Kuningriik kaasavaraks. Alice Wool
ja kreeklase tütrega. Nad tutvusid Ateenas kunstinäitusel. Elizabethi huvitas väga kunst. Constantini samuti. Tõsi küll, teisel põhjusel. Sel ajal oli tal kunstigalerii ja teda huvitasid uued talendid…”
“Ärikas!” turtsatas Liz põlastavalt.
Alexander jätkas kõigutamatult:
“Nad abiellusid ja läksid Stavrosi, saarele, mis pole kaugel läänekaldast ja kuulub juba ammu Demetriose perele.”
“Terve saar?” tegi Liz suured silmad. “On nad siis nii rikkad?”
“Piisavalt rikkad,” vastas Alexander põiklevalt. “Üheksa kuu pärast sündis tütar. Just sel ajal tekkisid kaasade vahel esimesed lahkhelid.”
“Kust teie seda teate?”
“Härra Demetriose parema käena olen ma kursis paljude asjadega,” selgitas Alexander. “Lisaks sellele pühendas ta enne ärasõitu mind kõigisse lahkarvamuste detailidesse oma naisega, et mul oleks, millega teid veenda.”
“Mille pärast nad siis riidlesid?”
“Arvan, et härra Demetrios ei olnud eriti rahul, et sündis tütar,” tunnistas Alexander.
Liz turtsatas pahaselt.
“Ta ise ütles mulle, et soovis poega ja seetõttu kurvastas missis Demetrios teda mingil määral.”
Tütarlaps viskas noa ja kahvli käest. Lizi vihast punased põsed ütlesid Alexandrile ilma ühegi sõnata, mida ta asjast arvab.
“Ärge kiirustage järeldustega,” tõstis ta hoiatavalt käe.
“Härra Demetrios kurvastas vaid esialgu. Ta oli kindel, et kunagi kingib naine talle ka kauaoodatud poja. Kuid Elizabeth teatas kindlalt, et ei taha rohkem lapsi. Et ta on piisavalt kannatanud ja et talle on ta figuur kõige olulisem.”
Liz muigas tahtmatult. Jah, tema emalt võis küll midagi taolist oodata.
“Härra Demetrios pani need sõnad sünnitusjärgse depressiooni arvele, kuid varsti said need kinnitust. Pärast sünnitust toibunud, hakkas missis Demetrios oma abieluinimese kohustusi vältima.”
Lizi huulile ilmus sapine naeratus.
“Mitte ainult selles mõttes,” lausus Alexander kiiresti. “Ta ei tegelenud lapsega ja ignoreeris meest. Ta arvas, et oli raseduse ja sünnitamisega piisavalt kannatanud ja on nüüd ära teeninud rahu. Seda enam, et minu patroonini hakkasid jõudma kuuldused, et ta naine peab end enam kui vabalt üleval. Ta sõitis üksi Stavrosist ära ja härra Demetriosile kanti ette, et teda oli nähtud küllaltki kahtlastes kohtades. Ta püüdis naisele aru pähe panna, kuid saavutas vaid seda, et Elizabeth kadus ühel ilusal päeval koos imikuga.”
“Ja see rikas härra ei püüdnud teda otsida ning tagasi tuua?” hüüatas Liz umbusklikult.
“Kardan, et härra Demetrios oli sellises raevus, et ei soovinud naisega enam tegemist teha.”
Liz tundis, et Alexander on pisut segaduses.
“Nojah, ja lapse peale ta ka ainult sülitas,” arvas Liz. “Loomulikult, kui oleks olnud poiss, mitte tüdruk, siis oleks olnud teine asi.”
“Ärge unustage, et Elizabeth Morado oli ema ja seadus on tema poolel,” meenutas Alexander.
“Loomulikult,” noogutas Liz. “Suurepärane ettekääne hoolimatule isale. Kuid, palun teid, jätkake. Suren soovist kuulata lõpuni see südantlõhestav lugu.”
“Esialgu jälgis härra Demetrios oma naise liikumisi. Ta ei pöördunud tagasi Ateenasse, vaid sõitis ära Ameerikasse isa kaugete sugulaste juurde. Ma ei tea, milline vastuvõtt talle osaks sai, kuid igal juhul oli Elizabethil ja tema väikesel tütrel katus pea kohal. Tüdruk registreeriti Liz Moradona ja tema elust peate te teadma palju rohkem kui mina,” lõpetas Alexander. “Kui Elizabeth uuesti mehele läks, lõpetas härra Demetrios tema elu vastu huvi tundmise. Küllap ongi see kõik. Otsustage ise, kas seda võib nimetada südantlõhestavaks.”
3. peatükk
LIZ VAIKIS. LAPSEPÕLVES oli ta unistanud, et ükskord tuleb suur tugev mees, kes osutub tema isaks ja kaitseb teda kõigi solvajate eest. Samuti tädi Theresa eest, kes teda muiduleivasööjaks kutsus, ja Jim Brody eest, kes teda leidlapseks narris, ja teiste laste eest koolis, kes tema üle sellepärast irvitasid, et tal polnud isa ja et ta kandis ema perekonnanime. Kuid aeg läks ja unistused jäid unistusteks. Liz õppis ennast ise kaitsma. Ta kakles poistega ja sellest hoolimata läks iga päev vapralt Brigstowe’i munitsipaalkooli, kuigi teadis, et tulevad uued solvangud ja alandused.
Lizi ema käitumine ei teinud tema elu kergemaks. Elizabeth Morado, kes oli erakordselt ilus, ei jäänud kauaks üksi. Ta abiellus mehega naaberlinnast ja kolis sinna. Kuid väikese tütre jaoks uues kodus kohta ei olnud. Liz jäi tädide juurde. Emaga kohtus ta vähem kui kaks korda kuus.
Elizabethi teine abielu kestis veel vähem kui esimene. Juba poole aasta pärast pöördus ta koju tagasi, selgitades nördinud sugulastele, et ei suuda elada oma pisikese tütreta. Liz, kes selleks ajaks oli saanud juba kolmeaastaseks, suhtus sellesse lõhnastatud naisterahvasse teatava ettevaatusega. See-eest oli Elizabeth vaimustuses oma pisikese kuldsetest lokkidest ja ilmus igale poole ainult koos tütrega. Aga kahe kuu pärast kihutas ta läbisõidul olnud ukseltmüüjaga Coloradosse, unustades Lizi sootuks.
Niimoodi jätkus kõik viisteist aastat, mil Liz Brigstowe’is elas. Elizabeth pöördus tagasi koju pärast järjekordset pettumust ja käitus paar kuud kui kukupai. Seejärel ilmus ta ellu uus mees ja ta kiirustas järele tollele ning oma äsja leitud õnnele. Liz jäi aga Brigstowe’i tädide järelevalve alla, kes teda koormaks pidasid ega unustanud seda talle kogu aeg meelde tuletamast.
Kuid Liz ei andnud alla. Ta võitles iga päev oma koha eest päikese all. Seitsmeaastaselt tuuseldas ta igaüht, kes teda halvustas. Kui ta kümme sai, oli tema leksikon täis selliseid vandesõnu, mis oleksid au teinud igale sadamalaadijale. Kolmeteistkümnendal eluaastal sai aga väikese üksiku tüdruku võitlus lõpu. Lizile tekkisid sõbrad ja tema solvajad leidsid paremat tegevust kui kooli esimese iluduse narrimine.
Jah, kolmeteistkümnesena, kui tütarlaste nahk harilikult kattub vinnidega, käed ja jalad aga muutuvad ebaproportsionaalselt suureks, oli Liz Morado erakordselt kena. Enne seda oli ta tore pisike tüdrukutirts määrdunud ja katkikistud kleidis, aga nüüd, kui vajadus kogu aeg valvel olla iseenesest ära langes, hakkas Liz oma riietust jälgima ning kogu Brigstowe’i kool mõistis, et nende seinte vahel varjas end tõeline pärl.
Kuulsus sai Lizile osaks iga-aastasel konkursil Miss Kool. Ta otsustas seal kandideerida koos oma sõbranna Maryga, kes isegi finaali ei jõudnud.
Kuid Liz Morado kuulutati kõigi imestuseks missiks. Ta võis võitu pühitseda. Seesama Jim Brody, kes viis aastat tagasi oli teda tihti nutma ajanud, kutsus ta ootamatult kohtamisele. Kuid Liz ei kiirustanud teda rõõmustama, kuigi Jimi järele jooksid pea pooled nende klassi tüdrukud. Tal oli valida. Poisid käisid ta kannul ja ei möödunud päevagi, kui ta armastuskirja ei saanud.
Tervelt kaks aastat nautis Liz oma ootamatut populaarsust. Tüdrukul, keda varem ignoreeriti ja põlati, oli väga meeldiv end maailma nabana tunda. Kõik tahtsid temaga sõbrustada, kõik üritasid teda külla kutsuda ja ühtki piduõhtut ei peetud õnnestunuks, kui seal polnud Liz Moradot.
Sellel Lizile kõige õnnelikumal ajal tuli Elizabeth koju tagasi. Tema unistuste mees, kelle kõrval ta oli kaks pikka aastat olnud, viskas ta välja. Liz võttis ema vastu külma imestusega. Elizabeth hakkas harjumuse kohaselt tütart õrnustega üle külvama, kuid Liz oli valvas. Elizabeth pidi tunnistama, et tema pisike on suureks saanud.
Siis otsustaski Liz küsida oma isa kohta. Ta polnud kunagi seda küsimust esitanud. Tõde mitte teada oli tunduvalt meeldivam. Võis enda kohta kõike välja mõelda ja unistada sellest, et ükskord ilmub isa nende tagasihoidliku maja lävele ja viib ta kaasa, uude ning suurepärasesse ellu. Kuid viieteistkümneaastasena ei suutnud Liz end enam lootustega lohutada ja soov tõde teada saada ületas kartuse.
Elizabeth rahuldas tema