Minu Ameerika III. Epp Petrone
kompensatsioonimehhanism – ja lapsevanemal on võimalik teadlikult valida, kummas rühmas ta tahab olla. Meie kirjutasime oma lubadused kahes keeles paberile, kaunistasime ära ja panime rulli. Meeldis lapsele ja andis ka endale kuidagi puhta tunde!
Aga ma kardan, et me lõpetame ühel päeval ikkagi ka ise hiiglaslikus majas, mis on täis asju, millest me pole suutnud loobuda ja mis on lihtsalt meie juurde graviteerunud, näiteks nendesamade jõulukingituste näol.
Meenub, kuidas Justin rääkis oma lapsepõlvest. Ta ema läks tööle siis, kui Justin oli 16aastane.
„Mida ta siis tegi, kui ta tööl ei käinud?”
„Noh, käis mööda poode, tõi koju uusi asju, sorteeris neid, ja kuna meil oli suur maja, täis asju, siis ta muudkui koristas ja korraldas midagi.”
Kaugemalt vaadates tundub see nagu kaks aastakümmet raisatud aega. See aeg tiksub pisikeste minutite kaupa. Iga kord, kui kingitakse (või ostetakse) uus laadung asju, tuleb selle eest maksta lõivu ajas. Tuleb uued asjad pakenditest välja lõigata, nendelt sildid eemaldada, nad pesta, sahtlitesse sorteerida… avastada, et sahtlid ei lähe kinni, kõik välja võtta ja sortida, mis läheb heategevusse või garaažimüüki… Juba on minutitest tiksunud tunnid. Ja igal nädalal ajavad lapsed oma kümme-korda-liiga-palju-mänguasjad ja kümme-korda-liigapalju-riided segamini ja vanematel kulub kümme korda liiga palju aega, et see kõik uuesti ära kraamida.
Jõulupäeva õhtupoolikul saabub suguvõsa – onud ja tädid ja nõbud. Tore on tunnistada rutiini: onu Frank koos oma kolme pojaga võtab alati varem või hiljem istet teleka ees ja hakkab mingit spordikanalit vaatama – jah, jõuluõhtul.
Justini vend Ian kisab köögis, tema vastutab kalkuni ja singi küpsetamise eest.
Vanaema istub tavaliselt ruumi keskel ja tavaliselt on Justin kusagil tema lähistel, ootamas võimalust, et minevikusaladuste asjus kinniselt vanaemalt mõni raas suguvõsalugusid kätte saada, siis, kui vanaemale vein pähe hakkab.
Operaator Joe ümber seisavad mõned naised, kes uurivad talt viimaste filmide köögipoole kohta, ja Joe klatšib või kiidab.
Näiteks Sarah Jessica Parker olevat väga sõbralik ja soe inimene – äsja lõppesid neil „Seksi ja linna” võtted, just samal ajal oli Joe kallim haiglas suremas. „Ma ütleksin, et Sarah oli kogu sellest seltskonnast kõige empaatilisem!”
Ja nii edasi…
Jõuluõhtul kuus aastat tagasi kohtasin neid esimest korda. Olin kummaline tüdruk Euroopast, kellega Justin oli seljakotirändamas käinud ja kes sai elus esimest korda kalkuniliha süües unisushoo. „Kas sa siis ei teadnud enne, et kalkun teeb veidi uimaseks?” Kuulsin seda küsimust nagu seina tagant. Vedasin end läbi vati ülakorrusele oma tuppa ja nii mööduski mu esimene Ameerika jõuluõhtu peamiselt magades. Hiljem arendas suguvõsa teooria, et tõenäoliselt tekib kohalikel kalkuni suhtes teatud immuunsus, kui nad seda liha varases lapseeas mekkima hakkavad. Sest kuidas muidu sai Epp-esmamekkija niisuguse kalkunišoki? Hiljem ei ole möödunud ainsatki jõuluõhtut ilma selle aruteluta. Nüüdseks on kõik siinsed jõululõhnad ja – maitsed mulle tuttavad: nelgija kaneelimaitseline kõrvitsakook, jõhvikatarretis ja – kaste, jõhvika-apelsinisai, õunakook, kaalikad, mõrkjasmagus sink – ja muidugi kalkun.
Ikka veel ei ole ma seltskondlikku musitamist ja sellele järgnevat „how are you?”9-fraasi endale verre saanud. Õige käitumine on hõigata see fraas, vastuseks hõigatakse „good!”10 või britipärasemalt „I’m fine”, ja siis kohe otsa „how are you?”. Just nimelt nii, ei sõnagi teisiti.
Minul kipub aga tulema ikka vaid lihtsalt „hello!” ja siis kohe teemakohane konkreetsem küsimus inimese elu kohta. Aga kui keegi küsib minult tavapärase fraasiga, kuidas mul läheb, kipun ma – ikka veel! – pikemalt vastama, kuidas mul läheb. „Oh, just kaks päeva tagasi jõudsime Euroopast.”
Nad vaatavad mind hetkelise šokiga. Nende suud on juba valmis hõikama „good!”, aga ma reageerisin valesti, ma ei küsinudki vastu, kuidas neil läheb. Kiirustan siis seda viga parandama ja nad saavad hüüda, mis vaja. Aga kerge kakofoonia jääb õhku.
Kuuse all kohtuvad täna kaks suurt teemat. Ian ja Suzie, värskelt kihlunud, palju õnne! Ja Joe, kes on värskelt kaotanud oma kallima vähi tõttu.
See hetk, kuidas Joe saabunuid vaatab, see üks murdsekund, kui ta oma pilku peita ei jõua. Kurbus. Kibedus. Kadedus? Kas Ian ja Suzie ei oleks mõne meelest tohtinud kihluda, mõtlen ma. Kas see on Iani onu suhtes ebadelikaatne? Aga nii ei saa mõelda. Elu pulbitseb edasi, kellelgi on ikka tume triip ja kellelgi valge aeg, ja siis, jumal paraku, jälle vastupidi.
KREDIITKAARDIPOHMELL
Jälle kuulen telerist mööda kõndides karjutavat uut maailmalõpu-uudist: „Käesolevaid jõule tähistavad läbi aegade suurimad krediitkaardivõlad!”
Kui sageli tunnen, et telerist karjutakse maha pseudouudiseid, siis see teema täidab mind omamoodi rahuloluga. Ma ju ütlesin, et jama on tulemas, kui aina võlgu elada! Meie Justiniga elame juba teist aastat oma elu mitteameerikalikult, ilma krediitkaartideta. Me rabelesime sellest elustiilist välja, kuigi lihtne see polnud.
Mäletan, kuidas minuni jõudis kunagi viis-kuus aastat tagasi arusaam säravate Ameerika elude tegelikust telgitagusest. Majad, mida ma näen, ei kuulu neile inimestele, kes nendes elavad; majade-esised on kaunistatud peamiselt võlgu ehk krediitkaarditsi ostetud kaubaga; majade taga on basseinid, mille peale on võetud lisahüpoteek; lapsed on kolledžitest läbi koolitatud õppelaenudega; kodu ja poe vahet sõidetakse liisitud autodega…
„Aga mis siis saab, kui maja väärtus langeb?” küsisin ma Justini emalt kaks aastat tagasi, kui ta hakkas korraldama lisahüpoteeki uhke sopilise basseini kaevamiseks tagaaeda.
„Ei ta lange, või kui, siis ainult ajutiselt. Turg on tõusnud kogu see aeg, mil meie oleme oma majasid vahetanud.”
Sellistel teemadel on Christine’iga võimatu teoretiseerida. Mis seal imestada, just niisuguses süsteemis on ta terve elu kasvanud ja jõukust kogunud. Esimese maja ostsid nad Johniga 1977. aastal, see maksis 41 000 dollarit; seitse aastat ja „umbes mõnikümmend tuhat” dollarit investeeringut hiljem müüsid nad sama maja maha aga tervelt 339 000 dollari eest. Oma praeguse kodu ostsid nad 240 000 dollari eest, panid ümberehitustesse „umbes 100 000 dollarit” ja praegu, kaks kümnendit hiljem, hinnatakse maja hinnaks vähemalt miljon dollarit. Nii pole imestada, et sellesama maja peale saab lisaks olemasolevale vormistada uusi hüpoteeke.
John ja Christine tunduvad oma säravalt võlgu elavas elustiilis hakkama saavat. Kuidas aga inimesed jäävad võlamasina hammasrataste vahele – see mehhanism on saanud mulle üha selgemaks. Algab kõik roosiliselt. On mullegi Ameerikas sattunud telefonikõnesid, kus uuritakse, kas ma sooviksin krediitkaarti, ja kingituseks on… Kõige kurioossemana on meelde jäänud võimalus osaleda loosimisel ja võita kohtumine Eric Claptoniga. Ma siiski loobusin ka sellest kaardist. Küllap toimuski kunagi kusagil kellelegi see veidi piinlik kohtumine: kaks eri maailmast inimest, keda ühendas üks asi, rahahimu – sest mille muu pärast superstaar sellises tobedas kampaanias osaleks.
„Alalõpmata oli mõne panga reklaamlaud kolledžis koridoris üleval,” on Justin meenutanud oma koolipõlve. „Küll jagati krediitkaartidele tasuta kaasa seljakotte ja mütse, küll mõne kohaliku kõrtsi sooduskuponge. Loomulikult me kõik võtsime need kaardid!”
Mis edasi võib juhtuda, sellest räägib raamatukogust koju toodud teemakohane film „Maxed Out” – „Lõhki laenatud”.
Film algab noorte enesetappudega. Näiteks sattus üks 18aastane poiss suurtesse võlgadesse, samas polnud ta vanematel aimugi, et pojale on krediitkaart kaela määritud. „Muidugi ei osanud me talt küsida, et ega sul juhuslikult 12 000 dollarit võlgu pole! Ta oli just saanud 18, tal polnud mingit sissetulekut, täiesti ebaloogiline, miks talle krediitkaart
Kuidas läheb? (inglise k)
Hästi! (inglise k)