Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
Selles konkreetses Soweto osas polnud üldse mingit tööturgu, samas polnud ülemäära ka neid, kes tööd teha oleksid tahtnud.
Kuid seedekulgla toimib üldiselt ka kõige närusematel inimestel siin maamunal ja seega oli Nombekol võimalik natuke raha teenida. Ja kui ema oli surnud ja maha maetud, sai ta kogu palga enda käsutusse.
Tünne kandes oli ta ajaviiteks juba viieaastasena hakanud neid loendama:
„Üks, kaks, kolm, neli, viis …”
Vanemaks saades mõtles ta välja keerulisemaid ülesandeid, et elu põnevamaks teha:
„Viisteist tünni korda kolm ringi korda seitse kandjat, pluss üks, kes istub ega tee midagi, sest ta on liiga purjus … on … kolmsada viisteist.”
Nombeko ema ei märganud peale lahustipudeli enda ümber suurt midagi, ent ta avastas, et tütar oskab liita ja lahutada. Sellepärast kutsus ta viimasel aastal enne surma tüdruku kohale iga kord, kui hurtsikute vahel tuli ära jagada erinevat värvi ja erineva toimega tablettide saadetis. Pudel lahustit on pudel lahustit. Aga kui viiekümne-, saja-, kahesaja viiekümne ja viiesajamilligrammised tabletid tuleb ära jagada vastavalt nõudmisele ja majanduslikele võimalustele, siis läheb vaja arvutamisoskust. Ja see oli kümneaastasel olemas.
Näiteks võis juhtuda, et tüdruk viibis oma ülemuse läheduses, kui too võitles igakuiste kaalu- ja koguseraportite koostamisega.
„Ühesõnaga: üheksakümmend viis korda üheksakümmend kaks,” pomises ülemus. „Kus kalkulaator on?”
„Kaheksa tuhat seitsesada nelikümmend,” ütles Nombeko.
„Kulla tüdruk, aita mul parem kalkulaatorit otsida.”
„Kaheksa tuhat seitsesada nelikümmend,” kordas Nombeko.
„Mis sa ütlesid?”
„Üheksakümmend viis korda üheksakümmend kaks on kaheksa tuhat seitsesa…”
„Kust sa seda tead?”
„Noh, üheksakümmend viis on viis vähem kui sada, üheksakümmend kaks on kaheksa vähem kui sada, kui sa need omavahel ära vahetad ja lahutad, jääb alles kaheksakümmend seitse. Ja viis korda kaheksa on nelikümmend. Kaheksakümmend seitse ja nelikümmend. Kaheksa tuhat seitsesada nelikümmend.”
„Miks sa sääraseid asju mõtled?” küsis pahviks löödud ülemus.
„Ma ei tea,” vastas Nombeko. „Kas me võime nüüd uuesti tööle asuda?”
Alates sellest päevast oli ta ülendatud ülemuse assistendiks.
Kuid arvutada oskav kirjaoskamatu tundis ajapikku üha kasvavat masendust, sest ta ei saanud aru, mida kirjutas Johannesburgi kõige suurem ülemus tema bossi lauale jõudvates dekreetides. Bossil endalgi oli kirjatähtedega paras tegu. Ta veeris kõik afrikaanikeelsed tekstid läbi ja lehitses paralleelselt inglise keele sõnaraamatut, et arusaamatu jutt vähemalt mõistetavasse keelde ümber panna.
„Mis nad seekord tahavad?” küsis Nombeko mõnikord.
„Et me kotid paremini täis paneksime,” vastas ülemus. „Ma arvan, vist. Või siis kavatsevad nad osa sanitaarosakonnast kinni panna. Natuke jäi ebaselgeks.”
Ülemus ohkas. Assistent ei saanud teda aidata. Sellepärast ohkas temagi.
Kuid siis juhtus sihuke õnnelik lugu, et kolmeteistkümneaastast Nombekot ahistas latriinitühjendajate duširuumis keegi nilbe vanamees. Nilbik ei jõudnud eriti kaugele, enne kui tüdruk talle käärid reide lõi ja vanamehe mõtted niimoodi mujale suunas.
Järgmisel päeval läks Nombeko teisel pool B-sektori latriinirida elava vanamehe juurde. Too istus roheliseks värvitud hurtsiku ees kokkupandaval toolil, reis sidemesse mässitud. Süles olid tal … raamatud?
„Mis sa tahad?” küsis vanamees.
„Ma vist unustasin eile oma käärid sinu kintsu sisse, ma tahaksin neid nüüd tagasi saada.”
„Ma viskasin need minema,” vastas vanamees.
„Siis oled sa mulle käärid võlgu,” ütles tüdruk. „Kuidas sa lugeda oskad?”
Nilbiku nimi oli Thabo, ta oli poolenisti hambutu. Reis tegi kõvasti valu ja tal polnud mingit tahtmist tigeda plikaga vestlusse laskuda. Teisalt oli see aga esimene kord pärast Sowetosse tulekut, kui keegi tema raamatute vastu huvi tundis. Terve hurtsik oli raamatuid täis ja sellepärast kutsusid ümberkaudsed teda Hull-Thaboks. Kuid tema ees seisva tüdruku toon oli pigem kade, mitte mõnitav. Seda annab ehk ära kasutada?
„Kui sa toorutsemise asemel veidi leplikum oleksid, siis võiks onu Thabo seda sulle vastutasuks ehk rääkida. Võib-olla ma koguni õpetan sulle, kuidas tähti ja sõnu kokku lugeda. Juhul muidugi, kui sa natuke leplikum oled.”
Nombekol polnud mingit kavatsust nilbikuga leplikum olla kui eelmisel päeval duširuumis. Niisiis vastas ta, et õnneks on tal veel ühed käärid ja ta tahaks need meelsasti alles hoida, selle asemel et need onu Thabo teise kintsu sisse lüüa. Aga kui onu korralikult käitub ja ta lugema õpetab, siis jääb teine reis terveks.
Thabo ei saanud hästi aru. Kas see plika tõesti ähvardas teda?
Välja see ei paistnud, aga Thabo oli rikas.
Ta sündis Ida-Kapimaa provintsis Port Elizabethi sadamas presendi all. Kui ta oli kuuene, viis politsei tema ema ära ega toonudki enam tagasi. Isa meelest oli poiss piisavalt vana, et ise hakkama saada, ehkki tal oli endalgi sellega probleeme.
„Hoolitse enda eest,” võttis isa oma elutarkuse kokku, patsutas siis pojale õlale ja sõitis Durbanisse, kus ta viletsalt ette valmistatud pangaröövi käigus maha lasti.
Kuueaastane elas sellest, mida tal sadamas varastada õnnestus, parimal juhul nägi saatus ette tema täiskasvanuks saamist, misjärel ta jääb politseile vahele ning pistetakse õige pea vanglasse või lastakse maha nagu ta vanemad.
Kuid slummis elas juba mitmeid aastaid ka üks Hispaania meremees, kokk ja poeet, kelle kaksteist näljast madrust üle parda olid heitnud, kuna neil oli enda arvates õigus saada lõuna ajal süüa, mitte sonette.
Hispaanlane ujus kaldale, leidis hurtsiku ja elas sellest päevast alates enda ja teiste luuletuste nimel. Kui ta silmanägemine üha viletsamaks jäi, püüdis ta noore Thabo kinni ja sundis poisi vastutasuks leiva eest lugema õppima. Seejärel sai poiss mitte ainult pimedaks, vaid ka poolenisti seniilseks jäänud taadile valjusti ette lugemise eest suurema leivaportsu, taat ise toitus niihästi hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks Pablo Neruda luulest.
Madrustel oli olnud õigus: paljalt luulest ei ole võimalik elada. Taat nälgis nimelt surnuks ja Thabo otsustas kõik tema raamatud pärida. Keegi teine neist nagunii ei hoolinud.
Tänu kirjaoskusele sai poiss sadamas juhuslikke tööotsi. Õhtuti luges ta luulet, ilukirjandust ja eeskätt reisikirjeldusi. Kuueteistkümneaastaselt avastas ta vastassoo. Vastassugu omakorda avastas tema veel kaks aastat hiljem. Nimelt tuli Thabo alles kaheksateistkümneaastasena hästi toimiva retsepti peale: üks osa vastupandamatut naeratust, üks osa välja mõeldud lugusid kaugetelt reisidelt, mida ta seni oli jõudnud vaid fantaasiamaailmas ette võtta, ja üks osa puhast valet igavesti kestva armastuse kohta.
Tõeline edu hakkas teda saatma aga alles siis, kui ta lisas naeratusele, pajatustele ning valedele kirjanduse. Pärandi hulgast leidis ta Pablo Neruda „Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaulu” Hispaania meremehe tõlkes. Lehekülje meeleheitelauluga viskas Thabo minema, kuid kahtekümmet armastusluuletust praktiseeris ta sadamakvartali kahekümne erineva noore naise peal ja koges tänu sellele üheksateist korda üürikest armuõnne. Küllap oleks ka kahekümnendal korral näkanud, kui idioot Neruda poleks luuletuse lõppu kirjutanud rida „Tõesti, ei armasta ma teda enam”. Kui Thabo selle avastas, oli juba liiga hilja.
Paar aastat hiljem teadis kogu kvartal, mis tegelane Thabo on, võimalused täiendavateks kirjanduslikeks elamusteks kuivasid kokku. Ei aidanud seegi, kui ta hakkas oma välja mõeldud seikluste kohta veelgi värvikamalt