Julgus elada. Herdis Ojasu
kehi ja tuled vilguvad ja koristajad kolistavad kildudega ja kõike ei suuda mu segamini meeled eristadagi.
Ja meie lihtsalt seisame.
Seisame, vaikime ja vaatame üksteisele otsa.
Ja oleme tõsised.
Melu tavernas on meeletu.
Rahvas kogub end. Kõik topivad mulle klaase kätte, löön neid kokku nii paljudega kui jõuan, kõik räägivad läbisegi, plaksutavad ja patsutavad ja nii ma kummutan mitu korralikku suutäit ouzot alla, enne kui põgenema saan.
Hüplen hämaras kuuvalges nii kiiresti kui suudan mööda treppe alla ja enne kui need lõppevad, vaatan hetkeks veel tagasi ning näen valges T-särgis kuju liikumatult, käed rinnal risti, mulle järgi vaatamas – taustaks rahvamöll, viinapuuväädid kui tume katus ta pea kohal ning nende vahel kumab hõbedane täiskuu.
See kõik tundub mulle sel hetkel nii lääge klišeena, et midagi mõtlemata, hetkekski kaalumata, kougin hämaras rahakoti vahelt esimese ettejuhtuva rahatähe, kiirustan treppidest üles tagasi, topin selle talle taskusse ja kuskilt minu seest tuleb väga vastik võõras hääl, mis ütleb: „thank you for the show” ning enne veel, kui ta midagi vastata jõuab, keeran otsa ringi, jooksen, sööstan esimesse ettejuhtuvasse tänavasse, komistan, jooksen veel, hingeldan ja vajun siis lähima inimtühja tänava kiviaia najale ja nutan kogu südamest. Üldse mitte ilusasti nagu romantilises filmis – nutan kääksudes, oiates, tatistades ja luristades. Kogu päris südamest. Sest elu pole film. Ja keskealised naised ei armu Kreekas kelneritesse ja vastupidi. See on suurejooneline, kõrgetasemeline klienditeenidusshow ja ma tahaks niiväga oksendada.
Ma ei tea, kui kaua ma seal kükitan, kuid kui suurem peatäis nuttu on väljutatud, üritan end kuuvalges peeglist tabada, puhastan näo niipalju kui võimalik ja tõden järsku, et mul pole aimugi, kus ma asun. Ja et mul oma hea orienteerumisoskuse ülbuses pole juba ammu ka linna kaarti kotis.
Vihkan ennast hingepõhjani, vihkan romantikat ja kuud ja valgeid T-särke ja kasse ja kassitädisid ja kleite ja rohelist õlut ja hülgevuntse ja üldse kõike, mis sel hetkel pähe turgatab. Surun endale roosiokkad pihku nii kõvasti kui suudan – ootan verd ja vantsin mööda tundmatuid öiseid tänavaid. Keelan endale takso, ja metrooaegadest pole mul aimugi. Paras mulle. Tuuluta end kaineks ja korda ja tule mõistusele. Idioot. Vananev romantik. Showmutt ja edevusehunnik, vastik, debiilne moor.
Leian hotelli peale mõnetunnist vantsimist ning kuigi olen vintis ja üksi ja mul on lollakas romantiline roos käes ning kleit seljas, ei tülita mind laupäevaöises peomeeleoluses Ateenas mitte keegi.
Jõuan hotelli, püüan administraatori pilku vältida ning naudin lifti peeglist täitmatu masohhistina oma paistes silmi, põskedele kuivanud musti niresid ja teletupsulaadset jubedat püstist tukka.
Järgmisel päeval ei tõuse ma voodist enne pealelõunat.
Söön hotelli katusebaaris.
Pakin asjad.
Loen raamatut.
Vaatan vanamehi telekas ja teen viis korda kakskümmend viis kätekõverdust.
Suitsetan kohutava koguse sigarette.
Topin endale kotti kõik hotelli kehakreemid.
Ja ei vaata roosi öökapil.
Ja see on tegelikult tumepunane.
Aga mulle meeldivad valged.
Ja ma ei mõtle mitte millelegi.
Sest ma tahan nii.
Ja ma tahan oma lastega rääkida.
Veedan hea tunni lastega Skypes, imetlen vanema tütre uut juuksevärvi, kiidan nooremat vapruse eest, kui ta oma suure kärnaga lõhkist põlve ekraani ees iga nurga alt pildile sätib ja kiitleb, et ei nutnud kordagi, kui ratta seljast kukkus; lasen meie mõlemad kassid ekraani ette tassida ja saan teada, et lasteaias on mõned uued lapsed rühmas. Loen seejärel läbi kõik kodumaa uudised ja tõden rahulolevalt, et kõik on kõige paremas korras – minuga või minuta.
Seejärel lõpetan poolelioleva raamatu, nüsin roosi lühemaks ning sätin selle oma paksu lemmiku vahele. Löön raamatu plaksuga kinni ja topin kohvrisse.
See lugu on läbi.
Raamat on ka läbi.
Kümme päeva üksindust Ateenas on läbi.
Ma lahkun homme enne päikesetõusu.
Keeran konditsioneeri veidi nõrgemaks, tõmban teki üle pea ja ei maga silmatäitki.
Hommikul rõdul, õrnas, roosas, mägede tagant hõõguva päeva uues kumas esimest suitsu tehes luban ma endale, et Ateenasse naastes käin seal korra veel ära. Olgu see siis või kolme kuu pärast. Vabandan ja ei käitu enam kunagi kui siga. Luban endale veel palju asju. Ainult iseendale ja ausalt. Luban ka, et proovin ennast korda saada. No vähemalt ma püüan.
Väga püüan.
See oli pikk ja raske öö – pidin mõtlema ja pääsu seekord polnud.
Aga karge meretuul toob kergendust ja värskeid mõtteid ning ma nipsutan sigaretikoni alla tühjale tänavale, lükkan kohvri lifti, lasen taksojuhil end bussijaama viia ning jätan tolmuse, halli ja kuuma Ateena kaugele seljataha.
Minu tee alles algab. See tee, mille pärast siia tulin.
PELOPONNESOSE POOLSAAR, KORONI
Ateenast Koronisse on otsetee 305 kilomeetrit. Buss aga tiirutab läbi erinevate linnade ja külade ning lõppkokkuvõttes kulub sel moel sinnajõudmiseks pea viis ja pool tundi.
Vaatan aknast möödalibisevaid oliivisalusid, kaljuseid mägesid ning maalilisi külakesi. Bussis on jahe, rahvast on vähe ja enamik magab. Olles endaga hommikul rahu sõlminud, tukastan tunnikese, ärkan siis taas, ahmin kaunist Kreekat endasse ning ei kahetse hetkekski, et bussi kasuks otsustasin. Joon igas peatuses tassikese espressot, vaatan inimesi ja liigutan end niipalju kui võimalik.
Angeli on lubanud mulle Koroni bussipeatusesse vastu tulla ning kuna see on ka reisi lõpp-punkt, siis eksimist ei ole karta.
Loodan, et ta ikka tuleb.
Ootan veidi ja kui kell saab kümme, saadan talle siiski sõnumi, et olen kenasti bussis, lisan veel, et kannan rohelist T-särki ning teksaseid ning saangi peatselt vastuse, et ta ootab mind väga ja kannab mulle vastu tulles valget kleiti. Panen telefoni üpris rahulikult kotti tagasi.
Googeldasin Angelit muidugi põhjalikult.
Ta on lõpetanud Philadelphia ülikooli, elanud aastaid USA-s ja on hariduselt kirjandusteadlane. Tal on pere, kaks täiskasvanud last ja ta kirjutab perfektses, kõrgema klassi inglise keeles. Ta on hilistes viiekümnendates ning meie kirjavahetuse põhjal on jäänud temast äärmiselt sümpaatne mulje. Ma muidugi loodan, et see kõik ongi nii kena kui paistab. Maja rendiraha kandsin talle Ateenasse jõudes üle ja ta kinnitas, et sai selle kätte. Ettemaksunõude aktsepteerimine oli eelduseks hea rendihinna saamisel.
Üürisin maja kolmeks kuuks. Edasi vaatan, mis saab. Kui vaja, sõidan Itaaliasse või Prantsusmaale või teen, mis tahan.
Loodan muidugi, et selleks ajaks tahan juba koju…
Maja, mida ta üürib, asub üksikuna Koroni linnakesest paari kilomeetri kaugusel mägedes, mõned naabermajad on küll silmaulatuses, kuid need on teisel pool järsku kuristikku ning teed nendeni pole.
Maja ise pole tüüpiline Kreeka maja. See on puust. Palkmaja. Asub mäenõlval ja sel on kaks suurt terrassi – üks kividest laotud, teine puidust ning mõlemalt avanevad maalilised vaated merele, mägedele, kuristikele ja oliivisaludele. Maja on ehitatud seitse aastat tagasi tema pere poolt ja kuulub neile. Peamiselt oli see Angeli abikaasa ettevõtmine, kes on puidukunstnik ja justnimelt kunstnik, mitte tisler, kuid nad kõik – sealhulgas nende lapsed, lõid selle maja ehitamises kaasa. Kõik elamiseks vajalik on olemas, välja arvatud telekas, kell ning internetiühendus. Mõtlen uljalt, et küllap ma kõige selleta mõnusasti hakkama saan, seda enam, et Angeliga on kokkulepe olemas, et võin igal ajal