Katkenud armastus. Ulvi Kullerkupp
ta siis oligi, tagasi tema elus! Anna nägi Silverit nii lähedalt esimest korda paljude aastate järel. Ta sundis end rahulikuks ja kutsus mehe tuppa, sulgedes ukse nii vaikselt ja hoolikalt nagu just sellest liigutusest oleneks nende edasine saatus.
Nad seisid ja kompasid teineteist pilguga pika minuti vältel. Lõpuks katkestas Silver vaikuse ettepanekuga jalutama minna.
Anna ei saanud ikka veel sõna suust, ta noogutas, haaras salli ja nad läksid kiirustades hotellist välja, suundudes sõnagi vahetamata kesklinna poole.
Oli juba hämardunud ja linnaväljakul kogunev rahvahulk sumises lõbusalt. Lahtisest baariuksest kostus jalgpalliülekanne ja õlut rüüpava seltskonna hoogsad kommentaarid, siis löödi ilmselt värav, sest kogu väljakutäis hakkas rõkkama.
Silver haaras selsamal hetkel naise käe ja pigistas seda õrnalt. Ikka veel vaikides jalutasid nad baarist mööda ja naeratasid teineteisele.
Nii kõndides olid nad jõudnud kirikuni, kui järsku kihutas kitsukesel tänaval üks mootorratas nende suunas ja nad hüppasid kõnniteele, teineteise embusesse. Silver surus Anna käed oma rinnale. Naine tundis, kuidas mehe süda rinnus tagus. Ta vaatas mehele silma just hetkel, kui Silver sosistas: „Palun, ära ole uni!“
Anna esimene mõte oli: „Ta tunneb samamoodi nagu mina, ta pole meid unustanud, ta mäletab!“
Nad seisid endiselt peaaegu liikumatult, Anna käsi vastu Silveri rinda ning kuulatasid Silveri südamelööke. Mõne aja pärast laskis Silver Anna käest lahti. Nad seisid ikka veel teineteisele silma vaadates. Silveri silmad olid rohelised, täpselt sellised nagu Anna neid mitmeid kordi maalinud oli ja mäletas. Silmade ümber olid tekkinud kurrud ja päevitus oli sinna veel lisavaod jätnud. Jäi mulje, nagu oleks mees Hispaania päikese all juba mitu nädalat olnud – nii tõmmu jume oli tal.
Valjult vesteldes lähenes neile rõõmus noortekamp ning nad eemaldusid teineteisest ja hakkasid mööda tänavat tagasi hotelli suunas kõndima, endiselt vaikides.
Anna imestas, mismoodi ta ei saanud ühtegi sõna öeldud, kuidagi tarbetu ning mõttetu tundus talle mistahes küsimuse või sõna väljaütlemine.
Vaikuse katkestas Silver, jäädes keset tänavat seisma ja tõmmates Anna veidi järsu liigutusega enda vastu. „Ta pole mu naine, me pole abielus ja me ei ela koos. Ma lahutasin oma naisest mitu aastat tagasi ning mu poeg sai surma meie kodus – uppus tiiki. Ma sõidan homme tagasi Eestisse, aga ma tahan tänase öö sinuga veeta,“ paiskas ta kõik korraga sinna linnatänavale.
Anna vahtis jahmunult mehele otsa ega osanud midagi vastata. Hetke möödudes ütles ta vaikselt: „Hästi, räägime.“
Aga nad ei rääkinud veel, vaikides pöördusid nad tagasi hotelli ja Silver küsis luba Anna tuppa tulekuks. Anna nõustus. Naine ees, mees järel, kiirustasid nad trepist üles.
Hotellitoas diivanil istudes tundis Anna korraga tõelist hämmeldust ‒ Silveri kaaslane on ilmselt teisel pool seina, me kumbki ei tea, mida ta seal teeb ning Anna vestleb siinpool seina oma nooruspõlve armastusega, kellega kohtumine oli veel mõne päeva eest väga ebatõenäoline. Vähemalt siin, Hispaanias. „Kas saab veel veidramat asja olla?“ küsis ta mõttes iseendalt.
Nad olid tellinud pudeli veini, vett ja suupisteid ning mees valas bordoopunase veini kõrgetesse pokaalidesse, mille ta leidis baarikapist. „Salud!“ lõid nad klaase kokku. "Terviseks!"
Alguses oli vestlus hüplik, Anna ei olnud nagu kuulnudki, mida mees talle ennist tänaval välja paiskas. Naine rääkis kiirustades, kuidas ta oli Hispaaniasse sattunud, kiitis päikselist ilma ja imelist valgust, mis lubas tal siin ennastunustavalt maalida.
Alles teist pokaalitäit veini rüübates julges ta paluda: „Ma tahan kõigest lähemalt kuulda…“
Mees noogutas, ta tabas registrimuutust poolelt sõnalt. „Eks ma püüan oma elu, elu ilma sinuta, lühidalt kokku võtta.“
Anna vaatas meest kuulates talle otsa, püüdis oma mõtetes kuidagi järjestada kogu seda infotulva, kõiki neid aastaid. Silveri töö trükivärvide ostujuhina, kodu, abielu, poeg, meeleheide pärast poja traagilist surma… naine tundis ennast tiirlevat otsekui karussellil, ta pea käis ringi, ta sulges silmad…
…Kui ta need avas, lebasid nad voodis teineteise embuses ja suudlesid. Mehe huuled olid pehmed ja ta haare tugev. Silveri silitused olid õrnad ja naise keha kattis värin.
Järsku meenus Annale, kes on kõrvaltoas, ja ta lükkas Silveri eemale. „Ma ei saa,“ osutas ta peaga seina suunas.
„Miia magab nagu nott, purjus peaga ei ärka ta kunagi. Ta ei märkagi, et ma ära olen. Ma tahan täna sinuga olla,“ sosistas mees ja suudles Annat üha kirglikumalt. Anna õhkas ja suudles meest vastu, ta oli seda nii kaua oodanud, ta mäletas kõike olnut nii selgelt. Naine suudles teda veel ja veel. Anna sulges silmad ja talle meenus, mismoodi ta oli seda endale sadu kordi ette kujutanud, sellest unistanud, fantaseerinud.
Nad keerlesid voodil ja paitasid teineteist. Ühtäkki jäid nad lihtsalt lebama. Vaatasid lakke ning Silver küsis: „Miks sa siis ei tulnud? Tol sügisel, ma mõtlen, miks? Ma ootasin sind. Ja vastuseid.“ Ta hääl oli tõsine ja samal ajal nukker.
Seda polnud Anna oodanud ega vastuseks valmis. Õigemini oli ta seda küsimust oodanud ja vastusegi valmis mõelnud, kuid praegu oli ta pea tühi ja ta ajas end voodilt püsti ning kõndis rõdule. Silver järgnes talle. Mees põimis oma käed Anna ümber ning küsis sama küsimuse uuesti. Miks?
Anna pööras ümber, vaatas tema sügavrohelistesse silmadesse ja ütles: „Ma ei saanud… ma ei saanud tulla, sest ma olin…“
Nende vestluse katkestas hüsteeriline röögatus naaberrõdult:
„Kuradi seelikukütt ja joodik, ma vihkan sind!“ Ilmselgelt purjus naine kahmas õhus käega üle rõduääre nagu millestki kinni haarata püüdes ja jäi siis rinnatisele kõlkuma. Silver tormas kõrvaltuppa ja tiris hüsteerilise naise rõduäärelt tagasi. Järgnes pikk sõnelus, hüüded, vandumine ja paarikümne minuti pärast kõva koputus uksele, hotelli teenindaja või keegi koridori pealt oli kisavaid naabreid korrale kutsuma läinud. Seejärel jäi kõik vaikseks.
Anna ei maganud ka sel ööl peaaegu üldse – ta oli rahutu ja segaduses, taas tuhat küsimust peas keerlemas, peamiselt iseendale. „Miks ma siia jäin? Mida on mul oodata? Kas ma tõesti armastan teda ikka veel?“
Kui hommikused päikesekiired läbi akna paistma hakkasid, pakkis Anna oma asjad ja lahkus hotellist. Ta pea oli paks kahest magamata ööst, mõtetetulvast ja veinist.
Ta ei saanud kuigi kaugele sõidetud, kui tundis tohutut peapööritust, keeras oma auto ühe viinamarjaistanduse juurde ja tegi mööda põlluserva väikese jalutuskäigu. Kastemärg rohi paitas ta jalgu ja äratas mõtetest.
„Ma ei saa nüüd ometigi lihtsalt kaduda, ma pean jääma, küsimused saaksid lõpuks ometi vastuseid, sel kohtumisel peab olema mingi tagamõte, see polnud juhus, vaid saatus!“ võttis Anna seal viinamarjaväljade kõrval vastu otsuse ja pööras oma autonina uuesti linnakese ja hotelli suunas.
„Kuidas ma saaksin temaga niimoodi kohtuda, et too naine ei märkaks?“ arutles Anna hotelli sisenedes, ees päikeseprillid ja peas nurgapealsest poest kiiruga valitud laia servaga kaabu. Ta suundus vastuvõtulauast sõnagi lausumata mööda, otse restorani, ja tellis hommikusöögiks saiakese ning tassi kohvi.
„Ma pean Silverit nägema!“ oli ta otsustanud ning jälgis hoolikalt restorani külalisi ja fuajees toimuvat. Silver oli maininud, et lahkub täna, seega peaksid nad end peagi hotellist välja kirjutama ja enne ka hommikusöögil käima.
Naine varitses restoranis terve tunni, enne kui saabusid kõigepealt Miia ja siis mõne minuti pärast ka Silver. Anna istus restorani tagumises lauas ja langetas pea, et teda ei märgataks. Nagu jaanalind, muigas ta ja piilus meest silmanurgast. Too oli kipras kulmu ja pahura olemisega, seljas toosama rohekas polosärk, mis eilegi. See roheline oli nii hästi ta silmade värvi esile toonud.
Anna märkas, et Miia jõi vaid mahla ja Silver kohvi, kumbki ei söönud midagi.