Bizarre. Andrei Ivanov
lähistel Visse laagris elas Otar, ma põikasin iga kord tema juurest läbi; ta oli veini ja vargustega lõpu teinud, luges piiblit ja filosoofiat, Dostojevskit, Rozanovit, Mamardašvilit … Tal oli palju raamatuid, nii palju, et nad olid sõbraga voodid, öökapid, kapikesed välja visanud; neil polnud lauda ega toole, magasid põrandal madratsitel ja nende ümber olid raamatud, köited. Tema sõber Arto oli samuti varguste ja kõrrega lõpu teinud, nad pidasid üheskoos paastu ja hoidsid teistest eemale. Otaril oli minu nägemisest alati hea meel; ta kutsus mind sisse, tegi teed, me istusime põrandal, jõime teed, vestlesime … Ma olin talle nii mõndagi võlgu, kuid tema ei tahtnud sellest midagi kuulda, kallas lihtsalt teed juurde, küsis, kuidas mul läheb, kuidas Hanumani käsi käib, pajatas lugusid, mis ringlesid laagreid mööda … jõudis sujuvalt oma filosoofia juurde, rääkis, millised imelised nägemused olid teda külastanud … Tõeline visionäär! Sellal, kui ma pahandusi otsides olin niisama jõlkunud, oli Otar teinud uskumatuid avastusi. Ma istusin ja kuulasin – see oli luule, ehtne luule! Seda, mis ta rääkis, polnud vaja tingimata uskuda, ta ei püüdnudki veenda. Kiitsakas, paastust vaevatud, oli ta lakkamatult otsingul, esitas endale küsimusi, vaidles iseendaga – ma vaatasin teda ja mulle näis, nagu viibiks ma spiritismiseansil. Kui ta põlema läks, paistis ta maniakina; ta purskas oma kaalutlused minu peale välja ja vaatas mulle silma, hoides hinge kinni, otsekui oodanuks: mis juhtub …? kas ma jään elama või lendan tükkideks, suutmata välja kannatada Tõe kuma …? Ma jõin teed ja kuulasin ning hiljem läksin omi asju ajama. Tuli pikalt kõmpida, nelikümmend minutit piki maanteed kesklinna … vihma ja tuulega … läbi magalarajooni, kus nuuskisid kurdi noorukite parved … sukeldusin kangialustesse, tegin hoovides haake …
Viimasel korral ei leidnud ma Otari laagrist eest ja otsustasin, et astun läbi tagasiteel. Linnas valdas mind kummaline lahkuminekutunne. Vihm tihkus vanainimeselikult haledalt, kiriku varikatuse alt hüüdsid mind tuttavad narkomaanid Lars ja Bent. Räsitud ja väga unised. Nad olid vihma eest varju läinud … ja varjasid veel midagi. Mõtlesin juba käega lüüa, mööda minna, kuid miski hoidis mind tagasi ja ma astusin ligi.
„Kuidas käbarad käivad, mees?” küsis Lars õõtsudes. „Kõvera juurde või sealt tagasi? Nali, nali … Mina oma nina teiste asjadesse ei topi …”
Tundsin piinlikkust. Seletasin, et ühed panid rahad kokku … Nad peatasid mind: pole vaja midagi seletada.
Vintsutatud, murelikud; mõlemad olid kõrre otsast ammu maha roninud, kuid tõmbasid hoolsasti heroiini ning me Hanniega olime paar korda nende seltsis pidu pannud. Nende juures oli kohutavalt must … Nad sigitasid alailma prahti. Ka varikatuse alune oli juba ära trambitud, konisid täis loobitud, täis sülitatud … salvrätinutsakud, piletiräbalad …
Nad ei tahtnud minust mitte midagi. Palusid lihtsalt, et seisataksin. Lõid aega surnuks. Küsisid, kuidas Hanumanil läheb, rääkisid, et üks nende sõber on jälle hullarisse pistetud, keegi sai juba välja ja kukkus kohe reanimatsiooni, seda ja teist … Nad olid loiud, peaaegu nartsud, tuul kompas nende riideid, justkui tilbendaksid need riidepuudel mõne kaupluse sissepääsu juures.
„Sa sõidad kuhugi ära? Rohkem me sind ei näe?” küsis järsku Bent ning mu hinge puges rahutus, tundsin ühtäkki, et jah, sõidan ära, ning üle selja jooksid külmavärinad.
„Kust sa seda võtad?” küsisin.
„Juua tahad?” küsis Lars, langetades pilgu oma jalge ette: seal seisis kott. Ta kükitas maha ja tegi selle lahti: pudelid, pudelid … Nad olid juba kõigist matti võtnud peale ühe, mida hoidsid müügiks või haši vastu vahetamiseks. „Tunnistan, et mul jäi ka selline mulje, et sa sõidad ära …”
Ma võtsin lonksu vermutit – miskipärast tuli tahtmine ülepeakaela jooksu panna.
„Ei tea,” kehitasin ma õlgu; veel üks lonks. „Ei tea, just nagu ei plaani …”
Ja naersin. Nemad naersid kaasa. Kuid see oli veider naer. Nagu oleks Aalborg ise minu üle naernud.
Otari ei juhtunud jälle laagris olema. Koridoris püüdis naabrinaine mind varrukat pidi kinni, ütles, et Otar läks ära.
„Ja tema sõber, see Arto, läks samuti ära,” ohkas eakas armeenlanna, „nad läksid ära.” Ja sosistas: „Läksid Saksamaale … Nüüd pannakse siia ei tea keda elama, aga nendega oli nii rahulik, mu sõber, nii head naabrid, intelligentsed poisid, ei joonud, ei suitsetanud, ei varastanud, ainult rääkisid, rääkisid palju ja hästi, rääkisid head vene keelt, rääkisid väga palju Jumalast, sinust ka … Tule kaasa,” kutsus ta mind järsku ja vedas oma pooltühja tuppa. „Otar jättis siin sulle üht-teist … Ma olin nii mures, et ei näe sind enam ega saa edasi anda …” sosistas ta, tõmmates voodi alt välja suure koti. „Mõtlesin, et kuidas ma edasi annan … Kust ma sind leian? Otar ütles: lugupeetud Gulizar, andke mu vennale Jevgenile, olge nii kena … Ta tuleb kindlasti läbi ja näe, sa tulidki, kullake. Otar palus sulle koti edasi anda. Nii viisakas noormees see Otar.” Kattis silmad. Kotis olid tossud, kerge mantel, teksased, suur plekktoos India teed ja kolm Dostojevski köidet, ma isegi võpatasin. „Ja siin, näe, võta see ka.” Pistis kotti pirukatuutu. Ma läksin segadusse, kukkusin tänama, elatanud naine silitas hellasti mu varrukat – võta, võta, kullake; soojad-soojad käed, pehmed niisked silmad; ma tänasin … tahtsin veel midagi öelda … hakkasin rääkima, kuid äkitselt läks hääl ära, kurgus hakkas midagi korisema … Keerasin pea ära. Kiirustasin minema.
Afgaanid lõpetasid raha toomise; ma ei käinud Aalborgis enam kunagi.
2
Mihhail oli nii rõõmus, nagu oleks võitnud elu tähtsaima loterii. Lõpuks ometi võib kuradi laagri koos kõigi täitanud põgenikega unustada! Lõpuks ometi ei tule tal koos teistega pocket money14 pärast järjekorras nügida. Saab täiel rinnal hingata. Omaenda majas ju! Seal saab kasvõi ihualasti poosetada!
Igas tema liigutuses oli tunda oma tähtsuse tunnetamist – nii tugevasti nagu ei kunagi varem. Tema käsi muutus raskemaks, kindlamaks, järsemaks. Temas ärkas energia, lõid pulbitsema elujõu allikad, veenides läksid liikvele lootusemahlad ning kõik see suundus punasesse punkti Langelandi kaardil, mis talle kontoris välja prinditi.
Ajanud saba kohevile, käis Mihhail, nina püsti, paugutas uksi, lohistas enda järel Taanis aetavate juurte võrseid. Ta pidas end võitjaks, osavaks taktikuks, targaks strateegiks, langes meie silme all illusiooni kütkeisse. Tõmbas koguni selga sinise põõnadega türbi, hankis sellised kotad, nagu Taanis meistrimehed kannavad, kolistas nendega nagu kapjadega, sundis kogu peret taani keelt õppima. Arvas, et sulandub varsti mõnesse siinsesse kogukonda ja kõik saab olema fint15!” „Milleks närveerida ja ärrituda?” rääkis ta naisele meie akna all. „Mida on meil karta, Maša? Nüüd peavad kõik mendid meile naeratama! Me kolime ju majja, mitte vanglasse. Täna on see üüripind, kuid homme päris meie oma maja!”
Ta pumpas iga päev naisesse lootust. „Kas ma lubasin sulle maja? Siin see on – maa-ja!” Kujutas nende „helget tulevikku” eredates värvides nagu Hohloma teeserviisi. Kõik ümberringi lausa tüsenes tema sõnadest. Täitus värvidega. Seal oli kõik olemas: oma äri, parkla, töökoda, purjekas, kasvuhoone, papagoi puuris, isegi oma poni, millel ratsutas poeg Adam, kirju särk seljas ja pehmed saapad jalas ning peas tutiga mütsike, Adami punased põsed vappusid, ta silmitses maailma vaba inimese pilguga, poni loopis kabjakesi, kõrval jooksis Liza koerakesega, nende taga kõndisid nende targad vanemad, kes olid oma lapsed sellesse paradiisiaeda toonud, pildi kohal kummus vikerkaar …
Nende unistuste armetus ajas suisa nutma. Teisest küljest oli mul ükspuha.
„Las sõidab!” mõtlesin ma. „Las veereb mööda laudlinana lahti rullunud teed kui kakuke oma õnnelikku tulevikku! Las vedeleb šeigina seal luigeudusulgedega täidetud siidpatjadel! Tõmmaku seal pealegi muretult vesipiipu, pugigu halvaad! Keeraku end seal laisalt ühelt küljelt teisele nagu kuninga kass! Mul kama kaks! Peaasi, et ei näeks teda! Ei kuuleks seina taga tema kasutütre nuttu, ei kuuleks pojakese töinamist, ei näeks tema
taskuraha, toetus igapäevakulutusteks – ingl k.
tore – tn k.