Kleidivaras. Natalie Meg Evans
Ta kuulis nüüdki iseenda valukarjeid, isa ahastavat lohutamist ja Mémé etteheiteid. Süütunne pitsitas teda selle mälestuse peale. John Gower oli tulnud sõjast tagasi tervena, aga oli surnud sõjaväehaiglas saadud kopsuhaigusesse 1921. aastal, kui Alix oli viiene.
Isa varajane surm oli röövinud neilt tuhanded omavahelised vestlused. Isa polnud endast midagi järel jätnud – ei kirju, ei päevikuid, üksnes mõned ähmased fotod. Mémé ütles, et ta oli londonlane, kelle juured ulatusid igale poole, võib-olla Iirimaale või siis Walesi, aga vanaema toon polnud väimehest rääkides kunagi soe. Ja ta isa polnud juut, seda kohe kindlasti mitte. Tema ja Mathilda olid abiellunud 1915. aasta talvel metodistide kabelis South Norwoodis … või oli see Streathamis? Kus see ka polnud, see oli üks sünge koht. Ja oligi kogu lugu.
Krahv võiks talle rääkida isa sõjaväeteenistusest, Alix teadis seda, aga ta ei teadnud, kuidas teda paluda. Mehed, kes olid pidanud taluma kaevikute õudusi, ei tahtnud sellest kuidagi rääkida. Noh, välja arvatud Bonnet. Tema rääkis isegi sellistest asjadest, mida ei tahtnud kuuldagi. Sellepärast küsiski Alix hoopis teistsuguse küsimuse.
„Kas te kunagi mu emaga ka kohtusite, härra?”
„Danielle’i tütrega …” Alix tajus kõhklust krahvi hääles. „Ma saatsin talle pulmadeks õnnitluskaardi, aga ise ma ei saanud tseremooniale minna. Varsti pärast seda oligi juba liiga hilja. Milline kurb teema, Alix. Lõpeta oma vein. Me joome lamba juurde Pinot Gris’d.”
„Aga kas te kunagi minu vanaisaga kohtusite? Andke andeks, mul on elu jooksul nii palju küsimusi tekkinud, sest Mémé ei mäleta ju midagi. Ega teil midagi selle vastu ei ole?”
„See on loomulik, et sa tahad sa oma perekonna kohta teada saada. Millise vanaisaga – John Goweri isaga?”
„Minu Alsace’i vanaisaga. Alfred Lutzmaniga. Ma tean, et teie, tema ja Mémé elasite samas linnas ning teie olite seal kõige tähtsam isik.” Ta lisas viimase repliigi puhuks, kui mees peaks arvama, et ta kujutleb, nagu oleksid nood üheskoos piknikke pidanud.
„Ma ei tea, kas just kõige tähtsam – linnapea ja politseiülem vaidleksid sellele vastu. Meie teed, mõistagi, ei ristunud eriti, aga ma teadsin Lutzi – teie vanaisa. Suurepärane kunstnik. See, kuidas ta tabas nägusid, oli lausa fenomenaalne, ja koloristina ei ole talle võrdset.” Krahvi silmad olid kinnitatud lilledele, julge paelaga köidetud õrnkollastele õitele Alixi taldriku kõrval. „Minu ema oli tema maalide varajane koguja, mõne neist sain ma päranduseks ja ka mul endal vedas, sest mul õnnestus paar tükki osta.”
„Ma teadsin, et teil on mõned tema maalid! Kui mitu? Oh, härra, millal ma võiksin neid näha?”
„Ühel päeval kindlasti. Ma olen püüdnud aastate jooksul neid veelgi oma valdusse saada, aga ilma erilise eduta.”
Kelnerid kogunesid nende ümber, tõstes teatraalse pidulikkusega hõbekupleid. Sel ajal, kui neile rooga serveeriti, rääkis Jean-Yves Alixile Arnaud’st, hotelli peakokast, kes oli pärit Auvergne’ist – ühest kaugest paigast, kus kõik mehed olid jahimehed. „Ühel päeval tuleme veel siia metssiga sööma. Kas tõstan sulle kastet? Ütle, kui soovid.”
Alix taipas, et krahv püüab teemat muuta. Ta tundis, et viisakusest tuleks lasta mehel seda teha, ent samas ei saanud ta seda haruldast võimalust kasutamata jätta. „Härra, miks te sõjas Inglismaa eest võitlesite? Tegelikult olete ju sakslane, kas pole nii?”
Tema kaaslase nägu kalestus mõnevõrra. „Ma olen prantslane. Minu ema sündis Pariisis ja minu isa suguvõsa oli pärit Prantsusmaalt. Sakslaste Alsace’i tungimine 1870. aastal andis meile sundkorras uue rahvuse. Minu isa valis Saksa riigikorra, et mitte oma mõisatest ilma jääda, aga ma kinnitan sulle, et see on alati olnud vaid puhttehniline küsimus. Ma õppisin Inglismaal, läksin seal tööle, ja kui sõda puhkes, astusin ühte Inglise rügementi. Mitte et „võidelda Inglismaa eest”, vaid et võidelda vabaduse eest. Aga aitab nüüd küsimustest, mu kullake. Palun mõista, et ma olen jõudnud ikka, kus mu naine ja tütred ignoreerivad mind. Viibida näost näkku noore ilusa naisega, kes leiab mu huvitava olevat …” – naeratus kurdus ta silme ümber – „on lihtsalt vastupandamatu.”
Alix punastas.
„Kas ma tohin sulle midagi öelda? See ei ole kriitika, aga sa oled kuidagi intensiivne …”
„Pilk? Kas ma põrnitsen?”
„Sinu silmadel on võime segadusse viia. Sa võid mõne mehe jalust nõrgaks lüüa. Kasuta seda võimet arukalt.”
Nüüd punastas Alix sügavalt.
Mees koputas taldriku äärele. „Näita nüüd. Ma tahan sinu aplust näha, sest ma ei usu seda. Sa oled nii sale nagu dirigendi taktikepp.”
„Veel üks küsimus. Ainult üks? Palun?” See oli tal just mõttesse vilksatanud, see viimane tungiv küsimus. Ta vaatas mehele läbi ripsmete otsa. „Kui mu isa näeks mind,” – ta osutas endale – „mitte targa, mitte alati heana, telefonikeskjaamast minema lööduna, mida ta siis arvaks? Teie olete ainus inimene, kes teda õigupoolest tundis. Mémé on alati kogu asja suhtes pahur. Ma arvan, et ta on pahane, et mu ema … noh, saate aru, pidi temaga abielluma. Kui nad oleksid sellega pisut kauem oodanud, poleks ta enam oma pulmakleiti ära mahtunud. Härra, kas teie usute, et ma oleksin talle meeldinud?”
Jean-Yves võttis tema käe enda omasse. „Ma tundsin John Gowerit sõdurina, mitte isana. Aga ma püüan vastata. Sind vaadates oleks ta lausa rabatud – sa oled nii kaasaegne ja sõltumatu. Ära unusta, et tema sündis siis, kui kuninganna Victoria valitses maailma ja daamid kandsid korsette, mis tegid nende piha peenemaks, kui oli nende abikaasade kübara ümbermõõt. Sinu vaimsus tuletaks talle meelde Mathildat …”
„Te siis ikkagi kohtasite mu ema?”
Krahv pigistas tema kätt ja jätkas: „Ma olen kindel, et su isa jumaldaks sind.” Ta tõstis klaasi: „Sinu tuleviku terviseks Javieri moemajas! Põle eredalt nagu sabaga täht. Aga ära meid selle pilguga ära põleta, väike jumalavallatu Alix.”
Kui nad jõudsid St-Lazare’i metroojaama juurde, peatas krahv auto, avas talle ukse ja ootas, kuni ta autost välja ronis. „Võtsid lilled?”
„Muidugi.” Alix hoidis lilli õrnalt süles, et need katki ei läheks.
„Oli kena õhtupoolik, Alix. Tänan sind.” Ta ulatas tüdrukule kaardi. „Siin on minu kabineti aadress Rue du Sentier’l. Võta minuga ühendust, mil iganes soovid. Kas sa oled endiselt kindel, et ei taha, et ma su Montmartre’ile viin? Ma saan sinna autoga päris lähedale.”
Alix ütles, et jalutamine ei tee talle tüli. Ta läheb metrooga Abbesses’i. Õigupoolest ei tahtnud ta, et krahv näeks Place du Tertre’iga seotud osa tema elust. Ta oli lubanud sel õhtupoolikul Bonnet’le poseerida, aga ta soovis, et ta poleks seda teinud, sest ta oli veidi purjus ega kujutanud hästi ette, kuidas ta saab oma kreppkleidiga Bonnet’ urkasse minna. Aga teisest küljest jälle ei tahtnud ta ka sõpra alt vedada. Ja kuna Bonnet kõneles maalides üksnes iseendaga, siis oleks tal hea võimalus mõtiskleda kõige selle üle, millest krahv oli rääkinud.
Bonnet’ aknaluugid olid kinni. Alix peatus, mõeldes, et vaevalt mees sellisel ilusal kevadpäeval magab. Võib-olla oli ta läinud välja kanali äärde maalima. Ilma erilise lootuseta teda leida ronis Alix trepist üles stuudioukse taha. Trepikojas oli piisavalt valge, et lugeda silti, mis oli uksele kinnitatud.
Segaste trükitähtedega oli kirjutatud „Bonnet viibib eemal”. Ta oli joonistanud ka karikatuuri habemikuga veiderdajast, kes veiniklaasis magab. Nii tema moodi kohtumine ära unustada. Bonnet ei pannud end kunagi luku taha ja tema välisuks avanes lükkamise peale. Krimpsutades nina segaduse peale – tühjad pudelid, kange kohvi jäänused ja jälk küülikuliim –, kriipseldas Alix kirjakese, kinnitas selle maalipukile ning oli just enda järel ust sulgemas, kui kuulis altpoolt trepikriginat. Tal jäi vaid hetk taipamiseks, et see kuju kiirustab üles tema poole, kui ta juba oligi mehe haardes, mis ta surus vastu stuudioust, nii et tal hing kinni jäi.
Ta püüdis karjuda, aga sellest ei tulnud midagi välja,