Meie võimalikud elud. Laura Barnett
Ta aitab Vivianil kella viiese rongi kupeesse ronida, viivitab akna all, arutledes endamisi, kas ta peaks rongi astuma, sõitma koos emaga tädi juurde, kontrollima, kas ema jõuab turvaliselt kohale. Eelmisel aastal juhtus ükskord, et Vivian jäi olukorras, mis ei olnud praegusest kuigi erinev, vahetult pärast Potters Bari tühjas kupees magama ja valvur leidis ta tükk aega pärast seda, kui rong oli reisijad välja lasknud ja Finsbury Parkis kõrvalrajale sõitnud.
Kuid ta ei lähe. Ta jääb perroonile, lehvitades tulutult ema näo ees – kellel on silmad suletud, pea vastu leenikaitset toetatud –, kuni rong on kaugusse kadunud ja tal ei jää muud üle kui oma ratas üles otsida ja tagasi linna sõita.
KOLMAS VÕIMALUS
Semestri viimasel laupäeval ärkavad nad Jimi kolledžitoas varakult üles, lipsavad märkamatult läbi hekiaugu ja sõidavad bussiga Elysse.
Soist rannikuala valgustab kahkjas, vesine päike, mis on nii madalal taevas, et näib peaaegu silmapiiri puudutavat. Tuul puhub idast. Nii oli see linnas – nad on seda nädalaid tundnud, tõmmanud salli tihedamini ümber kaela, ärgates näinud, kuidas nende hingeõhk moodustab jääkülmas õhus aurupilvi –, aga siin väljas pole hooneid, mis tuule suunda muudaksid, üksnes aakrite viisi kuivanud pori ja madalad kängus puud.
„Millal sa pakid?” küsib Jim. Nad lahkuvad homme: Jim keskpäevase rongiga – ta jääb ööseks tädi Francesi juurde Crouch Endi –, Eva pärast lõunat oma vanemate Morris Minoriga, vend Anton väsinud ja turtsakana tema kõrval tagaistmel.
„Ma arvan, et hommikul. See ei peaks rohkem aega võtma kui tunnikese või kaks. Aga sina?”
„Mina samuti.” Jim võtab Eval käest kinni. Noormehe käsi on külm ja kare, tema nimetissõrm pintslite kõvast puidust mõhnaline, küünte ümber kuivanud värvi poolkuud. Eile õhtul oli ta Evale lõpuks portreed näidanud – eemaldanud lina mustkunstniku viipega, kuigi Eva nägi, et ta pabistab. Eva ei tunnistanud üles, et ta oli sellele pilgu peale heitnud juba mitu päeva tagasi, kui Jim oli koridori lõpus vannitoas, oli vaadelnud selle sarnasust. Siin ta nüüd oligi, edasi antud värvikihtidena, Jimi pintslitõmmete kiirete, neelduvate kujunditega: nii üleni tema, aga samal ajal ka kuidagi ülendatud. Nädal tagasi käis Eva arsti juures. Ta ei suutnud maali vaadata, näha sellist austusavaldust ega midagi öelda. Ja mida seal öelda oligi?
Nüüd vaikib ta jälle, vaadates rannikumadaliku avarat ja lainjat tühjust. Bussi eesotsas nutab vaikse kurguhäälega üks väikelaps, samal ajal kui ta ema püüab teda rahustada.
„Üle kahe kuu,” oli arst teda terava pilguga paigale sundides öelnud. „Peaaegu kolm. Te peate hakkama ettevalmistusi tegema, preili Edelstein. Teie ja te …”
Ta jättis lause õhku rippuma ja Eva ei olnud seda lõpetanud. Ta mõtles üksnes Jimi peale ja selle peale, et on teda tundnud vaid kuus lühikest nädalat.
Kui Jim ka vaikust märkab, siis igatahes ei ütle ta midagi. Ka tema on vait, silmad väsimusest rähmased. Eva teab, et Jim ei igatse lahkuda, minna tagasi Bristoli korterisse, mida ta koduks ei pea – see on vaid rendipind, mille ta ema Vivian on hõivanud. Jim on rääkinud Evale, et kodu on Sussexi maja, kus ta sündis, kore hall ränikivi ja roose täis eesaed. Isa ärklikorrusel maalimas, ema talle poseerimas või värve segamas, alumise korruse vanas sahvris purke tärpentinist puhtaks loputamas. Seal Vivian oligi, rääkis Jim, kui isa trepi ülemisel mademel seistes rinnust kinni haaras ja alla kukkus. Vivian tuli jooksuga sahvrist ning leidis isa luumurdude ja nihestustega alumiselt astmelt. Jim oli koolis. Tädi Patsy oli ta ära toonud, toonud majja, mis ei olnud enam kodu – majja, mis oli täis politseinikke ja kus naabrid keetsid tassitäite kaupa teed, ning ema karjus ja karjus, kuni tulid arstid ja kõik jäi vaikseks.
Elys jääb buss kõikudes postkontori kõrvale seisma. „Kõik maha!” hüüab konduktor ja nad rivistuvad, ikka veel käest kinni hoides, teiste reisijate taha: naine lapsega, kes nüüd magab, vanapaar, mees morn ja soniga, naine trullakas ja lahkeilmeline. Kui nad trepist alla astuvad, tabab naine Eva pilgu. „Noorusarmastus, oojaa,” ütleb ta. „Teile mõlemale ilusat päeva!”
Eva tänab teda ja tõmbub Jimile lähemale. Külm näpistab nende nägu.
„Lähme vaatame katedraali, eks?” ütleb Jim. „Ma käisin seal eelmisel aastal juristide ühingu kontserdil ja ekskursioonil. See on ilus koht.”
Eva noogutab – mida iganes Jim tahab, mida iganes, et olla ta lähedal, et edasi lükata vältimatut hetke, mil ta peab teisele rääkima, missugune ta on ja mida ta peab tegema.
Sallidesse mässitud, hakkavad nad kõndima eespool kõrguvate kirikutornide poole. Neid on kaks, kandilised nagu kindlusetornid, seinad kriimustatud ja armilised, talvevalgust püüdmas. Järsku jääb Jim seisma ja pöördub punetava näoga Eva poole. „Ega sul midagi selle vastu ei ole? Et me sisse läheme? Ma isegi ei mõelnud selle peale.”
Eva naeratab. „Muidugi ei ole mul midagi selle vastu. Kui Jumalal ei ole.”
Kõigepealt rabab Evat avarus: suured sambad, mis ulatuvad läbi kogu määratu kõrguse kauge võlvlaeni. Nende jalge all on lihvitud plaatidest mosaiik – „Labürint,” ütleb Jim, „mille keskel on Jumal,” – ja eespool, hiiglaslike värvilisest klaasist ruutude taga, on kuldne sirm, mille all asub peene valge kangaga kaetud altar. Nad jalutavad aeglaselt piki löövi, teevad peatusi, et vaadata veel üht erakordset lage, selle punaseks, roheliseks ja kuldseks värvitud roietega tahveldisi. Selle keskel on mitmeharuline täht, mis meenutab Evale tema ema sabati laudlinale tikitud tähte – kuigi tollel on kuus haru ja sellel siin (Eva loendab neid vaikselt) on kaheksa.
„Kaheksanurk.” Jim peaaegu sosistab. Eva jälgib ta näo kiiresti muutuvaid, hingestatud ilmeid ning armastab teda. Ta on täidetud armastusega tema vastu, mis on nii vastupandamatu, et ta suudab vaevu hingata. Kuidas, mõtleb ta, saan ma temast lahku minna? Kuid ta peab seda siiski tegema; unetuna oma kolledžitoas, hoone öiste naginate ja sosinate keskel, on ta hellitanud lootust, kujutanud ette, et räägib talle, vaatab, kuidas ta näos peegeldub kõhklus ja siis ilmub sinna otsusekindlus. Sellest pole midagi, ütleb ta – see kujuteldav Jim – ja embab teda tugevasti. Mitte millestki pole midagi, Eva, niikaua kui me koos oleme. See on ilmsi nähtud unenägu, kuid ta teab, et see võiks saada tõelisuseks, et see Jim, kes siin tema ees seisab ning silmitseb kauget ja kõrget lage (kuidas ta küll tahaks kätt sirutada ja tema lõua pihku võtta, kallutada ta pea alla, et ta huulteni küündida), võiks seda päriselt öelda. Ja sellepärast – kui hommik hiilib üle linna ja kolledž ärkab niheldes ellu – on ta mitu korda otsusele jõudnud, et ei anna talle võimalust, ei luba mehel, keda ta armastab ning kellel on anne ja suured plaanid – mehel, kes kannab juba raskust oma ema haiguse pärast –, langeda sellise olukorra lõksu, millega tal ei ole mingit pistmist. Teise mehe lapse isa – Jim ütleks, et ta saab sellega hakkama, ja ta saakski sellega hästi hakkama, kuid tema ei luba tal sellist ohvrit tuua.
Mõni öö tagasi oli Eva istunud Newnhamis oma voodil koos Penelopega, pea tema õlal, ning isegi kõige kallim sõber ei püüdnud teda ümber mõtlema panna.
„Aga kui David keeldub?” oli Pen küsinud. „Mida me siis teeme?”
Kui tänulik oli Eva olnud selle „meie” eest. „Ta ei keeldu, Pen. Ja kui ta seda teebki – olgu peale. Küll ma midagi välja mõtlen.”
„Meie mõtleme välja,” oli Penelope teda parandanud ja Eva oli lasknud sellel lubadusel püsida, kuigi ta teadis, et koorem on tema kanda – tema ja Davidi – ning mitte keegi ei saa seda tema eest teha. Ei Penelope, ei vanemad. Ta uskus, et Miriam ja Jakob mõistavad – kuidas nad saaksidki seda mitte teha, kui nende enda minevikku silmas pidada –, ent ometi ei talunud ta mõtet, et naaseb Highgate’ile oma vanasse tuppa, õpingud katkestatud, raseda ja üksildasena.
Oma päevikusse kirjutas ta: Ma valisin Jimi ja ma ei suuda teda maha jätta. Kuid enam ei ole valik ainult minu teha.
Nüüd katedraalis räägib Jim ikka veel: „Mungad ehitasid selle algsete löövisammaste järgi, mis ühel ööl kokku vajusid.