Bal-Sagothi jumalad. Robert E. Howard
meile on jäänud,» vastas teine süngelt. «See on meie vägevaima kuninga Bran Mak Morni kuju. Tema oli see, kes koondas pikti hõimude purukslöödud read üheks võimsaks rahvuseks, kes ajas välja põhjalased ja britid ning vapustas sajandite eest Rooma leegione. Üks võlur tegi selle kuju, kui suur Morn veel elas ja valitses, ning kui ta viimases suures lahingus suri, läks ta vaim selle sisse. See on meie jumal.
Sajandite eest me olime võimul. Enne taanlasi, enne kelte, enne britte, enne roomlasi valitsesime läänesaartel meie. Meie kiviringid kerkisid päikeseni. Me töötlesime ränikivi ja loomanahku ja olime õnnelikud. Siis tulid keldid ja ajasid meid kõnnumaale. Nemad vallutasid lõunapoolsed maad. Kuid meid aeti põhja poole ja me muutusime tugevaks. Rooma purustas britid ja tuli meie vastu. Aga meie keskelt kerkis Bran Mak Morn, kes oli Brule Odatapja verd ja sõber Valuusia kuningas Kulliga, kes valitses tuhandeid aastaid enne Atlantise uppumist. Branist sai kogu Kaledoonia kuningas. Ta purustas Rooma raudsed read ja saatis leegionid argpükstena lõunasse Müüri taha.
Bran Mak Morn langes lahingus ja rahvas lagunes. Kodusõjad raputasid seda. Tulid keldid ja rajasid Cruithni varemetele Dalriadia kuningriigi. Kui šotlane Kenneth McAlpine purustas Galloway kuningriigi, sulasid piktide impeeriumi viimased jäänused nagu lumi mägedel. Elame nüüd nagu hundid laialpillutatud saartel, kõrgmäetiku kaljude ja Galloway hämarate küngaste vahel. Oleme kaduv rahvas. Me sureme. Kuid Tõmmu Mees jääb – see on Tema, suur kuningas, Bran Mak Morn, kelle vaim elab igavesti tema elusa isiku kivist teisikus.»
Justkui unes vaatas Turlogh, kuidas iidne pikt, kes nägi välja väga selle moodi, kelle surnud käte vahelt oli ta Tõmmu Mehe leidnud, tõstis kuju laualt. Vana mehe käsivarred olid kõhnad nagu väänduvad puuoksad ning peanahk oli ta kolju ümber pingul nagu muumial, ent ta liigutas kergelt kuju, mida kaks tugevat viikingit olid tassinud suure vaevaga.
Justkui tema mõtteid lugedes lausus Brogar vaikselt: «Ainult sõber saab Tõmmut Meest ohutult puudutada. Me teame, et sina oled sõber, sest ta sõitis su paadis ega teinud sulle viga.»
«Kust te seda teate?»
«See vanamees,» viipas pealik ühe valge habemega mehe poole, «Gonar, on Tõmmu Mehe ülempreester… Brani vaim tuleb unenägudes tema juurde. Grok, alampreester, ja tema kaaslased varastasid kuju ja viisid pikkpaadis merele. Gonar järgnes neile unes; oo jaa, kui ta magas, saatis ta oma hinge Morni vaimuga kaasa ning nägi, kuidas taanlased neid taga ajama hakkasid, nägi võitlust ja tapatalguid Mõõkade Saarel. Ta nägi, kuidas sa tulid ja Tõmmu Mehe leidsid, ning ta nägi, et suure kuninga vaim on sinuga rahul. Häda Mak Morni vaenlastele! Kuid tema sõpru saatku alati hea õnn.»
Turlogh toibus justkui transist. Põleva hoone kuumus õhetas ta näol ning kui kummardajad Tõmmu Mehe majast välja kandsid, valgustasid vilkuvad leegid ajuti tema raidkivist nägu, muutes selle kummaliselt elavaks. Kas saab tõesti olla, et ammusurnud kuningas elab edasi selles külmas kivis? Bran Mak Morn armastas pööraselt oma rahvast ja vihkas kohutavalt nende vaenlasi. Kas on võimalik hingata hingetus pimedas kivis, kiirates tukslevat armastust ja viha, mis suudab kesta kauem kui sajandid?
Turlogh tõstis surnud tüdruku liikumatu kerge keha kätele ja kandis ta lõõmavast saalist välja. Viis pikka paati seisid ankrus ning surnud pillerkaaritajate punaseks tõmbunud surnukehad lebasid vaikides sulaste süüdatud lõkete tukkidele laiali paisatult.
«Kuidas teil õnnestus avastamata siia hiilida?» küsis Turlogh. «Ja kust te nendes lahtistes paatides üldse tulite?»
«Need, kes elavad varjatult, oskavad hiilida nagu pantrid,» vastas pikt. «Ja valvurid olid purjus. Tulime mööda Tõmmu Mehe jälge ning saabusime siia Altari saarelt Šotimaa lähedusest, kust Grok Tõmmu Mehe varastas.»
Turlogh ei teadnud sellise nimega saart, ent ta mõistis, kui vaprad peavad olema need mehed, kes julgesid niisugustes paatides avamerele tulla. Talle meenus ta enda paat ning ta palus Brogaril mõned mehed sellele järele saata. Piktid tegid nõnda. Oodates, millal nad paadi kohale toovad, jälgis ta ellujäänute haavu siduvat preestrit. Vaikivad ja liikumatud mehed ei lausunud kaebe- ega tänusõnu.
Kalamehe paat saabus kiirelt ümber neemetipu nagu esimene vihje päikesetõusule, mis veed punaseks värvis. Piktid asusid oma paatidesse, võttes kaasa surnud ja haavatud. Turlogh astus oma paati ning asetas oma haletsusväärse kandami õrnalt maha.
«Ta peab magama omal maal,» ütles ta süngelt. «Ta ei hakka lamama siin sellel külmal välismaa saarel. Brogar, kuhu sina lähed?»
«Viime Tõmmu Mehe tagasi ta saarele ja tema altarile,» vastas pikt. »Oma rahva suu läbi tänab ta sind. Meie vahel on vereside, kelt, ja võib-olla me tuleme jälle sinu juurde, kui sa meid vajad, nagu ka Bran Mak Morn, piktide suur kuningas, tuleb ühel heal päeval jälle tagasi oma rahva juurde.»
«Ja sina, hea Jerome? Kas tuled minuga?»
Preester raputas pead ja osutas Athelstane’ile. Haavatud saks oli asetatud improviseeritud asemele, mille moodustasid lumele kuhjatud nahad.
«Jään siia selle mehe eest hoolitsema. Ta on raskelt haavatud.»
Turlogh vaatas ringi. Hoone seinad olid varisenud hõõguvate süte hunnikuks. Brogari mehed olid süüdanud laohooned ja suure laeva ning suits ja leegid võistlesid oma hõõguvpunase valgusega sõbalikult kasvava hommikuvalgusega.
«Sa külmud surnuks või sured nälga. Tule minuga kaasa.»
«Küll ma meid mõlemaid elus hoian. Ära hakka mind veenma, mu poeg.»
«Ta on pagan ja vaenlane.»
«See ei loe. Ta on inimene – elus olevus. Ma ei jäta teda surema.»
«Olgu siis nii.»
Turlogh valmistus lahkuma. Piktide paadid keerasid juba ümber neemenuka. Nende aerutullide rütmilised kolksatused kandusid selgesti Turloghini. Nad ei vaadanud tagasi, vaid kummardusid vankumatult oma tegevuse rütmis.
Ta heitis pilgu rannal kangelt lebavatele surnukehadele, maja söestunud tukkidele ja laeva hõõguvatele palkidele. Tulekumas tundus kõhn ja kaame preester ebamaisena nagu pühak mõnest vanast piltidega manuskriptist. Tema väsinud kahvatul näol peegelduv kurbus oli rohkem kui inimlik, oli suurem kui inimlik väsimus.
«Vaadake!» karjatas ta äkki mere poole näidates. «Ookean on verest! Näete, kuidas punane värv tõusva päikese kiirtes sillerdab! Oo, mu rahvas, mu rahva veri, mida olete vihas valanud, muudab mere enda veripunaseks! Kuidas te sellest läbi pääsete?»
«Mina tulin läbi lume ja lobjaka,» vastas Turlogh, kohe mõistmata. «Lähen samamoodi nagu tulingi.»
Preester raputas pead. «See on midagi enamat kui surelik meri. Sinu käed on verest punased ja sa käid punast vererada, siiski pole ainult sina selles süüdi. Kõigeväeline Jumal, millal lõpeb küll vere valitsus?»
Turlogh raputas pead. «Senikaua mitte, kuni võidujooks kestab.»
Hommikutuul leidis ja haaras ta paadi purje. Ta kihutas lääne poole nagu koidu eest põgenev vari. Nii kaduski Turlogh Dubh O’Brien preester Jerome’i silmist, kes seisis vaadates, kõhn käsi väsinud otsmiku ees varjuks, kuni paat muutus tillukeseks täpikeseks sinise ookeani õõtsuvatel avarustel.
BAL-SAGOTHI JUMALAD
Võitlus oli kiire ja meeleheitlik. Kui välk hetkeks särama lõi, nägi Turlogh raevukat habemes nägu. Ta kiire kirvehoop lõhestas selle lõuani. Välgatusele järgnevas lühiajalises kottpimeduses tõmbas nähtamatu löök Turloghil kiivri peast. Ta lõi pimesi vastu, tundes, kuidas kirves mehe ulgumise saatel lihasse vajub. Jälle vilkusid raevutseva taeva tuled, valgustades metsikute nägude ringi ja helkivat terasmüüri, mis teda sisse piiras.
Turlogh pareeris ja lõi, selg vastu peamasti, siis müristas läbi hullumeelse võitluse võimas hääl. Hetkeks märkas kelt hiiglaslikku kogu – ja kummaliselt tuttavat nägu. Siis raksatas maailm pimedusse.
Pikkamööda tuli ta teadvusele. Kõigepealt tunnetas Turlogh, et ta keha kiigub ja kõigub tema tahtest olenemata. Siis hakkas teda piinama tuim tuikamine peas