Katkenud armastus. Ulvi Kullerkupp
nii. Tõesti ei mõelnud,“ kohmetus Silver.
Pärast hetkelist vaikust jätkas Anna: „Ülehomme tuleb Liina oma tütrega mulle külla, sa võiksid ka niikauaks jääda. Liinal oleks hea meel sind üle saja aasta taas näha… Minul on ka hea meel sind näha.“
„Ma ei saa, pean homme tagasi Barcelonas olema. Mul on seal üks ärikohtumine, tegelen trükivärvidega, nagu sa juba tead,“ vastas Silver.
„Jah, Liina tegi head missmarpeli tööd tookord, aga ta pidi ka tunnistama, et olid üks kõva pähkel ja sinu leidmine oli tõesti raske. Ja kokkutulekule me sind ei saanudki. Olime väga pettunud. Sa vist talle lõpuks ikka lubasid tulla, kuid siis vahetasid oma telefoninumbri ära, miks? Miks sa nii kiivalt eemale oled hoidnud?“ päris Anna aru.
„Mul pole midagi rääkida, mul on nii tavaline elu olnud,“ vastas Silver ja keeras jutu mujale: „Kas ma võin basseini minna?
Jube palav on täna.“
Hetke pärast oligi ta juba ujukate väel ja tegi oma kooliajast kuulsa vettehüppe ‒ parem käsi nagu tervituseks ees sisse ja siis välja vee peale. Anna vaatas tema pikki, jõulisi ujumisliigutusi. Keeras siis pilgu ära, võttis aiatoolilt masinlikult tema polo, lappas selle kokku, asetas toolile ja kohendas ka heledad suvepüksid sirgu. Silus kätega mitu korda üle riiete.
„Kas sa mulle rätiku leiad?“ katkestas mees Anna tegevuse.
Anna lõi õhetama, tõi toast kiiruga rannalina ja ulatas Silverile. „Lähme ometi näksime midagi!“ naeratas ta avalalt. Annat haaras korraga nii kodune ja loomulik tunne, nagu oleks see igavesti nii olnud. Tema koos Silveriga ühe katuse all, ühiseid asju tegemas. Õhtusöögist rääkimas ja rannalina ulatamas.
Ta leidis külmkapist juustu, Serrano sinki, aprikoose ja oliive ning tegi kannutäie külma sangriat. Nad istusid terrassile ja õhtustasid. Sangria maitses kuidagi eriliselt hästi.
„Mis Miiast sai?“ ei saanud Anna end pidama, mõeldes taas nende viimatisele kohtumisele. „Kas ta teab, et sa siin oled?“
„Ei, me pole pärast reisi kohtunud, see oli niikuinii mõttetu lugu. Meil pole eriti midagi ühist. Ma teen tema arvates kõike valesti, hingan valesti, teen vale tööd, ei veeda lapsega piisavalt aega ega vii talle lilli.“
Silver vältis Annale otsavaatamist, ta teadis niigi, mis küsimus järgneb.
„Jah, meil on kaheksa-aastane poeg. Ma tegin oma armukesele lapse ja aasta hiljem hukkus mu esimene poeg. Sain ikka täiega haleda laksu. Ja nüüd ma ei ole ka oma teise poja jaoks olemas. Ma lihtsalt ei talu enam Miiaga kooselu."
Üle Silveri päevitunud näo liikus tume vari.
"Ah, keeruline lugu, inimesed muutuvad ja sa ei oskagi enam ise ka kuidagi olla. Tahtsime siin Hispaanias uut algust korraldada, kuid tülitsesime iga päev, õhtul jõime ennast täis ja hommikul nääklesime taas.“
„Kas sa siis ei armastanud oma naist, et armukesega jändasid?“ küsis Anna endalegi ootamatult avameelselt.
„Armastanud… imelik, et sina seda küsid, ma ei teagi, mida see tähendab, või ma pole kindel, et see tunne üldse olemas on. Mis sina arvad, Anna? Kas kedagi armastades jäetakse ta maha ilma mingitki selgitust andmata? Anna, kas sina tead, mis armastus on?!“
Silver lausa hüüatas need küsimused naisele näkku ja tema silmis oli viha. Anna jahmus ja tõusis laua äärest püsti. Kõndis terrassile ja mees järgnes talle.
„Jah, astu minema ja ära vasta midagi, seda sa oskad. Tee samamoodi, kõnni minema ja ära tule enam tagasi, kuid seekord pead sa enne vastama. Miks sa ei tulnud siis? Ma tahan nüüd tõesti teada, miks?“ küsis Silver uuesti hotellis esitatud küsimuse.
2
See suvi lausa lendas. Anna suvealguse suudlusi täis ööd koos varahommikuste kojujooksmistega olid suve keskpaigaks veninud paaripäevasteks äraolemisteks. Enam ei vaevunud ta ka verandauksest sisse hiilima, vaid tuli koju taas esiukse kaudu.
Vanemad ei kiitnud neid käike küll heaks, kuid ei õiendanud ka liialt. Isal oli niikuinii iseenda ja oma pudeliga tegemist, lõputud masendushood väljendusid kuni nädalapikkuste joomatuuridena. Ema jageles nooremate lastega. Anna hilispubekast vend Aare ei allunud enam kellelegi ja katsus jõudu nii suitsu kui ka viinaga ‒ ehtne isa poja. Nii oligi enamik majapidamisest ja rahamuredest ema kanda. Lisaks igapäevatööle kohalikus toidupoes käis ta poole kohaga ametis ka lähedalasuvas aiandis.
Pere noorim poeg, 14-aastane Allan oli endasse tõmbunud ja uitas tihti pikki päevi jumal-teab-kus ja tegi jumal-teab-mida. Õnneks aitas ta emal vähemalt aiamaal peenrad ära rohida ja õppis koolis hästi.
Anna tahtis sealt pesast välja, „tiibu sirutama“, nagu direktor mõned nädalad tagasi koolilõpuaktusel neile ütles. Plaan õppida maali erialal kunstiinstituudis polnud määratud teostuma, tihedas konkurentsis ei pääsenud Anna oma unistuste kooli. „Mis küll sügisel saab?“ oli ta edasise suhtes nõutu.
Silveri jalgealune oli kindlam, ta oli saanud sisse tehnikaülikooli. Ta oli peaaegu kindel, et pääseb Vene kroonu mineku kohustusest, lisaks tudengiseisusele pidi teda sealt päästma korvpalliplatsil vigastatud põlv. „Kes minusugust haige jalaga noormeest ikka armeesse võtab?“ lohutas ta Annat, kui naine valutas südant, et elu võib nad kaheks või ka kolmeks aastaks lahku viia.
Noorte kohtumised muutusid pärast eksameid ja lõpuaktust üha tihedamaks. Lõpuks ometi oli neil teineteise jaoks aega, nende päralt oli kaks kuuma suvekuud! Senised jalutuskäigud asendusid peatselt väljasõitudega randa ja kaugemalegi, sest Silver sai pika pinnimise peale vanematelt lõpukingiks Jawa. Kui imeline oli see vabadus, kihutada mootorrattal mööda Eestimaad ja avastada kahekesi uusi paiku!
Silveri vanemad, kohaliku masinatöökoja juhataja ja kaubanduskooperatiivi pearaamatupidaja, olid hinnatud linnakodanikud ja suhtusid noorte suhtesse esialgu tõrjuvalt. Õdesid-vendi Silveril polnud. Nii oli kogu vanemate tähelepanu ja armastus vaid talle suunatud.
Eriti ema leidis Annas järjest puudusi: tüdruk olevat liialt boheemlik ja kandvat liiga tumedaid riideid. Raamatupidajana ei saanud naine märkimata jätta, et Anna reaalainete hinded pole ka kiita. Lisaks on tal joodikust isa ning pätist vend. Ei ole ta mingi õige pruut nende viielisele pojale! Silverist saab ikkagi kõrgelt haritud elektriinsener, aga tüdruk ei pääsenud üldse kõrgkooli, mis tast siis ikka saab! Teeb veel tite nende kukupaile.
Silveri vanemate tõrjumistele vaatamata said noored peaaegu igal nädalal ühe päeva endale näpistada. Lõpuks, kui noored enam oma suhet väikelinnas liikudes ei varjanud ning jalutasid Silveri aiaväravast käsikäes sisse, hakkasid vanemad tasapisi leebuma. Silveri sünnipäeval juuli alguses tutvustasid nad Annat kui nende poja pruuti ühise laua taga ka sugulastele, vanavanematele ja onudele-tädidele. Neiu südikus ja abivalmidus, eriti tema ind köögis toimetada sulatas Silveri ema jäise oleku.
“No näed, ja ta oskab ka väga hästi joonistada,“ oli Silveri isa rahul neiu hobiga ja jagas Annale oma kunsti- ja arhitektuuriraamatuid, mida talle vanaonu Kanadast saatnud oli. Anna ahmis neid tunde ja tunde, nii muistse Egiptuse ja tänapäeva arhitektuuri, Vana-Kreeka kunstiajalugu kui suuremate kunstimuuseumite varamuid. Tihti sai hommikusest külaskäigust Silveri juurde õhtusöök koos tema perega ja alles pärast seda sõideti kahekesi mere äärde, jõudes kohale just päikeseloojangu ajaks.
„Tule, lähme juba,“ kõdistas Silver Annat, kui naine oli end pärastlõunal liiga kauaks raamatute taha unustanud. „Pärast loed edasi. Ja üleüldse, sa võiksid rohkem ise maalida, mitte neid pildiraamatuid vahtida. Mäletad, mida õpetaja sulle ütles: Anna, ära suvel oma molbertit unusta! Nagu „Kevades“… Tule, sõbrad ootavad juba, tule nüüd!“
„Jah, sul on õigus, homsest vaatan oma värvid üle, mul vist on vaid õli juurde vaja ja paar alusraami, kangast peaks veel jätkuma, pole jõudnud kõike täis maalida. Kas viid mu homme mere äärde, teeks seal mõned kenad vaated?“ küsis Anna.
„Ma homme ei saa, lubasin Margusele, et aitan tal motikat remontida, tal oli mingi kolin