Kuningriik kaasavaraks. Alice Wool
isa avariis surma saanud, kui Liz oli päris väike. Elizabeth ütles, et ta oli purjus ja tema uljus teel oli hukutanud veel kaks inimest.
“Võid mind uskuda, et mul oli ebameeldiv sellise julmuri abikaasa olla!”
Et vabaneda kõigest sellest, mis mehega seotud, oli ta andnud lapsele oma perekonnanime.
Liz pidi leppima sellega, et ta unistused kildudeks purunesid. Ei armastavat isa ega hoolitsevat ema, ka mitte oma maja. Üksinda kogu maailmas, ja loota pole mitte kellegi peale. Need pole viieteistkümneaastase jaoks kõige lõbusamad mõtted, kuid Liz elas juba lapsepõlvest saati omaealistest teistmoodi. Ja kui Elizabeth jälle end teele asutas – seekord kutsus teda New Yorki üks endistest armsamatest, kelle ta armukadeduse hoos maha oli jätnud –, võttis Liz vastu otsuse.
Tal oli Brigstowe’is igav. Iga päev üks ja seesama. Kool ja õpetajad tegid ta tusameelseks, kodus elada oli väljakannatamatu, kuigi Elizabeth saatis korrapäraselt tema jaoks raha.
Mis mind tulevikus ootab? küsis tütarlaps endalt õigustatult. Kolledži jaoks mul raha ei ole. Ema vaevalt vajaliku summa saadab, aga tädikesed enne surevad, kui mulle raha annavad. Küllap lähen kusagile kauplusesse tööle. Hakkan iga päev ostjaid teenindama, seejärel vihatud koju tagasi tulema ja kogu raha neile ära andma. Ah jaa, puhkepäevadel kinno Jim Brodiga, kui vanemad teda teise linna õppima ei saada, või veel kellegi teisega.
Kui Liz niimoodi mõtles, oleks ta tahtnud valjusti ulguda. Ja ootamatult tuli talle pähe mõte. Miks mitte käituda nii nagu Elizabeth? Ema ei suuda samuti Brigstowe’i kannatada ega ela siin kunagi enam kui kaks-kolm kuud. Mis segab Lizi ema kombel käitumast? Ta sõidab ka ära ja püüab oma õnne mujal otsida. Maa on suur ja lai ning kusagil on Liz Moradol kindlasti hea.
Ühel hommikul korjas Liz kokku oma tagasihoidliku varanduse ning siirdus raudteejaama. Tädidele jäetud kirjas ütles ta, et teda otsida pole mingit mõtet, et kool on teda ära tüüdanud ja et viieteistkümneaastasel inimesel on õigus iseseisvale elule. Liz oli kindel, et sugulased on ainult rõõmsad asjade sellise käigu üle, ja tal oli täielik õigus.
“Andke emale tervitused edasi,” nii lõppes tema läkitus. “Öelge talle, et kunagi kindlasti kohtume.”
Niimoodi astus Liz Morado viieteistkümneaastaselt täiskasvanuellu. Ta ei kartnud midagi. Ellujäämise kogemused, mis olid lapsepõlves omandatud, kulusid marjaks ära. Ta oskas enda eest seista ja oli eakaaslastest arenenum. Terve mõistus ja huumorimeel aitasid toime tulla kõige ebameeldivamates olukordades, mis oleksid ka temast palju vanema inimese ummikusse ajanud.
Kahe aasta jooksul oli Liz reisinud läbi kogu riigi. Ta haaras meeleldi kinni igast tööotsast. Ta töötas kauplustes ja bistroodes, jalutas koeri, osales reklaamikampaaniates ja kleepis kuulutusi. Kui keegi tema vanust küsis, valetas ta kõhklemata ja vanemad inimesed lõid araks tema sarmi ees.
Ainuke asi, mida Liz kunagi ei kasutanud, oli tema ilu. Ta võttis oma välimust loomulikuna. Enamgi veel, ta oleks tahtnud teisiti välja näha. Peegelpilt meenutas talle Elizabethi ja tütarlapsel oli kahju, et ta on nii sarnane oma kergemeelse emaga.
Seda muuta polnud Lizi võimuses. Ta võis vaid vanduda, et ei astu kunagi Elizabethi jälgedes. Tütarlaps tõrjus stoiliselt kahemõttelised ettepanekud, mis talle igast küljest sadasid. Ta ei lubanud mingeid vabadusi ja tõrjus kiusatust võtta järgmiselt tema ilu austajalt vastu mõni dollar. Liz andis meestele mõista, et tema poolt pole millelegi loota.
Vahel, kui ta oli eriti kurb ja üksildane, unistas Liz armastusest. Kindlast ja õrnast mehest, kes armastaks teda niisama, lootmata midagi vastu saada. Ta oli kindel, et midagi sellist ette ei tule. Liiga vähe oli tema elus olnud armastust, et uskuda selle olemasolu. Kõik ümberringi püüdsid teda ära kasutada ja ta pidi olema kaval ning nutikas, et õigel ajal lõksu vältida.
Kui Liz vanemaks sai, omandas ta peene meeste ärakasutamise teaduse. Selgus, et nende nõrkustel mängides võib midagi vastu andmata paljutki saavutada. Võis vastu võtta kutseid õhtusöögile, kuid mitte jätkata õhtut palju intiimsemas olukorras. Võis vastu võtta kingitusi, kuid mitte tunda end nende eest võlgu olevat. Võis lubada mehi talle teeneid osutada, kuid mitte lasta neil autasu loota.
Nii oli palju mugavam elada. Liz oli ettevaatlik ega läinud kunagi liiga kaugele. Ta ei koketeerinud avalikult ega lubanud midagi. Nendega, kes varjamatult tema heakskiitu taotlesid, püüdis ta mitte suhelda. Talle olid rohkem meele järele tagasihoidlikud heast perekonnast pärit noored inimesed. Liz lubas neil endale külge lüüa, aga ilma rumalusteta.
Paar korda ta peaaegu armus. Esimese nimi oli Roger Miles, Colsteri linna, kus Liz oli elanud oma kaheksateistkümnendal eluaastal, linnapea poeg. Liz töötas kohalikus baaris ettekandjana ja vaene Roger armus temasse esimesest pilgust, kui ta mehele külma õlut tõi. Noor Miles oli vaid aasta Lizist vanem, heledapäine ja roosapõsine. Keerubinäoke ja meeletu armastus, millest Roger igal võimalusel teada andis, mängisid oma osa. Lõpuks otsustas tütarlaps anda oma südame, käe ja kõik, mis selle juurde käib, valituks osutunud õnneseenele.
Kõigele sellele, mis südame ja käe juurde käis, Ro-ger vastu ei vaielnud. Kuid ei midagi enamat. Tema range ema oli šokis, saades teada, et Roger on võtnud plaani abielluda baari ettekandjaga. Väga energiliste väljendite saatel anti talle mõista, et selle tüdruku jalg üle nende, väga lugupeetud Miles’ide maja läve ei astu. Roger oli piisavalt rumal, et selgitada seda kõike Lizile ja teha ettepanek võtta endale mugav korter armuasjade ajamiseks.
“Sul ei saa millestki puudus olema, mu kallis,” teatas ta.
Roger Miles ei mõistnud vist seniajani, miks Liz talle kõrvakiilu andis ja autost välja hüppas.
Liz sai kurjaks, kuid mitte eriti. Rogeri mammi tunded olid Lizile mõistetavad. Kust peaks missis Miles teadma, et baari ettekandjate maine on palju parem kui paljudel kombekatel linna tütarlastel? Muide, järele mõeldes tuli Liz järeldusele, et on isegi tänulik oma ebaõnnestunud ämmale. Too aitas tal mõista, et Rogeri armastus polegi nii tugev. Ja oli see üldse armastus, mitte tavaline kiindumus, millega Liz nii palju oli oma lühikese elu jooksul kokku puutunud?
Teine mees, kellesse Liz peaaegu armus, oli mingil määral kuulus Kirk Ruppert. Liz oli Phoenixisse kolinud kaks kuud enne temaga kohtumist. Seekord oli ta piisavalt raha kogunud, et mingi aeg mitte töötada ja elada oma lõbuks. Vaikne Phoenix haaras teda oma aeglase elurütmiga ja Liz otsustas siin paigale jääda. Autosalongi, kus Kirk müügiagendina töötas, tõi tütarlapse soov autot üürida. Abivalmis mister Ruppert keerles kauni kliendi ümber pool päeva. Oo, ta mõistis kohe, et siit suurt kasu ei saa. Kuid pisike oli kuradima veetlev ja Kirk, tuntud seelikukütt, nautis ette maiseid rõõme, millega Liz ta tema armastusväärsuse eest üle külvab.
Kuid Kirk tegi valearvestuse. Tütarlaps nõustus väga vastu tahtmist temaga õhtul kohtuma ja käitus nii väärikalt, et ta lõi esimest korda araks. Kuid Liz meeldis talle aina enam ja enam ning Kirk hakkas temaga kurameerima kõigi reeglite järgi. Ka Liz ei suutnud jääda ükskõikseks tema mustade kiharate, lahke naeratuse ega ka galantse tähelepanu vastu. Ta isegi otsustas endamisi, et on lõpuks leidnud oma unelmate mehe. Palju võib leiva teenimiseks mööda maad ringi hulkuda? Kas pole parem end sisse seada Phoenixi-taolises meeldivas linnas kalli inimese kõrval ning lasta tal enda eest hoolitseda ja mitte mõelda homsele päevale?
Kuid Kirk tegi andestamatu vea. Ta viis Lizi Abe Doreeni truppi ja otsekohe ei huvitanud ta Lizi enam. Tütarlapse uueks imetlusobjektiks sai teater. Miks armuda reaalsesse ellu, kui laval saab igal õhtul olla Fedra, Elektra või Aphrodite ise?
Liz, kes oma olemasolu püüdis mitmekesistada, oli suurest õnnest seitsmendas taevas. Kunagi enne polnud ta elu nii huvitav olnud kui praegu. Talle meeldis mängida erinevaid osi, meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Phoenixis oli Liz piisavalt kuulus ja elanike tähelepanu toitis tema auahnust. Poolteise aasta jooksul Abe Doreeni teatris polnud tal kordagi tekkinud soovi teele asuda. See rahulik, kindlustatud olemasolu oli hulkur Lizile meele järele, sest kogu oma soovi muutuda sai ta realiseerida laval. Lisaks maksis Abe talle korralikult ja Liz, kes oli lapsest saadik harjunud tagasihoidlikult läbi ajama, leidis end täiesti kindlustatud olevat.
Ühesõnaga,