Julgus elada. Herdis Ojasu
end ärkvel hoida, et Korintose kanalist ülesõitu mitte maha magada ning vaatlen edasi: meri, mäed, kitsed, purjekad, päikesepaneelide kolooniad, lilledesse uppuvad lumivalged majad, suured kaktused, apelsinipuud, oliivipuud, sidrunipuud, üle ääre ajavad hõbedased prügikastid, lapsed, kirikud, oliivipuud, valged majad, meri ja kõik see algab otsast peale…
Korintose kanal vilksatab mööda sügaval all sinava imekitsa veenirena kahe kõrge pruuni kaljuseina vahel.
Ma tukastan taas.
Buss pidurdab järsult ristteel – avan hetkeks silmad ja näen silti „Sparta 100 km“ ning enne kui uuesti suigatan, meenub, et keegi vana nõiamoor ütles mulle kunagi, et ma olla elanud oma eelmises elus Kreekas, Lakedaimonis, mis on teatavasti Sparta piirkonna väga ammune nimi. Muigan endamisi ja tukun edasi.
Ärkan Kalamatas, mis on Messeenia maakonna pealinn. Buss peatub veerand tunniks, kuid kahjuks pole bussijaamas ja selle ümbruses mitte midagi vaatamisväärset. Varjust välja astudes niidab kuumus sõna otseses mõttes. Neli ja pool tundi konditsioneeritud bussisõitu võib su juba unustama panna, mis on kuumus. Kuid Peloponnesose poolsaar on Ateenast ka parasjagu lõuna pool. Ma ei tea sellest piirkonnast suurt midagi ja eeltööd kodus ei teinud, kuid ajusopist kooruvad välja mõnedki ammu kuuldud faktid. Tean, et siin on Mükeene varemed, Sparta linn ja Olümpia, kus toimusid maailma esimesed olümpiamängud, et see piirkond on olnud paljude vallutajate sihtmärk ja et kõik need erinevad rahvused on jätnud siia oma jälje. Siin olla hulgaliselt Bütsantsi keisrite poolt rajatud kirikuid, frankide poolt ehitatud kloostreid ning Veneetsia-aegseid kindlusi. Siit sai alguse Trooja sõda, siitkandist on pärit Elektra, Agamemnon ja poolsaart kaua valitsenud tark ja õilis kuningas Nestor.
Kalamatas läheb buss peaaegu tühjaks ja minus võtab maad ärevus.
Ootusärevus.
Jäänud on 56 kilomeetrit.
Milleni? Minu uue koduni?
Ma ju ei tea…
Koronisse jõudes olen bussis juba üksi.
Kaljusel merekaldal, tihedasti teineteise külge ehitatud majakestega linnakese peatänav on nii kitsas ja järsk, et keegi õige pisut vildakalt parkinud autojuht on ummistanud tänava nii, et buss ei pääse paarikümne minuti jooksul ei edasi ega tagasi. Pikapeale koguneb kitsukesele ristmikule autosid lisaks – isegi mopeedijuht ei mahu läbi, ning keegi ei oska teha midagi muud, kui lihtsalt ajada rusika aknast välja ja sajatada hirmsat moodi.
Lõpuks pääseb buss liikuma, pargib end imepisikesele platsile kiriku ees, saan oma kohvri, päikesega lagipähe ja mitte ühtegi valges kleidis naist pole mitte kusagil näha.
ANGELI JA MÄGEDEMAJA
Vean enda ja oma kohvri kirikutorni pikka varju.
Koban käekotist salvräti ja pühin juba tilkuvat higi.
Plats on imeväike ja asub kitsaste tänavate ristteel. Kõik tänavad on ääristatud kirevate päikesevarjuliste kohvikutega ning neis istuvad üksikud kunded, silmitsevad häbenemata ja pilku pööramata ainult mind.
Kuulen merekohinat.
Helistan Angelile.
Ta ei vasta.
Mu ainus mõte on, et kuuma on siin kindlasti oma viiskümmend kraadi.
Mul ei ole hirmu.
Ma tunnen ennast – ma ei jää hätta, kui ta ka ei tule. Mu sõbrad ütlevad tihtilugu, et minu suurim oskus on „kukkuda käppadele” ja enamasti on neil ka õigus. Sülitan mõttes kolm korda üle õla… ja enne veel, kui jõuan suitsu süüdata, sahiseb nurga tagant välja beež, läikiv maastur, ma näen selle pärani akendest valges kleidis naist ning kuulen dramaatilist muusikat, mis meenutab mulle Haydnit.
Auto peatub minu ees, muusika on nii vali, et ma ei kuule, mida Angeli ütleb, kuid saan viipest aru – rassin oma kohvri tahaistmele ja istun ise tema kõrvale.
Muusikat vaiksemaks keeramata sõidab ta kohe edasi, räägib minuga pehmel, meloodilisel häälel, et kohtas sõbrannat ja jäi lobisema ja et buss hilines ju nagunii – seda, et ta seal tänavanurgal seisis, teadis kogu linn ja et täna on väga kuum päev, ja ega ma väga rohkem kuulegi. Ta räägib palju, rahulikult, kiirustamata ja kui plaat lõppeb, saan ma teada kui väga ta loodab, et mulle meeldib Koronis ja tema majas ja et ta aitab mind alati kõiges ja et kõik saab olema suurepärane.
Oleme linnast juba peaaegu väljas. Ta keerab kitsale kiviklibulisele teeotsale ning auto peaaegu et ähib, keerutades tee järskudel kurvidel aina kõrgemale ja kõrgemale mägedesse.
Ja siis ma näen seda.
Oma maja.
See on täpselt selline nagu piltidel või veel palju ilusam.
Tagasihoidlik, maitsekas ja ilus. „Lakooniline nagu Lakedaimonis peabki olema,” jõuan ma veel mõelda, enne kui ta auto tolmupilve saatel maja ukse ette pidurdab.
Ta ei luba mul kotti veel autost välja tõsta.
Ta avab ukse, marsib külmikuni ja võtab sealt välja kaks pudelit minu rohelist Mythose õlut, valab need klaasidesse ja vaatab siis mulle väga tõsiselt otsa ning ütleb: „Mul on sulle vaid üks palve, palun naudi siin olemist.” Me lööme klaase kokku, ma noogutan ning jõuan küll midagi vastuseks pobiseda, kuid ta ei kuule mind enam. Ta kõnnib juba mööda maja, räägib, seletab, avab uksi ja kappe ja kraane ja gaasi ning ta teeb seda nii süstemaatiliselt ja samal ajal selges inglise keeles õpetusi jagades, et silmitsen meie ringkäigu ajal vargsi hoopis teda ennast. Ta on lühikest kasvu, kergelt ülekaaluline, kuid mitte tüse, blondi poisipeaga, seljas valge varrukateta väga hästi istuv kleit. Ta küüned on kenasti hooldatud ja heleroosad, silmad veidi värvitud, huuled aga paksu tumepunase kihi all. Ta vaatab mulle otsa ja ma märkan, et ta silmavalged on veidi hägused. Ehteid tal peaaegu pole – käsivarrel kiiskab vaid lai kuldne maokujuline käevõru ja kõrvades tagasihoidlike roosade kivikestega kõrvarõngad. Ta näitab mulle aknaid, uksi, ussi- ja skorpionimürki, kappe ja nende sisu, potte ja panne, küünlaid ja gaasilampe ning ma tunnen hetkeks tema parfüümi lõhna.
Tegelikult soovin ma juba, et Angeli lahkuks ja et ma saaks oma majaga kahekesi jääda.
Peagi saan ülevaate ka välivaldustest: tema oliivisalu, küpressid, eukalüptid, mäed – kogu talle kuuluva maa-ala piirjooni ma ei hooma ja õnneks ei kõnni me kõike seda ka läbi. Naaseme tuppa ja ta kinnitab veelkord, et võin teha kõikjal, mida soovin, tõsta mööblit ringi või midagi alla panipaika panna; tuletab veel meelde, et ma igaks juhuks terrassil ei magaks – skorpionite ja madude pärast; kordab siis veel üle, et tuleb homme kell 10, istub siis autosse ja läbi avatud autoakna kuulen veel kaugeneva Haydni muusika sisse hõiget: „Ja helista mulle kohe, kui abi vajad!”
Ning läinud ta ongi.
Seisan paljajalu tulikuumal kiviterrassil, kott jalge ees, kell on kaks päeval, mul on maja Kreeka mägedes, aega kolm kuud, olen ihuüksi ja ma pole täna veel mitte midagi söönud.
Tassin koti keset tuba, sätin end mugavasti tugitooli ning silmitsen: maja suurus on ehk umbes 55 ruutmeetrit. Esikut pole. Avatud köögiga elutuba on eraldatud valge kergvaheseina abil magamistoaga. Sealt pääseb ka duširuumi ja wc-sse. Laed on palkidest, põrandatel puitparkett, kõik kollaka alatooniga – ilmselt millegiga immutatud. Seinad on enamjaolt ka puidust, vaid magamistoas on need osaliselt valgeks värvitud. Majas on palju aknaid ja nende ees imepeenikesest metallvõrgust, peaaegu nähtamatud lisaaknad.
Keset elutuba on mosaiikkividest kõrgem saareke ning selle keskel roheline, klaasist uksega plekk-kamin. Selle ümber raamatute virnad – enamik ingliskeelsed.
Valge diivan, valged tugitoolid, lumivalge tikitud linaga kaetud diivanilaud, puitnikerdustega ja valge marmorplaadiga kummut, sellel samasuguste puitlilledega raamitud suur vanaaegne peegel. Pisike nurgalaud, millele on seatud kirjust portselanist vaas, taldrik ja kausike. Ukse kõrval vanaaegne metalljalgadel Singeri õmblusmasin, sellel linik ja vasekarva lambike.
Köögipoolel on akna all söögilaud, neli tooli, seinatäis köögimööblit, gaasipliit,