Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
allagi minna teda hurtsikute vahele otsima. Mehe poolest võib tüdruk peita end senikaua, kuni tuberkuloos, uimastid või keegi ülejäänud kirjaoskamatutest talle lõpu peale teeb.
„Võeh,” ütles Piet du Toit ja noogutas isa palgatud ihukaitsjale.
Oli aeg tsivilisatsiooni tagasi pöörduda.
Assistendiga peetud vestluse tulemusel lendas vastu taevast mitte ainult ülemuse koht, vaid ka töö kui selline. Koos sellega aga ka Nombeko lõpparve.
Seljakott tema vähese varaga oli kokku pakitud. Seal oli üks vahetus riideid, kolm Thabo raamatut ja kakskümmend liistakat kuivatatud antiloobiliha, mille ta oli oma viimaste säästude eest ostnud.
Raamatud olid juba läbi loetud, need olid tal peas. Kuid paljas raamatute olemasolus oli midagi sümpaatset. Umbes samamoodi, nagu latriinitühjendajatest kolleegidega, ainult et vastupidi.
Õhtune õhk oli jahe. Nombeko pani oma ainsa jaki selga. Heitis oma ainsa madratsi peale ja tõmbas peale oma ainsa teki (ainus lina oli surilinaks ära kulunud). Järgmisel hommikul ta lahkub.
Ja järsku ta teadis, kuhu ta läheb.
Ta oli sellest eelmisel päeval lehest lugenud. Tema sihtpunktiks on 75 Andries Street, Pretoria.
Rahvusraamatukogu.
Nii palju, kui ta teadis, pole see mustadele keelatud piirkond, ja kui natuke õnne on, siis pääseb ta sisse. Mida ta peale sealse õhu sissehingamise ja avaneva vaatepildi imetlemise edasi teeb, seda ta ei teadnud. Kuid alustuseks sellest piisab. Ja ta tundis, et kirjandus võib teda edasi aidata.
Selle teadmisega uinus ta viimast korda hurtsikus, mille ta viis aastat varem oli oma emalt pärinud. Ta uinus, naeratus huultel.
Seda polnud kunagi varem juhtunud.
Hommikul hakkas ta liikuma. Vahemaa oli aukartustäratav. Tema elu esimene teekond väljaspool Sowetot oli üheksakümmend kilomeetrit pikk.
Umbes kuue tunni pärast, kui läbitud oli kakskümmend kuus kilomeetrit üheksakümnest, jõudis Nombeko Johannesburgi kesklinna. See oli hoopis teine maailm! Näiteks kas või ainult fakt, et enamik inimesi tema ümber olid valged ja kõik Piet du Toitiga äravahetamiseni sarnased. Nombeko vaatas huviga ringi. Neoonsildid, valgusfoorid ja üldine melu. Ja läikivad uued autod, mille taolisi ta kunagi varem näinud polnud. Kui ta ringi pööras, et edasi uudistada, nägi ta kõnniteel täiel kiirusel lähenevat autot.
Nombeko jõudis mõelda, et auto on ilus.
Kuid ta ei jõudnud sammugi kõrvale astuda.
Insener Engelbrecht van der Westhuizen oli õhtupooliku veetnud Quartz Streetil Hilton Plaza hotelli baaris. Seejärel istus ta oma uude Opel Admirali ja võttis kursi põhja poole.
Ent kui liiter konjakit on keres, pole autojuhtimine sugugi lihtne. Insener jõudis kõigest järgmise ristmikuni, sealt pööras Opel vänderdades trotuaarile ja – kurat! – kas ta mitte ei sõitnud üle ühe kahvri?
Inseneri auto alla jäänud tüdruku nimi oli Nombeko, ta oli endine käimlatühjendaja. Viisteist aastat ja üks päev varem oli ta Lõuna-Aafrika suurima slummi plekkhurtsikus ilmale tulnud. Viinast, lahustist ja tablettidest tulvil keskkonda arvesse võttes võis eeldada, et ta elab mõnda aega ja sureb siis Soweto B-sektori poriste latriinide vahel.
Just Nombeko oli see, kes erinevalt teistest sealt välja murdis. Ta lahkus oma hurtsikust esimest ja viimast korda.
Ta ei jõudnud kaugemale kui Johannesburgi kesklinna, kus ta nüüd Opel Admirali all lamas.
„Kas see ongi kõik?” mõtles ta enne teadvuse kaotamist.
Kuid see ei olnud kõik.
2. peatükk
Nombeko jäi päev pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva auto alla. Aga ta jäi ellu. Ees ootasid paremad päevad. Ja halvemad. Kuid ennekõike: teistsugused.
Kõikide meeste hulka, kelle pärast tal edaspidi kannatada tuli, ei kuulunud Ingmar Qvist Södertäljest, üheksa tuhande viiesaja kilomeetri kaugusel asuvast Rootsist. Kuid sellest hoolimata puudutas tolle mehe saatus Nombekot ülimal määral.
Raske öelda, millal täpselt Ingmar mõistuse kaotas, sest see toimus tasahilju. Selge on, et kõik sai hoo sisse juba 1947. aasta sügisel. Ja ei tema ise ega tema abikaasa tahtnud aru saada, kuidas lood on.
Ingmar ja Henrietta abiellusid, kui peaaegu kogu maailmas käis veel sõda, ja kolisid Stockholmist umbes kolmkümmend kilomeetrit lõuna pool asuva Södertälje lähedale metsa väikesesse taresse.
Mees oli alama astme ametnik, naine aga usin õmbleja, kes töötas kodus.
Nad kohtusid esimest korda Södertälje maakohtu 2. saali ukse taga, kus tuli arutusele Ingmari ja Henrietta isa vaheline vaidlus, kuna esimesena mainitu oli ühel ööl maalinud Rootsi kommunistliku partei kohaliku osakonna maja seinale meetrikõrguste tähtedega üleskutse „Elagu kuningas!” Kommunism ja kuningakoda ei käi ju üldiselt käsikäes, nii et juba järgmisel koidikul, kui Södertälje kommunistide juht – Henrietta isa – teksti avastas, tekkis sellest loomulikult õudne kisa.
Ingmar saadi kähku kätte, eriti kähku veel selle tõttu, et ta oli pärast oma tegu üsna politseimaja lähedale pargipingile magama heitnud, värvipurk ja pintsel kaisus.
Kohtus tekkis kostja Ingmari ja saalis publiku hulgas viibiva Henrietta vahel säde. Eks natuke oli põhjuseks see, et neiut tõmbas keelatud vilja poole, kuid peamiselt veetles teda see, et Ingmar oli nii … energiat täis … erinevalt isast, kes ainult ootas, millal kõik metsa läheb, nii et tema ise ja kommunism saaks juhtimise üle võtta, vähemalt Södertäljes. Isa oli alati olnud revolutsionäär, kuid muutus lisaks veel ka kibestunuks ja süngeks pärast seda, kui tema poolt 7. aprillil 1937 alla kirjutatud raadiolitsentsi leping osutus järjekorras üheksasaja üheksakümme üheksa tuhande üheksasaja üheksakümne üheksandaks. Järgmisel päeval õnnitleti kolmesaja kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvas Hudiksvallis elavat rätsepat, kes oli alla kirjutanud litsentsilepingu järjekorranumbriga üks miljon. Selle eest sai rätsep mitte ainult igavese kuulsuse (ta kutsuti raadiosse!), vaid ka hõbedase mälestuspokaali väärtusega kuussada krooni. Samal ajal ei saanud Henrietta isa midagi muud peale pika nina.
Sellest sündmusest ei saanud ta kunagi üle, ta kaotas (oma niigi piiratud) võime üldse milleski midagi naljakat näha, saati siis veel tembus avaldada kommunistliku partei hoone seina peal austust kuningas Gustaf V-le. Ta esines advokaati palkamata oma partei nimel kohtus ise ja nõudis Ingmar Qvistile kaheksateistkümneaastast vanglakaristust, misjärel kohus karistas viimatinimetatut viieteistkümnekroonise rahatrahviga.
Henrietta isa muredel ei paistnud lõppu tulevat. Kõigepealt see raadiolitsentsi asi, siis suhteline möödapanek Södertälje maakohtus. Seejärel tütre langemine kuningriiklase käte vahele. Ja lõpuks muidugi neetud kapitalism, mis paistis kogu aeg jalgadele maanduvat.
Kui siis Henrietta otsustas, et ta abiellub Ingmariga kirikus, katkestas Södertälje kommunistide juht tütrega lõplikult suhted, misjärel Henrietta ema katkestas suhted Henrietta isaga, tutvus Södertälje jaamas juhuslikult Saksa sõjaväeatašeega, kolis tollega vahetult enne sõja lõppu Berliini ega andnud endast enam kunagi elumärki.
Henrietta tahtis lapsi, mida rohkem, seda parem. Ingmari meelest oli see põhimõtteliselt hea idee, kuna ta hindas kõrgelt eriti tootmisprotsessi kui sellist. Võtame kas või tolle kõige esimese korra Henrietta isa autos, kaks päeva pärast kohut. Vägev värk, ehkki hiljem tuli Ingmaril end oma tädi keldris peita, kui tulevane äi teda mööda Södertäljet taga otsis. Ingmar poleks tohtinud kasutatud kondoomi autosse unustada.
Nojah, mis tehtud, see tehtud, ja ikkagi oli lausa õnnistus, et ta oli suutnud hankida terve kastitäie Ameerika sõdurikondoome, sest asjad peavad käima õiges järjekorras, muidu läheb kõik valesti.
Selle all ei pidanud Ingmar silmas karjääri tegemist ja perekonnale majandusliku kindlustatuse tagamist. Ta töötas Södertälje postkontoris ehk Kuninglikus