Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
lõpp saabus sama järsku kui oli alanudki. Ühel päeval tegi madrus kajutiukse lukust lahti ja andis talle märku endale järgneda.
Kapteni voodis kössitav Serilla surus teki vastu rinda. Olles valmis obaduseks, söandas ta küsida: „Kuhu sa mu viid?”
„Satraap.” See üks sõna oli tema vastus. Madrus kas ei osanud rohkem keelt või pidas ta seda piisavaks. Ta nookas uuesti peaga ukse poole.
Serilla teadis, et peab kuuletuma. Kui ta püsti tõusis ja teki enda ümber mähkis, ei üritanud mees seda talt ära võtta. Tänulikkus, mida naine seepeale tundis, tõi talle pisarad silma. Kui madrus oli kindel, et naine järgneb, läks ta ees. Serilla järgnes vargsi, nagu astuks ta uude maailma. Tekk tihedalt ümber, tuli ta kajutist välja. Ta hoidis pilgu maas ja kiirustas mehele järele. Ta üritas minna oma vanasse kajutisse, aga saatja hüüe sundis ta kössi tõmbuma. Ta järgnes jälle mehele ja too viis ta satraabi eluruumidesse.
Serilla oli oodanud, et madrus koputab uksele. Ta oli lootnud enda ettevalmistamiseks vähemalt niipalju aega. Aga ei koputanud. Ta lükkas kajutiukse lahti ja viipas kannatamatult, et Serilla siseneks.
Naine astus edasi, ülemäära sooja õhu lehkavasse voogu. Sellise palava ilmaga olid laeva enda lõhnad küpsenud läbi tõve- ja higilehaga. Serilla tõmbus tagasi, kuid madrus oli armutu. Ta haaras naise õlast ja tõukas ta tuppa. „Satraap,” ütles ta ja pani ukse kindlalt kinni.
Serilla astus lämmatavas ruumis ettevaatlikult edasi. See oli vaikne ja hämar. Kajutit oli koristatud, hooletul moel. Kõrvaleheidetud rõivaesemed rippusid tooliselgadel, mitte ei risustanud põrandat. Satraabi uimarohtude viirukipannid olid tühjendatud, kuid mitte puhtaks pestud. Ruumi täitis liisunud suitsu lehk. Taldrikud ja klaasid olid laualt ära korjatud, kuid pudelipõhjadest jäänud kleepuvad ringid olid alles. Suure akna paksude kardinate tagant oli kuulda üksildast sihikindlat kärbest, kes pead vastu klaasi tagus.
Kajut oli süüdistavalt tuttav. Serilla pilgutas aeglaselt silmi. Ta oleks nagu luupainajast ärganud. Kuidas sai see ruum kogu oma koduse kribukrabuga endiselt nii muutumatult edasi eksisteerida pärast seda kõike, mida tema oli pidanud üle elama? Serilla vahtis päranisilmi ringi, hämmeldus aegamisi hajumas. Samal ajal, kui teda hoiti üheainsa teki kaugusel vangis ja korduvalt vägistati, oli elu satraabi ja tema seltskonna jaoks edasi läinud. Tema puudumine polnud neile midagi tähendanud. Nad olid jätkanud joomist ja söömist, kuulanud muusikat ja mänginud õnnemänge. Nende turvaliselt tavaliste elude prügi ja praht ajas järsku Serilla marru. Temasse voogas kohutav jõud. Ta oleks võinud toolid vastu lauda puruks peksta, lõhkuda akende paksu värvilise klaasi ning loopida mehe maalid, vaasid ja skulptuurid merre.
Ta ei teinud seda. Serilla seisis liikumatult, nautis oma raevu ja hoidis seda endas, kuni sellest sai tema osa. See polnud jõud, kuid sellest piisab.
Naine oli arvanud, et tuba on tühi. Siis kuulis ta aga segipaisatud voodist ägamist. Tekki enda ümber koomale tõmmates hiilis Serilla lähemale.
Seal, voodiriiete sisse püherdatud augus, vedeles satraap. Tema nägu oli kaame, juuksed higist laubale kleepunud. Meest ümbritses paks tõvelehk. Voodi kõrvale põrandale visatud tekk haises oksest ja sapist. Serilla põrnitses ainiti alla mehe poole, tolle silmad olid lahti. Satraap pilgutas vaevaliselt silmi ja siis tundus tema pilk naisele keskenduvat. „Serilla,” sosistas ta. „Sa tulid tagasi. Tänu Sale! Ma kardan, et ma suren ära.”
„Ma loodan küll.” Serilla ütles iga sõna selgelt välja, pilku satraabilt pööramata. Cosgo tõmbus tema ainitise vaate eest tagasi. Tema silmakoopad olid aukus ja silmavalged punased. Tekiserva pigistavad käed värisesid. Elada kõik need päevad hirmus ja avastada siis, et mees, kes talle sellise kohtlemise mõistis, on nüüd haigeks jäänud ja omadega läbi – see oli liiga irooniline. Haigena sarnanes Cosgo kurnatud nägu lõpuks ta isa omaga. See põgus sarnasus tegi Serillale ühtaegu nii haiget kui andis talle jõudu. Temast ei saa seda, kelleks Cosgo oli üritanud teda teha. Ta on tugevam.
Järsult heitis naine teki kõrvale. Ta kõndis alasti satraabi riidekapi juurde ja lükkas selle uksed pärani. Ta tundis endal Cosgo pilku – kättemaksuks nautis ta seda, et sellest enam põrmugi ei hoolinud. Ta hakkas kapist rõivaid välja tõmbama ja kõrvale heitma, otsides selga panemiseks midagi puhast. Suurem jagu Cosgo rõivastest haises uimarohtude suitsust või parfüümist, kuid lõpuks leidis Serilla laia valge püksipaari ja seejärel punase siidsärgi. Püksid olid talle liiga laiad. Ta sidus neile vööks õrnakoelise musta salli. Tikitud vest kattis rinnad paremini kinni. Naine võttis ühe Cosgo juukseharja, puhastas selle karvadest ja hakkas oma räpast välimust korrastama. Ta rebis harjaga läbi pruunide juuste, nagu suudaks see kaotada neilt khaleedi puudutuse. Cosgo jälgis teda tuima kohkumusega.
„Ma lasin su kutsuda,” ütles ta nõrgalt. „Kui Kekki haigeks jäi. Selleks ajaks polnud enam kedagi teist jäänud, kes oleks minu eest hoolitsenud. Enne tõve tulekut oli meil kõigil nii lõbus. Kõik jäid nii haigeks, nii ruttu. Isand Durden suri ühel õhtul otse pärast meie kaardimängu. Siis hakkasid ka teised haigestuma.” Ta alandas häält. „Ma kahtlustan mürgitamist. Meeskonnast pole keegi tõbine. Ainult mina ja need, kes on mulle ustavad. Lisaks tundub, et kapten ei hooli sellest karvavõrdki. Nad saatsid teenrid minu eest hoolitsema, aga ka neist on paljud haiged ja teised narrid. Ma olen proovinud kõiki oma ravimeid, aga miski ei paku kergendust. Palun, Serilla. Ära jäta mind surema. Ma ei taha, et mind üle parda heidetakse, nagu tehti isand Durdeniga.”
Serilla punus juuksed näolt ära patsi. Ta uuris ennast peeglist, pöörates pead ühele ja teisele poole. Ta nahk oli muutunud kahkjaks. Ühel näopoolel olid kahvatuvad sinikad. Ühest ninasõõrmest paistis kuivanud veri. Naine võttis maast satraabi ühe särgi ja pühkis selle sisse nina. Siis vaatas ta oma peegelpildile silma. Ta ei tundnud ennast ära. Tema silmade taga luuris hirmunud, vihane loom. Ma olen muutunud ohtlikuks, mõtles Serilla endamisi. Sellest vahe tuligi. Ta heitis satraabile pilgu. „Ja miks peaks see mind huvitama? Sa andsid mu temale, nagu visatakse koerale näritud kont. Ja nüüd ootad sa, et ma sinust hooliksin?” Ta pöördus näoga mehe poole ja põrnitses talle silma. „Ma loodan, et sa sured.” Ta ütles sõnad aeglaselt ja sihilikult, soovides, et mees mõistaks, kui üdini ta seda mõtles.
„Sa ei saa seda loota!” halises Cosgo. „Ma olen satraap. Kui ma suren pärijata, langeb kogu Jamaillia kaosesse. Pärlitroon pole iial olnud tühi, mitte kordagi seitseteist põlve järjest.”
„Nüüd on,” märkis Serilla magusalt. „Ja nii, nagu saavad ülikud hakkama praegu, saavad nad hakkama ka siis, kui sa oled surnud. Võib-olla nad isegi ei märka seda.”
Ta kõndis üle toa ehtekastide juurde. Parimad on neis, mis on kõige kindlamalt lukus. Nagu möödaminnes tõstis Serilla rikkalike nikerdustega kaunistatud laeka pea kohale. Ta viskas selle vastu põrandat. Põrandat kattev tihe vaip trotsis teda. Teistkordse katsega ta end ei alanda. Ta rahuldub pigem lihtsama hõbeda ja kullaga. Serilla avas huupi ühe teise kasti sahtleid, valis endale kõrvarõngad ja kaelaehte. Satraap oli ta välja laenanud nagu oleks Serilla talle kuuluv hoor. Nüüd peab ta Serillale tehtu eest maksma, korralikult ja väga mitmel moel. Sellest, mis Serilla temalt praegu võtab, võib saada talle ainus rikkuse allikaks, kui ta satraabi Bingtownis hülgab. Naine kattis sõrmed sõrmustega. Pahkluu ümber kinnitas ta raske kuldketi. Ta polnud kunagi selliseid ehteid kandnud. See on peaaegu nagu soomusrüü, mõtles Serilla. Nüüd kandis ta oma väärtust kehast väljaspool, mitte sisemuses. See kasvatas tema viha.
„Mida sa minust tahad?” nõudis mees kõrgilt. Ta püüdis end istuma upitada, aga vajus oiates tagasi. Käskivus oli tema häälest kadunud, kui Cosgo halas: „Miks sa minuga nii vastik oled?”
See tundus nii siiralt uskumatu, et Serilla põrutas vastuseks: „Sa andsid mu mehele, kes vägistas mind korduvalt. Ta peksis mind. Sa tegid seda sihilikult. Sa teadsid, et ma kannatan. Sa ei võtnud midagi ette. Kuni sul mind vaja polnud, ei hoolinud sa kübetki, mis minust on saanud. See pakkus sulle lõbu!”
„Ma küll ei näe, et sa oleks erilist viga saanud,” kuulutas satraap end õigustavalt. „Sa kõnnid ja räägid ja oled minuga täpselt sama julm nagu alati. Teie, naised, teete sellest nii suure numbri! Lõpuks on see täiesti