. Aga muidugi ei saa ma kuigi kõrgelt hinnata mu haige sõbra psühholoogilisi teadmisi. Ta ei teadnud nähtavasti, et ta igatses valesti.
“Muidugi olen lugenud,” ütles ta. “Aga ma ei tea, kas see on õige. Ma loen üldse palju, kuigi ma kõigest ei saa aru. Lugesin hiljuti, et ükski inimene ei saa teist aidata. Kas see peaks olema õige? Mis sa arvad?”
Arvan, et ükski inimene ei saa ise ennast aidata.”
“Aga siis on inimene ju täiesti abitu?”
“See ei tähenda sugugi seda. Ma ei usu nimelt, et kumbki raamat on täis tõde. Ei maksa üldse tähele panna, mis raamatutes seisab. Inimesed, kes neid kirjutavad, otsivad sageli ainult ilusaid ja sügavamõtteliselt kõlavaid sõnu, mis palju midagi ei tähenda. Ma olen ise ka raamatuid kirjutanud.”
“Kas tõesti? Päris suuri raamatuid kohe?”
(Ta võttis raamatu, veidi kõhkleva uudishimuga,