Eugenie Grandet. Honore de Balzac
des Grassins’idest kõige kaugemal, ütles abbé ihnurile kõrva sisse:
«Need inimesed ju loobivad oma raha aknast välja.»
«Mis sellest, kui see aga jälle minu keldrisse tagasi tuleb!» vastas vana viinamarjakasvataja.
«Kui teie tahaksite oma tütrele kuldseid kääre kinkida, oleks teil selleks küllalt võimalusi,» ütles abbé.
«Ma kingin talle paremaid asju kui käärid,» vastas Grandet.
«Mu vennapoeg on tobu,» mõtles abbé, silmitsedes kohtueesistujat, kelle sassis juuksed suurendasid omakorda ta tõmmu näo ebameeldivust. «Kas ta ei võinud mõnd kallihinnalist väikest tühiasja välja mõelda!»
«Meist saavad teie mängukaaslased, proua Grandet,» ütles proua des Grassins.
«Et meid on nüüd palju inimesi koos, siis võiksime mängida kahe lauaga…»
«Et täna on Eugénie sünnipäev, siis tehke üks üldine loto,» ütles isa Grandet. «Need kaks last mängivad ka kaasa.»
Endine tündersepp, kes ise kunagi ei mänginud ühtki mängu, viitas oma tütrele ja Adolphe’ile.
«Noh, Nanon, sea lauad üles.»
«Meie aitame teid, preili Nanon,» ütles proua des Grassins lõbusalt, õnnelik rõõmu üle, mida ta oli valmistanud Eugénie’le.
«Ma ei ole kunagi elus nii rahul olnud,» ütles pärijanna. «Ma ei ole kuskil näinud midagi nii ilusat.»
«See oli Adolphe, kes selle Pariisist kaasa tõi ja selle seal välja valis,» sosistas proua des Grassins Eugénie’le kõrva sisse.
«Võrguta aga peale, neetud intrigant!» pomises kohtueesistuja endamisi. «Kui sul kunagi tuleb kohut käia, sinul või su mehel, küll siis teie asi veel viltu läheb!»
Notar, kes istus nurgas, silmitses abbéd päris rahuliku ilmega ja mõtles:
«Asjata need des Grassins’id nii väga püüavad: minu varandus, mu venna ja mu vennapoja oma teevad kokku miljon ükssada tuhat franki. Des Grassins’idel on sellest vaid pool, ja neil on veel tütar; kinkigu nad, mis nad tahavad, pärijanna ja kingitused – kõik on ühel päeval meie omad.»
Kella pool üheksaks õhtul oli kaks lauda üles seatud. Ilusal proua des Grassins’il õnnestus paigutada oma poeg Eugénie kõrvale. Selle huvitava, kuigi näilikult tavalise stseeni tegelased, varustatud kirjulaiguliste nummerdatud pappkaartidega ja sinisest klaasist mängumarkidega, näisid kuulatavat vana notari naljatlemist, kes ei tõmmanud välja ühtki numbrit, ilma et ta poleks teinud mõnd märkust; kõik aga mõtlesid tegelikult Grandet’ miljonitele. Vana tündersepp vaatles ülbelt proua des Grassins’i roosasid sulgi ja ta värsket tualetti, pankuri sõjakat pead, Adolphe’i, kohtueesistujat, abbéd, notarit ja mõtles endamisi:
«Nad on siin minu raha pärast. Nad tulevad siia igavust tundma mu tütre pärast. Ehee, mu tütart ei saa ei ühed ega teised, kõik need inimesed on mulle vaid harpuunideks kalapüügil!»
See lõbus perekondlik koosviibimine tolles vanas hallis saalis, mida ähmaselt valgustasid kaks küünalt, see naer, mida saatis pika Nanoni voki vurin ja mis oli siiras vaid Eugénie’ või tema ema huulil, see väiklus, mis oli seoses nii suurte sissetulekutega, see noor neiu, sarnane linnukestega, kes langevad selle kõrge hinna ohvriks, mis nende eest makstakse ja millest nad ise midagi ei tea, see neiu, kes osutus tagaaetuks, ülekülvatuks sõprusavaldustega, millega teda tüssati, – see kõik aitas kaasa selleks, et teha toda stseeni kurvalt koomiliseks. Eks olnud see ju muide stseen, mis kordub kõigil aegadel ja kõigis paigus, kuid mis oli viidud kõige lihtsamasse väljendusvormi.
Grandet’ kuju, kes ekspluateeris kahe perekonna variserlikku kiindumust temasse ja tema tütresse, saades sellest tohutuid tulusid, domineeris selles draamas, valgustas seda. Eks olnud see ju ainus moodne jumal, keda tänapäeval usutakse, Raha kogu tema võimuga, mis oli kehastunud ühesainsas isikus! Elu õrnemad tundmused omasid siin ainult teisejärgulise koha; nad elustasid vaid kolme puhast südant, Nanoni, Eugénie ja tema ema oma. Ja pealegi, kui palju teadmatust oli nende naiivsuses! Eugénie ja ta ema ei teadnud midagi Grandet’ rikkusest, nad hindasid elus ettetulevaid asju oma kahvatute ideede valguses, ei armastanud ega põlanud raha, sest olid harjunud ilma selleta läbi saama. Nende tunded, mis nende teadmata alla suruti, ent mis siiski olid elujõulised, moodustades nende olemuse salajase põhialuse, tegid neid kummaliseks erandiks teiste inimeste hulgas, kelle elu oli puhtakujuliselt materiaalne. Hirmus seisukord! Pole olemas õnne, mis ei baseeruks mingisugusel teadmatusel. Hetkel, mil proua Grandet parajasti võitis kuueteistkümnesouse loto, suurima, mis kunagi oli võidetud selles saalis, ja kui pikk Nanon naeris heameele pärast, nähes prouat nii tohutut summat taskusse panevat, kostis haamrilöök majauksele ja sünnitas nii suurt kolinat, et naisterahvad oma toolidel võpatasid.
«See ei ole Saumuri inimene, kes nii koputab,» ütles notar.
«Kuidas võib niiviisi taguda!» ütles Nanon. «Kas nad tahavad meie ukse sisse murda?»
«Kes pagan seal on?» hüüdis Grandet.
Nanon võttis ühe kahest küünlast ja läks ust avama; Grandet saatis teda.
«Grandet! Grandet!» hüüdis ta naine, sööstes ebamäärases hirmus saaliuksele.
Kõik mängijad vaatasid üksteisele otsa.
«Kui meiegi läheksime sinna!» ütles härra des Grassins. «Mulle tundub, et see haamrilöök on halbaennustav.»
Härra des Grassins’il õnnestus vaid hetkeks silmata ühe noormehe nägu, keda saatis postijaama pakikandja, tassides kaht hiiglasuurt kohvrit ja lohistades enda järel kotti magamistarvetega. Grandet pöördus äkki naise poole ja ütles:
«Proua Grandet, minge oma loto juurde tagasi! Laske ma ajan ise selle härraga asjad joonde.»
Siis sulges ta kähku saaliukse ja erutatud mängijad asusid jälle oma kohale, kuid nad ei jätkanud mängu.
«Kas see on keegi Saumurist, härra des Grassins?» küsis pankurilt tema naine.
«Ei, see on keegi reisija.»
«Ta ei või tulla mujalt kui Pariisist.»
«Tõepoolest,» ütles notar, tuues esile oma vana kahe sõrme paksuse taskukella; mis sarnanes hollandi lodjaga, «kell on üh-hek-sa. Tuhat ja tuline! Peakontori postitõld ei hiline kunagi.»
«Ja too härra, on ta noor?» küsis abbe Cruchot.
«Jah,» vastas härra des Grassins. «Tal on kaasas pagas, mis kaalub vähemalt kolmsada kilo.»
«Nanon ei tulegi tagasi,» ütles Eugénie.
«See võib olla vaid üks teie sugulasi,» lausus kohtueesistuja.
«Uuendagem oma panused!» hüüdis proua Grandet tasase häälega. «Ma sain härra Grandet’ häälekõlast aru, et ta on pahane; võib-olla ei meeldiks talle, kui meie neist asjust räägime.»
«Armuline preili,» ütles Adolphe oma naabrinnale, «see on kahtlemata teie nõbu Grandet, väga kena noormees, keda ma kohtasin härra de Nucingeni ballil.»
Adolphe ei jätkanud, sest ema astus talle jala peale; siis aga, küsides pojalt kõva häälega kaks soud panuse jaoks, sosistas talle kõrva sisse:
«Kas sa oled vait, lollike!»
Sel hetkel astus Grandet saali, kuid ilma pika Nanonita, kelle sammud ühes pakikandja omadega kostsid nüüd trepilt; Grandet’d saatis reisija, kes mõni hetk tagasi oli tekitanud nii suurt uudishimu ja ajanud kihevile kõikide kujutlusvõime; ta saabumist sellesse elamusse ja sattumist tolle seltskonna keskele võiks võrrelda juhusega, kus tigu satub mesipuusse või kus paabulind tuuakse mingisse tavalisse küla kanaaeda.
«Istuge kamina juurde,» ütles Grandet saabunule.
Enne kui noor külaline istet võttis, tervitas ta väga armastusväärselt kogu seltskonda. Mehed tõusid püsti, et vastata viisaka kummardusega, ja naised tegid piduliku reveransi.
«Teil