Bal-Sagothi jumalad. Robert E. Howard
Slyne’i saart, mida põhjalased nimetavad Helniks. Sinna ta tüdruku viiski – ja sinna lähen ma talle järele. Laena mulle oma paati.»
«Hull oled või?» karjatas kalur teravalt. «Mis juttu sa ajad! Connachtist Hebriididesse lahtises paadis? Sellise ilmaga? Sa oled hull, ma ütlen.»
«Ma tahan proovida,» vastas Turlogh äraolevalt. «Kas laenad mulle oma paati?»
«Ei.»
«Võiksin su maha tappa ja ise võtta,» ütles Turlogh.
«Võiksid muidugi,» vastas kalur vankumatu rahuga.
«Sina roomav siga,» lõrises lindprii äkilises vihahoos, «Iirimaa printsess kiduneb põhjalaste punase habemega röövlite käes, aga sina kaupled siin sakside kombel.»
«Mees, ma pean ju millestki elama!» karjatas kalamees kirglikult. «Võta mu paat ja ma suren nälga! Kust ma enam niisuguse saan? See on kõige parem paat!»
Turlogh haaras kuldvõrust vasakul käsivarrel. «Ma maksan sulle. Siin on võru, mille Brian Boru oma käega enne Clontarfi mulle käsivarre ümber pani. Võta see – saad osta sada paati. Olen nälginud ja seda alles hoidnud – aga praegu olen meeleheitel.»
Ent kalamees raputas pead, kui keldi silmad sellest veidrast ebaloogilisusest põlema lõid. «Ei! Minu onn pole õige koht sellele võrule, mida on puutunud kuningas Briani käed. Hoia see alles – ja võta mu paat, kõigi pühakute nimel, kui see sulle nii palju tähendab.»
«Saad selle kätte, kui ma tagasi jõuan,» lubas Turlogh, «ja võib-olla ka kullast keti, mis praegu mõne põhjalasest röövli härjakaela ehib.»
Päev oli nukker ja tinakarva. Tuul oigas ja mere igikestev monotoonne müha oli nagu inimese südamega kaasasündinud kurbus. Kalur seisis kaldajärsakul ja jälgis, kuidas habras paadike kaljude vahel mao kombel libiseb ja lookleb, kuni avamere torm sellest kinni haaras ja nagu udusulge pillutama hakkas. Tuul krabas purjest ning kerge paat hüppas ja vabises, ajas end siis otseks ja pistis tormituules kihutama, kuni ta vaataja silme ees üksnes tantsivaks täpikeseks muutus. Siis varjas lumesadu ta sootuks.
Turlogh mõistis oma retke pöörasust. Kuid ta oli sündinud raskuste ja surmaohtudega võitlemiseks. Külm, jää ja langev lobjakas, milles mõni viletsam mees oleks surnuks külmunud, kannustasid teda üksnes kõvemini pingutama. Ta oli tugev ja painduv nagu hunt. Turlogh Dubh paistis selgesti silma isegi sellise rahva hulgas, kelle vastupidavus jahmatas isegi kõige karastatumaid põhjalaste seas. Kohe pärast sündimist oli ta välja lumesaju kätte visatud, et kontrollida, kas tal on õigust ellu jääda. Ta lapsepõlv ja poisi-iga möödusid läänekalda mägedes, rannikul ja nõmmedel. Enne meheikka jõudmist polnud ta kunagi kandnud kootud rõivaid; hundinahk oli olnud selle dalkassi ülikupoja riietuseks. Enne maapakku minekut võis ta hobuse võhmale ajada, terve pika päeva looma kannul joostes. Ta suutis väsimatult ujuda. Praegu, mil kadedate hõimlaste sepitsused olid ta kõnnumaale hundielu elama ajanud, oli ta muutunud nii vastupidavaks, et tsiviliseeritud inimesel oli võimatu seda saavutada.
Lumesadu lakkas, ilm selgis, tuul püsis. Turlogh hoidis sihikindlalt kalda lähedale, vältides karisid, mille vastu ta tundus ikka ja jälle paiskuvat. Ta töötas väsimatult roolipinni, purje ja aeruga. Tuhande meremehe hulgast poleks ükski suutnud sellega hakkama saada, aga Turlogh suutis. Ta ei vajanud und; tüürides sõi ta lihtsat toitu, millega kalur oli teda varustanud. Selleks ajaks, kui nähtavale ilmus Malin Head, oli ilm imeliselt rahunenud. Lainetus oli ikka veel kõrge, kuid tormituul oli nõrgenenud ühtlaseks tugevaks tuuleks, milles väike paat edasi lendas. Päevad ja ööd sulasid ühte, Turlogh muudkui purjetas ida poole. Üks kord läks ta kaldale, et vett võtta ja magamiseks mõned tunnid näpistada.
Tüürides mõtles ta kaluri viimastele sõnadele: «Miks peaksid sa eluga riskima klanni pärast, kes on su pea eest tasu välja pannud?»
Turlogh kehitas õlgu. Veri on paksem kui vesi. Tühipaljas fakt, et ta rahvas oli ta välja visanud nagu tagaaetud hundi rabadesse surema, ei muutnud asjaolu, et nad on ta rahvas. Väikesel Moiral, Murtagh na Kilbaha tütrel, polnud sellega midagi pistmist. Turlogh mäletas teda – nad olid koos mänginud, kui ta oli alles poiss ja tüdruk päris lapsuke – ta mäletas Moira silmade sügavat rohelust ja mustade juuste punakat läiget, ta naha õrnust. Juba lapsena oli ta olnud märkimisväärselt ilus – noh, eks ta on praegugi veel laps, sest tema, Turlogh, on alles noor ja ta on neiust palju aastaid vanem. Nüüd aga kihutab Moira põhja poole, et põhjalasest röövli vastupunnivaks pruudiks saada. Thorfel Ilus – või Ilus! – Turlogh vandus, nii et maa ja taevas must. Silme ette kerkis punane udu ning meri kõikjal ta ümber lainetas purpursena. Üks iiri tüdruk on vangis põhjala piraatide laevas… Jõulise tõmbega pööras Turlogh paadinina otse avamere poole. Ta silmis hiilgas hullumeelne läige.
Malin Headist otse üle vahutava mere Helni saareni, nii nagu Turlogh selle ette võttis, on pikk sõit. Ta eesmärgiks oli tilluke saar, mis koos hulga teiste tillukeste saartega asus kusagil Mulli ja Hebriidide vahepeal. Kaasaegsetel meremeestel oma kaartide ja kompassidega võib selle leidmine raske olla. Turloghil polnud ei kaarti ega kompassi. Tema seilas oma vaistlike ja põhjalike teadmiste varal. Ta tundis neid meresid nii hästi, nagu teine mees tunneb oma kodumaja. Ta oli neil seilanud rüüstajana ja kättemaksjana ning üks kord oli ta neil seilanud ka Taani lohelaeva tekile kinniseotud vangina. Ja praegu liikus ta mööda värsket jälge. Neemede kohal hõljuv suits ning vees ujuvad purustatud puukillud näitasid, et Thorfel rüüstas oma teel. Turlogh uratas metsikust rahulolust; ta oli viikingile üsna kannule jõudnud, hoolimata tolle pikast edumaast. Kui Thorfel edasi liikudes alatasa kallastel röövis ja põletas, siis Turloghi tee läks sirgelt nagu noole lend.
Ta oli Helnist ikka veel tükk maad eemal, kui märkas oma kursist pisut kõrvale jäävat väikest saart. Vanast ajast teadis ta, et see on asustamata, kuid sealt võis värsket vett saada. Niisiis pööras ta sinnapoole. Seda kutsuti Mõõkade Saareks, aga keegi ei teadnud, mispärast. Ning kaldale lähenedes nägi ta vaatepilti, mida oli lihtne tõlgendada. Üles rannale oli tõmmatud kaks paati. Üks neist, rohmakalt tahutud, oli umbes samasugune nagu Turloghil endal, kuid palju suurem. Teine oli pikk madal alus – kahtlemata viikingite oma. Mõlemad olid tühjad. Turlogh kuulatas, kas ei kosta relvatärinat või võitlushüüde, kuid valitses vaikus. Kalamehed, mõtles ta, Šoti saartelt. Neid märkas kamp rüüstajaid laevalt või mõnelt teiselt saarelt ning hakkas pika aerupaadiga taga ajama. Kuid sellest kukkus välja pikem jälitamine, kui nad olid oodanud. Turlogh oli selles kindel – muidu poleks mehed seda lahtises paadis ette võtnud. Ent tapahimust aetuna võisid röövlid jälitada oma saaki üle tormiste vete sadu miile ka lahtises paadis, kui tarvis.
Turlogh tõmbas paadi kaldale, viskas ankruna kasutatava kivi üle serva ja hüppas ise järele, kirves löögivalmis. Siis märkas ta üsna lähedal rannal kummalist punast kogude hunnikut. Paar kiiret sammu viisid ta mõistatusega silm silma vastu. Viisteist punaste habemetega taanlast lamasid ebakorrapärase ringina omaenda paakunud veres. Ükski neist ei hinganud. Selle ringi sees, läbisegi oma tapjatega, lamasid teised mehed, kellesarnaseid Turlogh varem kunagi polnud näinud. Nad olid lühikesed ja väga tõmmud, nende surnud, ainitise pilguga silmad olid kõige tumedamad, mida Turlogh kunagi näinud oli. Nad olid nappides turvistes ning nende kangestunud käed pigistasid ikka veel katkisi mõõku ja pistodasid. Siin-seal vedelesid taanlaste rinnaplaatide vastas purunenud nooled ning Turlogh märkas üllatusega, et paljudel neist on ränikivist teravik.
«See oli äge lahing,» pomises ta. «Oo jaa, siin käis harukordne mõõgavõitlus. Kes need mehed on? Ma pole ühelgi siinsel saarel nendesarnaseid näinud. Seitse – kas see on kõik? Kas neil oli sõpru, kes neil aitasid taanlased maha lüüa?»
Verisest paigast ei lahkunud ainsatki jäljerada. Turloghi kulm läks kortsu.
«Need on kõik – seitse viieteistkümne vastu – siiski surid tapjad koos tapetavatega. Mis mehed need küll on, kes suudavad tappa endast poole rohkem viikingeid? Nad on väikest kasvu mehed, kerges turvises. Ja ikkagi…»
Veel üks mõte rabas teda. Miks ei olnud need võõrad laiali jooksnud ja põgenenud, ennast metsa peitnud? Ta arvas, et teab vastust. Seal vaikiva ringi keskpaigas lamas kummaline asi. See oli mingist