«Litteraria» sari. Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922. Elsbet Parek
target="_blank" rel="nofollow" href="#n1" type="note">1 Estonia Seltsi juhatuse ringkondades oli Menningu suhtes palju pahameelt. Alati väljendas ta oma arvamisi kategooriliselt. Tema, kes noore O. Lutsu “Paunvere” oli menukalt lavale toonud, arvustas nüüd Lutsu uut draamat “Laul õnnest”, mille Estonia lavale tõi: “Ta on imeline valimata segu, milles meie kõige paremal tahtmisel muud ei saa austada, kui kirjaniku püüdmist.”2
Korduvalt väitis K. Menning, et Estonias ei osata meie maainimeste tüüpe kujutada ja et sellepärast eesti algupärased näidendid ebaõnnestuvad. Pinna Mogri Märti peab ta samuti ebaõnnestunuks. Sama kordab ta Lutsu ühejärguliste puhul Estonias: “Ei osata mängida eesti algupäralisi!”3
Opereti suhtes võtab ta kindlalt eitava seisukoha, mis väljendub tema artiklis “Operetist üleüldse ja eraldi ja tema arvustamisest üleüldse ja eraldi.”4
See kindlate vaadetega ja terava sulega mees ei saa peaaegu midagi teha Tartust tulnud näitlejate heaks. Need on ta oma pere, keda avalikult kiita ja soovitada ei luba sündsustunne. Aga Menningu mõju avaldub Päevalehe üldises sõbralikus suhtumises uude teatrisse ja selle kõrvutamises – ruumi poolest – Estoniaga. Ainult üks kord ei suuda K. Menning jätta haaramata oma endiste näitlejate kasuks sulge: kui ta nõuab neile linna abiraha, nagu saab Estonia.
Sellest perioodist mäletan Menningut ja tema perekonda eriti hästi. Menningud elasid ka Paldiski maanteel – meist veidi raudtee poole. Nende korter asetses aia sees vana puumaja alumisel korrusel. Menning oli siis parimas eas, veidi üle neljakümne, jõuline kogu keskmise kasvu juures, tiheda juukse, lühikese habeme ja vuntsidega. Ta kõneviis oli kindel, veidi järsk, hääl kõlav, silmad kindla, ent sõbraliku vaatega. Tema abikaasa, aadlisoost lõunasakslanna oli sügav-brünett, ilus ja elegantne – väga erinev eesti daamidest. Eesti keele oli ta suurepäraselt ära õppinud: rääkis ilma mingi võõrapärase aktsendita. Baltisakslastega ei olnud tal mingeid suhteid, ta liikus ainult eesti seltskonnas. Nende vanim poeg Henn oli siis umbes 9-aastane, ema nägu, piltilus brünett poiss. Teine poeg Heit oli 5-6-aastane, tõsine, mõtlik – väga Menningu enese nägu. Kolmas – Mikk – oli alles hällilaps.
Menningute neljatoalises korteris oli suurim elutuba – kahe aknaga, oma sügavuse tõttu veidi hämar ruum. Akende pool seinal olid raamaturiiulid suure teatri- ja muusikaalase raamatukoguga. Seal asetses ka Menningu kirjutuslaud.
Toa sügavuses oli salonglik tumeda pehme mööbliga nurk – sohva ja suurte tugitoolidega. Siia mahtus ka tiibklaver. Seinal magamistoa ukse kõrval rippus elusuurune pr Menningu portree – Nikolai Triigi maal, millel ta on kujutatud, muhv käes. Magamistoas oli hele puumööbel, samuti oli söögitoa mööbel hele. Poistel oli omaette tuba. Kogu sisseseade oli mugav ja lihtne. Menning elas oma suure perega vaid palgast, kuna tema abikaasa oli vaesunud aadlist. Mäletan, kui pr Menning jutustas, kui valju ja tööka kasvatuse ta oli plikana oma kodus saanud.
Meie Tallinnasse tulekul tegin sisseastumiseksamid ema soovil kahte kooli – igaks juhuks: Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi ja Linna Tütarlaste Kommertskooli. Viimast kooli soovitas eriti Peeter Põld, mu endise kooli direktor. Mõlemad koolid olid vene õppekeelega, aga mõlemal olid juhatajad eestlased – ja koolide sisekord palju eestimeelsem kroonu koolide omast. Tartus olin õppinud 3 ettevalmistusklassi + 3 põhiklassi. Lenderi juures sain vastavalt sisse IV põhiklassi. Tol ajal asus Lenderi kool vanas suures kivimajas Toompeal. Koolijuhataja ja omanik – pr Lender oli energiline intelligentse näoga prillidega daam. Tema mees, insener V. Lender, oli olnud esimene eestlasest linnapea Tallinnas, kui eestlased linnavalitsuse sakslastelt üle võtsid.
Karl Menning abikaasa ja poegadega.
Linna Tütarlaste Kommertskooli direktoriks oli Heinrich Bauer – madala kasvuga, veidi tüse, ümmarguse heasüdamliku näoga ja palja pealaega. Olles põline poissmees, oli ta kogu oma energia ja armastuse pühendanud koolile, mille heaks ta väsimatult töötas. Ta polnud selline eesti haritlase tüüp nagu Tartu juhtivad mehed – nagu P. Põld ja O. Kallas. Aga ta oli praktiline ja tal oli suur organiseerimisoskus. Oma koolile oli ta osanud luua selle aja kohta parimad võimalused õppetööks. Kommertskoolil oli tütarlaste gümnaasiumidest palju ulatuslikum matemaatika programm – terve aasta võrra neist ees. Mu ema otsustas kommertskooli kasuks ja seetõttu läksin tagasi III klassi, kust olin tulnud. Meie kool asus tol ajal Veerenni tänaval avara krundi keskel kahekordses puumajas. Samas majas oli ka tütarlaste 3-aastane kaubanduskool, samuti Baueri juhtimisel. Kommertskool oli 8-klassiline (+ 2 ettevalmistusklassi) analoogiliselt gümnaasiumidega: valmistas ette pangaametnikke, raamatupidajaid, ökonomiste, kaubanduskorrespondente jne. Eriaineid hakati õppima kolmel viimasel õppeaastal. Näiteks kaubanduslikku korrespondentsi õppisime 4 keeles: vene, saksa, inglise ja eesti keeles. Kaubanduskool valmistas ette masinakirjutajaid ja arveametnikke.
Mõlemal koolil oli tumeroheline vormikleit, ent roheline vormimüts oli vaid kommertskoolil. Õpilaste argoos olid kaubanduskooli õpilased “torgovkad” ja kommertskooli omad “kommersantkad”. Uus, moodne ja oma aja kohta uhke koolimaja oli valmimisel Jaani tänaval (praegune Merekool). Veel samal sügisel kolisime sinna sisse üleöö – peaaegu salaja. Valmivat maja ähvardas sõjaväe tarbeks rekvireerimise oht. Selliste küsimuste lahendamisel oli Bauer resoluutne ja leidlik. Sõja ajal oli uue hoone rekvireerimine tavaline nähe. Oli ju ka Estonia kontserdisaal sõjaväehaiglaks. Selle võimaluse ennetamiseks viis Bauer oma koolid poolvalmis majja. Estonia puiestee äärne peafassaad oli alles tellingutes, samuti oli kogu esimese aasta kestel aula uues majas tellingutes. Ehitis oli moodsaim ja ilusaim koolimaja mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis. Kolmekorruseline pikk kaarjooneline hoone avara 8-sambalise vestibüüli, laiade treppide ja avarate koridoridega vastas kõigile aja nõuetele.
Klassid olid kõik vastu Jaani tänavat – kolme suure aknaga ruumid. Kolmes vanemas klassis polnud enam tavalisi koolipinke, vaid lauad ja toolid. Koridorides olid pikad puust sohvad, kaunistatud rahvuslike puunikerdistega – õpetaja T. Ussisoo kavandite järgi. Seintel olid reproduktsioonid kunstiteostest. Võimlemissaal asus hoovipoolses eritiivas ühes duširuumidega. Pidulik klassitsistlikus stiilis aula mahutas 300 istekohta, seal olid rõdu ja loožid. Kahel pool lava seisid A. Weizenbergi skulptuurid: “Kristus” ja “Barrabas”. Mingit pilti aula seintel polnud. Oli olemas eri muusikaklass kahe klaveriga. Raamatukogu ruumis oli sisegalerii – riiulid kahel korrusel. Koolil oli tõusva põrandaga füüsikaauditoorium, keemiakabinet, kõrgete pultidega ja pukkistetega raamatupidamisklass, masinakirjaklass 30 kirjutusmasinaga, arstikabinet, keldrikorrusel köök ja pikkade laudadega söögitoad. Kõik eriruumid ja sisseseaded olid kujundatud parimate Saksa, Taani ja Rootsi koolide eeskujul. Neid oli Bauer uurimas käinud. Tolle aja kohta oli kogu kool ülimoodne, kaunis ja otstarbekohaselt sisustatud. Ühesõnaga: see oli Tallinna uhkeim kool, millega linnavalitsus trumpas üle kõik kroonu- ja erakoolid.
Tol ajal kõneles Bauer õpilastega paratamatult ainult vene keelt – ametlikku koolikeelt. Rääkides minu emaga eesti keelt, kõnetas ta mind vaid vene keeles. Ta kandis siis vene õpetaja mundrit, hiljem mingit ebamäärast frentš-ülikonda, nagu need pärast revolutsiooni moes olid.
Üks markantsem kuju tolleaegseist õpetajaist oli Valentina Ivanovna Feodoroff – meie vene keele õpetaja. Ta oli üks kohusetruumaid ja paremaid pedagooge minu kooliajal. Ta oli kõhn, väga sirge hoiakuga, vanamoodsa kõrgele kammitud soenguga, kandis vanamoodsaid, väga keeruliste kaunistustega ja kõrge kraega kleite. Tema peenejooneline nägu oli alati paksu puudrikorraga kaetud.
Minu esimesel Tallinna-aastal peeti koolis väga pidulikult tema 25 a õpetajaameti juubelit. Ta võis olla umbes 50 a ringis. Mäletan tema ilmumist aktusele vanamoodsas pika slepiga valges siidkleidis ja pikkades valgetes kinnastes. Ta oli isiksus ja täitsa omapärane kuju. Õpilastega oli ta vali ja äärmiselt nõudlik: korda ja täpsust nõudis ka pisimais asjus. Tema 3 (“polknaja troika”) oli juba hea number. Ta pani välja ka -3 (“do trjoh”), 3 – , 3= ja 2+. Väga täpselt, põhjendatult ning õiglaselt. Oma piinliku nõudlikkusega viis ta enamiku eestlasist õpilasi vene keele
Menning, K. “O. Lutsu "Laul õnnest" “Estonias”.” Päevaleht, 26. 08. 1916, nr 188, lk 2.
Menning, K. “Lutsu ühejärgulised “Estonias”,” Päevaleht, 16. 12. 1916, nr 284, lk 2. Sellist tsitaati Menningu arvustuses ei leidu, kuid arvustuse mõtte võiks lihtsustatult selle lausega kokku võtta küll.
Päevaleht, 29.09.1916, nr 217, lk 3.