Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
liigutus, ma möönan seda, ja järelemõtlematu … Aga ma ei ole selle eest ära teeninud surma.” Cosgo pööras pead ja põrnitses vaheseina. „Pole kahtluski, et kui ma surnud olen, saad sa seda veelgi proovida,” märkis ta lapsiku rahuldusega.
Ainult tema sõnade tõde takistas Serillat teda sel hetkel tapmast. Tema jälestuse sügavus Cosgo vastu oli järsku piiritu. Mehel polnud aimugi, mida ta oli Serillale teinud – enamgi veel, tundus, et ta oli võimetu seda mõistma. Oli kujuteldamatu, et ta oli sellesama targa ja leebe satraabi poeg, kes oli temast oma Kaaslase teinud. Serilla juurdles, mida tal on vaja oma ellujäämise kindlustamiseks teha. Tahtmatult andis Cosgo talle vastuse.
„Ma pean sulle nüüd ilmselt kingitusi, aunimetusi ja raha pakkuma, enne kui sa minu eest hoolitsema hakkad.” Satraap nuutsatas vaikselt ninaga.
„Täpselt nii.” Serilla hääl oli külm. Temast saab kõige kallim hoor, kelle mees kunagi on loonud. Naine astus turvaliselt kajutiseina külge kinnitatud laua juurde. Ta vabastas selle kõrvaleheidetud rõivaste ja unustatud hallitanud hõrgutiste alt. Ta leidis pärgamendi, sule ja tindi, seadis need valmis ja lohistas siis endale laua äärde tooli. Asendimuutus meenutas talle, kuidas kogu ta keha valutas. Ta peatus viivuks ja kortsutas endamisi kulmu. Siis kõndis ta ukse juurde ja tõmbas selle lahti. Vahis seisev madrus vaatas teda küsivalt. Serilla andis häälele käskiva kõla.
„Satraap vajab vanni. Lase see siia tuua, koos puhaste rätikute ja kuumaveeämbritega. Ja kähku.” Ta lõi ukse enne kinni, kui mees jõudis reageerida.
Ta naasis laua äärde ja võttis sule.
„Oh, ma ei taha kuuma vanni. Ma olen niigi vaevatud. Kas sa ei saa mind pesta siin, kus ma leban?”
Ehk lubab Serilla noorukil kasutada oma vett, kui ta on sellega ühel pool. „Ole vait. Ma üritan mõelda,” nähvas ta mehele. Ta sulges hetkeks silmad, et mõtteid koondada.
„Mida sa teed?” küsis satraap Cosgo.
„Koostan dokumenti, millele sa alla kirjutad. Ole vait!” Naine kaalus termineid. Ta pidi looma enda jaoks täiesti uue ametikoha – satraabi kohalik esindaja Bingtownis. Ta peab saama palka ja elatusraha sobivate eluruumide ja teenrite pidamiseks. Serilla märkis paberile helde, kuid mitte ennekuulmatult kõrge summa. Kui palju võimu peaks ta endale andma, pidas Serilla aru, samal ajal kui tema sulg hoogsaid tähti paberile kandis.
„Mul on janu,” sosistas satraap kähedalt.
„Kui ma olen valmis saanud ja sa oled sellele alla kirjutanud, toon ma sulle veidi vett,” ütles Serilla talle asjalikult. Tegelikult ei tundunud mees talle kuigi tõbine. Ta kahtlustas, et tegu oli kombinatsiooniga mõnest tõelisest, aga kergemast tõvest, merehaigusest ning veinist ja mõnuürtidest. Lisa sellele teenijate ja tema ümber lipitsevate Kaaslaste puudumine ja mees usub, et on suremas. Väga hea. Tema eesmärkidega see sobib, kui satraap niimoodi usub. Naise sule lend peatus viivuks ning ta kallutas kaalutledes mõtlikult pead. Ravimite hulgas, mille satraap oli endaga kaasa toonud, oli okserohtusid ja lahtisteid. Ehk õnnestub tal mehe eest „hoolitsemise” käigus kanda hoolt ka selle eest, et too liiga kiiresti terveks ei saaks. Tal oli vaja meest elusana, aga ainult kuni Bingtowni jõudmiseni.
Serilla pani sule käest. „Ehk peaksin pühendama tõesti veidi aega, et sulle ravimit valmistada,” möönis ta lahkelt.
SUVEHARI
Kahekümne neljas peatükk
RINGSGOLD
Parmas oli kasvanud. Maulkinit tundus see nii rõõmustavat kui ka uhkeks tegevat. Shreeveri tunded olid segasemad. Kuigi koos nendega rändavate madude suurem hulk kindlustas parema kaitse kiskjate vastu, tähendas see, et ka toiduvarusid tuli jagada. Ta oleks tundnud end paremini, kui suurem hulk madudest oleks olnud mõistusel, aga paljud parmale järgnejatest olid metsikud olendid, nende juurde kogunenud vaid vaistu ajel.
Rändamise ja üheskoos küttimise ajal jälgis Maulkin metsikuid madusid teraselt. Igaüks, kes tundus vähegi lootust andvat, haarati kinni, kui parmas puhkamiseks peatuse tegi. Tavaliselt tõmbasid Kelaro ja Sessurea väljavalitud sihtmärgi endaga kaasa, vedasid ta põhja ja lasid tal end nende ühendatud raskuse all võhmale rabeleda. Siis ühines nendega Maulkin, kes paiskas oma toksiinid laiali ning põimis keha mälestuste tantsus looklevateks rõngasteks, ning nad nõudsid, et uustulnuk meenutaks oma nime. Vahel see toimis, vahel mitte. Mitte kõik, kes suutsid oma nime meenutada, ei suutnud identiteeti pärast pikemalt hoida. Mõned jäidki lihtsameelseteks või taandusid järgmise mõõnaga jälle loomakommete manu. Aga mõned siiski taastusid ja klammerdusid kõrgemate ideede külge. Leidus isegi selliseid, kes parmale alguses sihitult päevi järgnesid, aga siis järsku meenusid neile nii nende nimed kui viisakad kombed. Maoparve tuumiku moodustav salk oli kasvanud kahekümne kolmeni ja vähemalt kaks korda sama palju hõljus viirastustena nende järel. See oli suur parmas. Isegi kõige heldem toitja ei suutnud nende kõigi isu rahuldada.
Igal puhkeperioodil murdsid nad tuleviku üle pead. Maulkini vastused rahuldasid neid harva. Ta kõneles nii selgelt, kui sai, kuid ometi olid sõnad endiselt segadusse ajavad. Shreever tajus ka Maulkini enda hämmingut ta ettekuulutuste taga – ja tundis juhile kaasa. Vahel kartis ta, et teised võivad suurest pettumusest temast lahti öelda. Vahel ta peaaegu igatses nende päevade järele, kui nad vaid kolmekesi – tema, Sessurea ja Maulkin – neid vastuseid otsisid. Kui ta seda kord ühel õhtul Maulkinile sosinal tunnistas, noomis too teda. „Meie rahvas on kokku kuivanud. Mõistmatus ründab meid igast küljest. Et keegi meist ellu jääks, peame kokku koguma nii paljud kui võimalik. See on Külluse kõige lihtsam seadus. Sündima peab hulk, et ellu jääksid vähesed.”
„Sündima,” sõnas Shreever, hääles väljaütlemata küsimus.
„Vanade elude ümbersünd uuteks. Selle kutset me kõik kuulemegi. Meie aeg madudena on läbi. Me peame leidma Tema, Kes Mäletab. Tema juhatab meid sinna, kus me võime leida taassünni uute olenditena.”
Juhi sõnad panid Shreeveri kogu pikkuses vabisema, aga kas see tuli hirmust või ootusärevusest, ei osanud ta arvata. Teised olid nihkunud lähemale, et Maulkini sõnu kuulda. Küsimused parvlesid tihedalt nagu moivaparv kuuvalgel tõuslainel.
„Mis sorti uued olendid?”
„Kuidas me saame uuesti sündida?”
„Miks meie aeg läbi on?”
„Kes see on, kes meie eest mäletab?”
Maulkini suured vasksed silmad pöörlesid aegamisi. Üle terve ta kehapikkuse väreles värvihelk. Ta pingutas. Shreever tajus seda ja mõtles, kas ka teised. Maulkin küünitus iseendast kaugemale ja haaras teadmise järele, kuid tõi neid tagasi vaid seosetute katketena. See kurnas teda rohkem kui päevapikkune ränd. Sheever tajus ka seda, et Maulkin polnud oma katkendlike vastustega rohkem rahul kui keegi teine.
„Me saame jälle sellisteks, nagu me kunagi olime. Aeg-ajalt tulevad mälestused, mida te ei suuda mõista, unenäod, mis hirmutavad. Aga kui need tulevad teie juurde, ärge peletage neid eemale. Mõelge nende üle. Sundige need avanema ja jagage neid.” Ta vaikis viivuks ja uuesti kõnelema hakates oli tema jutt aeglasem ja ebakindlam. „Meie muutumise aeg läks mööda juba ammu, nii ammu, et ma kardan, et miski võib olla kohutavalt viltu läinud. Keegi mäletab meie eest. Tulevad teised, et meid kaitsta ja juhatada. Me tunneme nad ära. Nemad tunnevad meid ära.”
„Hõbedane toitja?” küsis Sessurea vaikselt. „Me järgnesime, aga ta ei tundnud meid ära.”
Sylic põimles rahutult läbi puhkava parma südamiku. „Hõbedane. Hõbehall,” sisistas ta. „Kas mäletad, Kelaro? Xecres leidis hõbehalli olendi ja kutsus meid sellele järgnema.”
„Ma ei mäleta seda,” huikas Kelaro tasa. Ta avas ja sulges oma hiigelsuuri hõbedasi silmi. Neis virdasid mitmesugused värvid. „Ehk ainult unes. Halvas unes.”
„Ta ründas meid, kui me tema ümber kogunesime. Ta viskas meie pihta pika hamba.” Sylic libistas oma keha aeglaselt pikast sõlmest läbi ja peatus, kui jõudis sügavale juurdunud armini. Sellele kasvanud soomused olid paksud ja ebaühtlased. „See