Kleidivaras. Natalie Meg Evans
ei lähe enam kunagi Alixi lähedalegi. Vannu seda.”
„Ma hirmutasin teda pisut, muud polnudki.”
„Vannu, või sa ei saa midagi.”
„Hea küll. Viissada tuhat, ja ma ei tee enam tüdrukule viga.”
„Sest kui sa teed,” urises Jean-Yves mikrofoni, „siis leian su üles ja löön maha. Alix Goweri heaolu ja tema usaldus on minu jaoks pühad. Kui sa peaksid talle viga tegema, saadan ma sind kogu täiega kõigevägevamalt armu paluma.”
Üks heli sundis teda pilku tõstma. Rhona jälgis teda marmorhalli teisest otsast. Algul arvas ta, see on raev, mis naise suud niiviisi moonutas, aga kui Rhona rääkima hakkas, kuulis ta tema hääles midagi hoopis sügavamat kui raevu.
„Või usaldus on sulle püha! Siis oled sa ju tõeline pühak! Kui palju aastaid sellest on, kui sa midagi taolist mulle ütlesid, Jean-Yves? Kas sa üldse oledki selliseid sõnu öelnud või isegi mõelnud?” Ta astus mehe juurde ja paiskas talle näkku: „Miks saab see tüdruk selle, mida mina pole kunagi saanud?”
Seejärel, enne kui mees jõudis vastata, jooksis ta südantlõhestavate nuuksete saatel trepist üles.
Üheteistkümnes peatükk
Kui Alix aprillist Javieri moemajas tööle hakkas, ootas teda seal ees hästi ohjatud kaos. Javier oli kahe nädala eest oma kevadsuvise kollektsiooni hilinemisega välja lasknud ja tellimusi hakkas järjest enam sisse voolama.
Prille kandva preili Lefoine’i sõnul, kes oli ülevaataja tööruumis, kus Alix oma õpiaega alustas, oli Javier naasnud jõulupuhkuselt äraarvamatus meeleolus. Veebruaris, kui tema kollektsioon oleks pidanud välja tulema, oli ta kindlalt otsustanud Pariisist lahkuda, et külastada oma õdesid „kuskil Hispaania rannikust kaugemal saarel”. Ta oli kavatsenud nad Prantsusmaale tuua, aga tuli tagasi üksinda ja lukustas end oma stuudiosse. Mitte tööd tegema, vaid grammofonilt kurbi laule kuulama. „Me ei uskunud, et ta kevadsuvise kollektsiooni üldse valmis teebki, ja soovin, et polekski teinud. Nii kiireks läks – kolme kuu töö tuli ühe kuuga ära teha. Sellepärast ta teid ühe intervjuu põhjal palkaski,” lisas ta Alixit ilma erilise vaimustuseta uurides. „Tavaliselt antakse uuele tüdrukule nädalane katseaeg, enne kui ta juhataja jutule läheb, rääkimata siis veel Javieri enda ette ilmumisest.”
Esimesel päeval tutvus Alix firma töökorraldusliku poolega. Majas oli kaksteist pikkade laudade ja ülisuurte akendega ateljeed. Olid ka pilgeni kangaid täis juurdelõikus- ja laoruumid, triikimisruumid, viimistlusruumid … Talle näidati nööbiruumi, niidiruumi ja hoiuruumi, kus rippusid valmisõmmeldud rõivad, oodates äraviimist. Alixile meenutasid need viirastuslike nunnade seminare – iga riideese oli kaetud valge tuunikaga, millel oli kas kliendi, hulgiostja või ekspordiagentuuri nimi.
Ühes vaikses ruumis oli neli õmblusmasinat. Tema giid, noor Marcy Steini nimeline juhatajaabi, selgitas: „Neid kasutatakse üksnes kardinate ja laudlinade õmblemiseks. Härra Javier arvab, et nende masinatega ei saa teha madalat ja nähtamatut õmblust, mille poolest see maja kuulus on. Siin tehakse kõik käsitsi.” Marcy heitis viltuse pilgu Alixi rohelisele kostüümile ja pakkus: „Te hakkate kindlasti tööl mingit avaramat riietust soovima.”
„Ma ei ole vabrikutüdruk,” torkas Alix vastu. „Mulle meeldib elegantne olla.”
„Teie valik.”
Teine päev tõi hea annuse reaalsust. Ta kuulis üht uut kolleegi teisele pomisemas: „Kellele ta muljet avaldada püüab?”
Sõber irvitas vastu: „Tahaksin näha, kuidas ta üle pingi ronib. Ta lõhub juba enne päeva lõppu oma sukad ära.”
Alix punastas, kui jäi oma kohale asudes kohmakalt seelikut pidi kinni. Mõnel maal sunniti õmblejannasid töötama poolpimedas, aga Javieri moemajas lausa kallas päikest sisse. Alix hakkas higistama. Kitsad küünarnukid muutsid esimese ülesande – salongi vuaalkardina ääre palistamise ebamugavaks. Ülevaataja kummardas tema kohale ja laksatas keelt: „Kuulsin teid kiitlemas, kui kiiresti te pisteid suudate teha. Teost olete kiirem, seda küll.”
Kõige tipuks avastas Alix, kui sel õnnetul päeval oma „peaaegu” Schiaparelli mantlit võtma läks, et keegi oli rätsepakriidiga hooletult ringi käinud. Sinine pulber oli sattunud roosidele, mille ta oli kraele tikkinud.
Järgmisel päeval kandis ta kooliajast jäänud seelikut, linasest pluusi, mugavat aluspesu ja puuvillaseid sukki. Preili Lefoine andis talle kaks tubakapruuni kittelkleiti, öeldes, et ta peab neile tasku peale oma nime tikkima, neid piinlikult puhtana hoidma ja iga päev kandma. Vaikselt oma kohale asudes palus Alix jumalat, et ta läbiks uustulnuka katsumused. Kui vaid keegi ei tuleks täna õela või halvustava märkusega lagedale. Kui vaid keegi naerataks või kutsuks ta endaga koos lõunale …
Aga sosistamine jätkus. Ta oleks nagu jälle tagasi koolis olnud. „Kes ta on?” – „Gower.” – „See ei ole prantsuse nimi. Preili Lilliane arvab, et ta võib olla sakslane … igal juhul välismaalane.” Milline kergendus, kui preili ülevaataja saatis ta muid asju ajama.
Aga kui asjaajamisi polnud, siis leiti muid alandavaid ülesandeid. „Alix, too põrandahari, põrand on niidiotsi täis.” Või: „Alix, miks sa nööpnõelu üles ei korja? Ma näen sinu koha lähedal neid lademetes maas vedelemas. Ja ära kasuta selleks magnetit, nagu üks eriti rumal tüdruk tegi. Ega ta siin kaua vastu pidanudki.”
Alix leppis sellega, et ameti õppimise hind on alandlik töötamine. Kõrgmood oli samavõrd töö kui eluhoiak. Tööd tehti kiiresti, aga mitte kunagi kiirustades ega räpakalt, sest naistel, kel oli raha ja aega, et osta mõõdu järgu tehtud asju sellistest moemajadest nagu Chanel, Boulanger, Patou, Lanvin ja Javier, oli vähimagi ebatäpsuse suhtes kotkasilm. Või kui neil seda ei olnud, oli see nende abikaasadel, armukestel või toaneitsitel. Alix tuletas endale meelde, et kõige suuremad moeloojad, vähemalt naismoeloojad, olid alustanud kõige madalamalt.
Aga kuidas oli selle teise ameti – vargusega? Millal saab ta alustada kevadsuvise kollektsiooni kopeerimist Pauli kontaktisikule? Alix unistas ikka veel tõotatud rikkusest. Ent hiljem sel nädalal, kui nad jagasid Pauliga ühes tobedalt kallis kohvikus Champs-Elysées’l klaasi veini, hoiatas ta ka Pauli, et ta ei pruugi mõnd lõpetatud rõivast nähagi.
„Direktriss näeb meelsamini nirki kardina peal ronimas kui õmblejannat salongis.”
Paul võttis oliivikivi suust. Oliive pakuti siin tasuta, kuus tükki kausis, mõlemale kolm. „Sa pead neid rõivaid nägema või siis vähemalt lõikelehti.”
„See ei ole mingi suur kapitäis riideid.” Kell oli juba palju ja Alix oli väsinud. Ta polnud veel täielikult toibunud šokist, et teda Bonnet’ trepil rünnati, ja ta oli vapustatud ka kolleegide vaenulikkusest, mida oli hakanud tajuma. Need paistsid arvavat, et ta on spioon, kelle Javier on sinna „susanud”. „See käib teisiti, Paul. Proua see ja see tellib kollektsioonist mudeli number kakskümmend. Nimetame seda lasuursiniseks päevakleidiks. Ta valib veidi raskema paabulinnusinise kanga ning juhataja ja juurdelõikaja nõuandel laseb seda parandada, et figuuriga paremini sobiks. Müüjanna veenab teda ostma veel kaht erinevast kangast kleiti, võib-olla väikse jakikesega … voilá. Ja ta ongi Javieri riietatud, ent tema rõivas on ka unikaalne. Ja privaatne seni,” rõhutas Alix, „kuni ta kleidiga avalikkuse ette ilmub.” Hoolikalt eemaldas ta oliivikivi. „Javier ei anna kunagi turvalisuse pärast õmblejannadele kleiti kätte, et nad saaksid selle algusest lõpuni valmis teha. Üks rõivas käib läbi kolme tööruumi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно