Bal-Sagothi jumalad. Robert E. Howard
ning oma hämmastuseks nägi Turlogh, et see on Tõmmu Mees. Ta pahameele selle üle, et mehed on ta paadi leidnud, summutas veel suurem hämmastus. Need mehed olid hiiglased; käsivartel punnitasid raudsed lihased. Siiski vankusid nad raskuse all, mis paistis olevat tohutu. Nende käes tundus Tõmmu Mees kaaluvat mitusada naela, ometi oli Turlogh selle üles tõstnud kergelt nagu udusule! Ta oleks jahmatusest peaaegu vanduma kukkunud. Kindlasti on need mehed lakku täis. Üks neist hakkas rääkima ja Turloghi lühikesed kuklakarvad tõusid kurguhäälikuid kuuldes turri, nii nagu koer vaenlast silmates karvad turri ajab.
«Pane maha; Thori surma nimel, see jurakas kaalub terve tonni. Puhkame.»
Teine porises midagi vastuseks ja nad hakkasid kuju maapinnale langetama. Siis kaotas üks neist kindla haarde, käsi libises ja Tõmmu Mees prantsatas raskelt lumme. Esimene kõneleja pistis ulguma.
«Lollakas kobakäpp, sa pillasid selle mu jala peale! Kurat sind võtaks, mu pahkluu on puru!»
«See väänas ennast ise mul käest lahti!» karjus teine. «See asi on elus, ma räägin sulle!»
«Siis ma tapan ta ära,» lõrises lombakas viiking, tõmbas mõõga välja ja virutas metsikult maaslamavale kujule. Käis kõva sähvatus, kui mõõgatera sajaks tükiks lendas, ning teine põhjalane ulgus, kui lendav rauakild ta põse lõhki lõikas.
«Selle sees on kurat!» karjus teine, mõõgatuppe eemale visates. «Ma isegi ei kriimustanud seda! Noh, haara kinni, viime selle mõdusaali ja laseme Thorfelil endal otsustada.»
«Las vedeleb edasi,» urises teine mees, näolt verd pühkides. «Ma jooksen verd nagu lõhkilõigatud kult. Lähme tagasi ja ütleme Thorfelile, et saare juures ei varitse mingit laeva. Seda ta meid ju vaatama saatis.»
«Aga see paat, mille leidsime?» kähvas teine vastu. «Torm on mõne šoti kalamehe kursilt kõrvale ajanud ja see peidab ennast praegu metsas nagu rott, arvan ma. Noh, haara kinni! Olgu see jumal või kurat, aga Thorfeli juurde me ta tassime.»
Pingutusest urisedes tõstsid nad kuju jälle üles ja jätkasid aeglaselt oma teed, üks oiates ja vankudes edasi longates, teine aeg-ajalt pead raputades, kui veri talle silma sattus.
Turlogh tõusis vargsi ja jälgis neid. Külmajudinad jooksid tal selgroogu mööda üles ja alla. Kumbki neist meestest oli sama tugev kui ta ise, siiski nõudis neilt kuju kandmine, mis Turloghile oli nii kerge tundunud, äärmist jõupingutust. Ta raputas pead ja jätkas oma teed.
Viimaks jõudis ta metsas kohta, mis oli laagrile kõige lähemal. Nüüd järgnes otsustav katse. Kuidagi peab ta sinna hoonesse jõudma ja ennast märkamatult ära peitma. Pilved kogunesid. Ta ootas, kuni üks neist kuu varjas, ning jooksis küürakil kiiresti ja vaikselt üle lume. Ta oli nagu üks vari teiste varjude keskel. Pikast hoonest kostis kõrvulukustavat röökimist ja laulmist. Nüüd oli ta otse maja kõrval, ennast selle jämedalt tahutud seinapalkide vastu lapikuks surudes. Valvurid on nüüdseks päris kindlasti ennast lõdvaks lasknud – sest mis vaenlasi oleks Thorfel pidanudki ootama, kui ta on sõber kõigi põhjalastest röövlitega, keegi teine aga ei saanudki ilmuda niisugusel ööl nagu tänane?
Varjuna varjude seas hiilis Turlogh ümber maja. Ta märkas külgmist ust ja libises ettevaatlikult selle poole. Siis surus selja kõvasti vastu seina. Seespool jändas keegi uksekrambi kallal. Siis lendas uks pärani ja üks suur sõjamees taarus välja, ust tagantkätt kinni virutades. Siis märkas ta Turloghit. Ta habemessekasvanud huuled paotusid, ent samal hetkel sööstis keldi käsi ta kõri suunas ning sulgus selle ümber nagu hundilõks. Ähvardav röögatus vaibus õhu ahmimiseks. Üks käsi haaras Turloghi randmest, teine tõmbas pistoda ja torkas ülespoole. Ent juba kaotas mees teadvuse, pistoda kilksatas jõuetult vastu lindprii rinnaturvist ja kukkus lumme. Põhjalane vankus oma tapja haardes, kõri raudse käega sõna otseses mõttes puruks pigistatud. Turlogh heitis mehe põlglikult lumme ja sülitas ta surnud näkku, enne kui ukse poole tagasi pööras.
Kramp ei olnud seestpoolt kinni pandud. Uks vajus natuke paokile. Turlogh piilus sisse ja nägi tühja ruumi, milles olid vaid riita laotud õllevaadid. Ta mõtles, et peaks oma ohvri keha ära peitma, kuid ei teadnud, mismoodi seda teha. Ta pidi lootma õnnele, et keegi ei märka seda sügavas lumes, kus see lamas. Ta kõndis läbi ruumi ja leidis, et sellest pääseb teise, mis on välisseinaga paralleelne. Ka see oli hoiuruum ja samuti tühi. Sellest viis ukseava, ilma ukseta, kuid nahkeesriidega varjatud peasaali, nagu Turlogh võis sealt kostvate helide järgi arvata. Ta piilus ettevaatlikult välja.
Ta nägi joomasaali – see oli tohutu ruum, mida kasutati pidudeks, nõupidamisteks ja pealiku eluruumiks. See saal oma suitsust mustunud laetaladega, suurte möirgavate tuleasemetega ja raskelt toitu täislaotud laudadega oli täna öösel suurejoonelise pillerkaari paik. Vägevad kuldsete habemete ja pööraste silmadega sõjamehed istusid või lebasklesid rohmakatel pinkidel, kõndisid saalis ringi või vedelesid täies pikkuses põrandal. Nad kaanisid juua vahutavatest sarvedest või nahklähkritest ning õgisid suuri rukkileivakamakaid ja tohutuid lihakäntsakaid, mida nad tervelt küpsetatud lihakehade küljest endale pistodaga lõikasid. See oli kummaliselt vastuoluline pilt, sest kontrastiks neile barbaarsetele meestele ning nende rämedatele lauludele ja röökimisele rippusid seintel haruldased meistriteosed, tsiviliseeritud käsitöökunsti õied. Peened vaibad, mille olid kudunud põhjala naised; rikkalikult kaunistatud relvad, mida olid kandnud prantsuse ja hispaania printsid; turvised ja siidrõivad Bütsantsist ja Idamaadest – sest lohelaevad käisid kaugel. Kõige selle kõrvale oli riputatud jahitrofeesid, et näidata viikingite ülemvõimu ka loomade, mitte ainult inimeste üle.
Kaasaegne inimene suudab vaevalt mõista Turlogh O’Brieni tundeid nende meeste vastu. Tema jaoks olid nad põrgusigitised – koletised, kes Põhjas elavad ainult selleks, et sealt Lõuna rahulikele rahvastele kaela sadada. Terve maailm oli nende jaoks saak, mille hulgast valida ja üles noppida, võtta või jätta, nagu nende barbaarsetele tujudele meeldis. Kui ta kõike seda vaatas, hakkas ta aju vabisema ja hõõguma. Ta vihkas neid nii, nagu ainult üks kelt suudab vihata – nende ülimat ülbust, nende uhkust ja nende võimu, nende põlastust kõigi muude rasside vastu, nende kurje hirmuäratavaid silmi – üle kõige vihkas ta neid silmi, mis vaatasid maailma rahulolematult ja ähvardavalt. Keldid olid küll julmad, ent neil esines veidraid tundelisuse ja lahkuse hetki. Põhjalaste loomusesse ei kuulunud mingeid tundeid.
Selle pillerkaari nägemine mõjus Turloghile nagu kõrvakiil ning puudus vaid üksainus asi, et teda täiesti hulluks ajada. Ta sai ka selle. Laua otsas istus Thorfel Ilus, noor, nägus ja ülbe, õhetades veinist ja uhkusest. Ta oli kena mees, see noor Thorfel. Kehaehituselt üsna Turloghi moodi, ainult igal viisil suurem, kuid sellega sarnasus lõppeski. Kui Turlogh oli oma tõmmu rahva hulgas silmatorkavalt tõmmu, siis Thorfel oli oma enamasti heledapäise rahva seas erakordselt blond. Ta juuksed ja habe olid kui kedratud kuld ning helehallides silmades vilkusid sädelevad tulukesed. Tema kõrval – Turlogh surus küüned peopesadesse – tundus O’Brienite Moira olevat täiesti vales kohas kõigi nende suurte blondide meeste ja tugeva kondiga kollasejuukseliste naiste seas. Ta oli väike, peaaegu habras, ning ta süsimustadel juustel kiiskas pronksjat helki. Ent ta nahk oli sama hele kui neilgi, õrna roosaka varjundiga, millega ei saanud kiidelda nende kauneimad naisedki. Tüdruku pruntis huuled olid praegu hirmust valged ning ta võpatas iga lärmipahvaku ja müriseva naerulagina peale. Turlogh nägi teda värisemas, kui Thorfel oma käsivarre talle jultunult ümber pani. Turloghi silme ette kerkis punane udumüür ja ta püüdis meeleheitlikult enesevalitsust säilitada.
«Thorfeli vend Osric on paremal,» pomises ta endamisi, «teisel pool istub Tostig Taanlane, kes võib härja selle oma suure mõõgaga pooleks lüüa – nii nad räägivad. Siis on seal veel Halfgar ja Sweyn ja Oswick ja saks Athelstane – ainuke inimene merehuntide karjas. Aga kurat võtaks, mis see siis on? Üks preester?»
Preester see oli. Istus, näost valge ja sõnatu, pummeldajate keskel ja sõrmitses vaikides oma palvehelmeid ning aeg-ajalt rändasid ta silmad kaastundega õblukese iiri tüdruku poole laua otsas. Siis nägi Turlogh veel midagi. Väiksemal laual seina ääres, mahagonipuust laual, mille rikkalikud nikerdused näitasid, et see on röövsaak lõunamaadest, seisis Tõmmu Mees. Kaks vigasaanud põhjalast olid selle ikkagi saali tassinud. Kuju nägemine vapustas Turloghi