«Litteraria» sari. Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922. Elsbet Parek
pääsesid vaid restorani külastajad. Suurest pea-alleest pahemal, enne lossi, olid kaks piklikku klassitsistlikus stiilis sammastega katusealust – puuehitused 19. sajandi esimesest poolest. Lossi platsi ümber raudaeda ei olnud, kuigi loss oli Eestimaa kuberneri suvine residents. Lossi eest jalutati läbi alleele, mis otse mere äärde “Russalka” juurde kulges. Viimane oli ainus monument tolleaegses Kadriorus.
Konka.
Tagapool kujutas Kadriorg enesest täiesti metsikut parki, kus puudusid isegi kõnniteed, kus istuti murul ja nopiti metsikuid lilli. Mere ääres olid viimased hooned “Russalkast” veidi edasi: mõned puust villad. “Russalkast” linna pool olid pukkidel supelonnid, milleni pääses puust sillakestel. Tol ajal supeldi veel Kadriorus, kuna Tallinna lahe vesi oli palju puhtam praegusest. Pirita läks märksa hiljem moodi ja arenes tallinlaste peamiseks supelpaigaks. Mööda mere veert viis tee Marienborgi mõisani, kus kaunite pergolatega maalilised kivitrepid alla mereni laskusid. Sellelt kõrge asendiga arhitektuuriliselt ansamblilt avanes tore vaade Tallinnale. Hundikuristiku ja praeguse lauluväljaku ümbrus oli päris metsik. Seda Lasnamäe osa kutsuti Suhkrumäeks. Üldiselt olid Lasnamäel heinamaad ja kivimurrud.
Tolles sõjaaegses rahvast täistuubitud Tallinnas oli korterit saada peaaegu sama keeruline kui praeguses sotsialistlikus. Saime siiski ema sugulaste kaudu kahetoalise korteri Paldiski maantee algusesse vanasse hoovimajja. Meie elukohast veidi linna poole asetses Saarmanni suur kolmekorruseline kivimaja, mille alumisel korrusel paiknes Saarmanni saun – tolleaegses Tallinnas moodsaim.
Meie elamus polnud isegi elektrivalgust, millega Tartus juba aastaid olime harjunud, aga oli vesivarustus, mis puudus Tartus. Paldiski maantee majad lõppesid siis varsti peale raudteed. Viadukti sel ajal veel polnud, vaid oli lihtne ülekäigukoht. Raudtee taga paremal algas suur roheline Kristiine heinamaa ja selle taga kerkisid esimesed Pelgulinna tänavad.
Supelonnid.
Pelgulinn oli samasugune eesti linnaosa, nagu Karlova Pilpaküla Tartus: seal kerkisid ka ainult puumajad. Kesklinna kiviehitustest oli siingi kaugelt suurem osa saksa soost kodanike omad või kuulusid Vene kroonule. Eestlaste ühisettevõtteina kerkinud hooneid ja asutusi oli alles vähe, neist uhkemad Estonia teater, Laenu- ja Hoiuühisus (esimene liftiga maja Tallinnas) Jaani tänaval ja viimasena meie kommertskooli maja vastu Jaani kirikut.
Paldiski maanteed mööda linnast väljudes läksime jalutama Stroomi metsa. Selle metsatuka naabruses algas kinnine Seevaldi territoorium rea hoonetega. Mööda Paldiski maanteed edasi jõudis Haabersti mõisa juurde. Maanteest pahemale jäi ilus Veskimägi, paremale mere äärde romantiline Rocca al Mare, mis oli kinnine eramõisa park. Isegi Kadaka küla oli hea tüki maad linnast väljas. Ja kooliskäijad Kadaka küla lapsed olid linnas “kosti”-lastena.
Nagu juba mainitud, oli ka Tallinnas rohkesti sõjapõgenikke sakslastest hõivatud aladelt. Üksi lätlasi oli 6000 ümber. Läti klubi asetses Narva maantee algul kahekordses kivimajas, mille fassaadil oli suur kell – ajanäitaja. Maja on säilinud, aga kellata. Üldiselt oli Tallinna elanike arv tol ajal 160 000 ümber.
Igasuguste tarbeainete puudus hakkas end tugevasti tunda andma. Liha müük – nii kauplustes kui ka sööklates – oli normeeritud kolmele päevale nädalas. Mäletan suuri suhkrusabasid, kuigi olid juba sisse seatud nii suhkru- kui ka petrooleumitšekid. Tagavarad ei katnud tšekke. Samuti mäletan pikki piimasabasid. Oli terav puudus seebist ja kõigist medikamentidest. Sellest ajast on mul mälestusi sabades seismisest, õieti istumisest mööda välistreppe ja jooksmisest leivavankri järel. Nisujahu osteti ikka veel talupoegadelt, see päästis olukorra. Ka kartuli ja juurvilja puudust ma ei mäleta. Riietega joonduti küll ainult vanade ümbertegemisele.
Estonia uus teatrihoone tundus väga suur ja tore. Ent Estonia seltsi käsutuses oli ainult teatrisaal. Kontserdisaal ja valge saal olid sõja algusest peale võetud sõjaväehaigla alla. Vähenõudlik vana Estonia maja Väike-Tartu maanteel oli laulu- ja mänguseltsi Pandorini valduses. Selle juurde kuulus ka aed kõlakojaga, kus korraldati kontserte ja pidusid. Kinosid oli tolleaegses Tallinnas juba kümmekond. Neil kõigil olid eksootiliselt kõlavad nimed: Apollo (praegune Foorum), The Royal Vio (praegune Pioneer) ja Ekspress-Bio – Viru tänaval. Eriti tihti käisin väikeses Amuuris Harju tänaval – teisel korrusel, sissekäiguga kangi alt, mis II ilmasõja ajal nii traagiliselt ühes inimestega hävines. Aia tänaval oli Kasiino, Uuel tänaval – Ideal ja Mere puiesteel suurim kõigist Grand Marina (restaureeritult praegune Laevastiku Ohvitseride Maja). Paar aastat hiljem lisandusid eelmistele Passaašh (praegune Oktoober) – ja Modern Tartu maanteel. Suuremates kinodes esitati filmide kõrval ka kabareenumbreid. Esimestel Tallinna-aastatel külastasin kinosid vähe: küllap ei jätkunud selleks raha.
Ühes minu emaga Vanemuisest lahkunud näitlejate grupp siirdus Tallinna, et otsida uusi võimalusi teatri alal tegutsemiseks. Tallinnas oli ainsaks ja oma uue hoone tõttu uhkeks teatriks Estonia. Ent Estonia ujus tol ajal peamiselt opereti sõiduvees. Esijoones olenes see muidugi juhtkonnast. Ja operetipublikut leidus alati enam draamapublikust. Altermanni surmaga oli lõppenud üks tõsisemate püüdluste ajajärk. Andekas Paul Pinna tegi meelsasti nii operetti kui ka valimatut janti.
Tallinn. Turg ja Estonia hoone.
Estoniat valitses kindlal käel seltsi esimees notar Linnamägi – suur opereti pooldaja. Enamik draamanäitlejaid mängis kogu aja ka operetti, mis ei saanud jääda mõjuta nende kujunemisele. Erna Villmer oli tol ajal vist ainus estoonlastest, keda ma kunagi pole näinud operetis.
Arvestades seda olukorda, mõlgutasid endised vanemuislased täiesti utoopilist mõtet uue draamateatri asutamisest Tallinnasse, mis oli küllaltki suur linn. Selle idee ajel olid nad hüljanud oma kindlustatud eksistentsi ja asunud Tallinna nii raskel ajal.
Vana Estonia maja küllaltki suure saaliga Väike-Tartu maanteel oli nüüd Pandorini seltsi valduses. Selts oli seni korraldanud võidu Valvaja seltsiga piduõhtuid ja igasugust klim-bimi. Ent seltsi uuesti valitud juhatuses pääses võidule vool, kes pooldas oma näitetrupi asutamist Tartust tulnud näitlejate tuumikuga. Ja 13. augustil 1916 avati uue teatri hooaeg Christian Rutoffi algupärase näidendiga “Vastu vett”, näitejuhiks E. Türk. А. V. arvustus Päevalehes oli uut teatrit tervitav ja tunnustav. Mängiti terve rida Menningu repertuaari näidendeid. Minu emale oli esimeseks suureks ülesandeks saksa kirjaniku F. Philippi “Kibuvitsatee” peaosa – ühe ema raske ja dramaatiline saatus. Etendust peeti üheks õnnestunumaks uue teatri repertuaaris.
Vana Estonia Tartu maanteel.
Järgmine sügav-dramaatiline kandev osa oli tal Rosenowi töölisdraamas “Kust varjud ei kao”, mis 16. oktoobril lavale tuli. Nii oli ta väga koormatud suurte kandvate osadega ning ühtlasi teatri organisatsiooniliste küsimustega, millega tema ainsana trupi naisjõududest meeste kõrval tegeles. Veel mäletan tema selleaegsetest osadest Turaseri naise osa Langmanni draamas “Bartel Turaser”. Teatri töötingimused olid küllaltki rasked, kuna nii ruumid kui ka lavainventar olid puudulikud. Too väike grupp näitlejaid, kes taotles sõja ajal uue tõsise teatri asutamise mõtet – läbi vaesuse, viletsate korterite, järjest kitsenevate olude – koosnes tõelistest lava-entusiastidest, kellel puudus igasugune kallak väikekodanliku heaolu poole. Seejuures muutus igapäevane elu päev-päevalt ikka raskemaks. Pandorin suutis võimaldada näitlejaile vaid elatusmiinimumi – ent tarbeainete hinnad tõusid päev-päevalt. Tallinna varustamine toiduainetega muutus järjest kitsamaks ja – nagu alati puuduse päevil – lõi lokkama hangeldamine.
Muidugi oli uus teater kontaktis ka K. Menninguga. Menning oli neile näitlejaile absoluutseks autoriteediks. Ent Menning ei saanud nende heaks otseselt midagi ja praktiliselt suurt teha. Ta oli juba paar aastat Tallinna suurima ajalehe – Päevalehe toimetuse liige ja teatriarvustaja. Siingi väljendus tema markantne isiksus: ta ei piirdunud vaid teatri ja muusika arvustamisega, vaid võttis temale omase resoluutsusega sõna ka kõigis kultuuriküsimustes. Eriti tunda sai tema asjatundlikku